Jätkuvalt suuskadest

Sain mõned nädalad tagasi oma Ohotnikid kätte.
Sidemetega oli natuke jama, Andrei oli unustanud need tuua, õnneks saatis nädal hiljem järgi.
Esimene mure oli tõrv. Ehituspoodides on tõrvavalik täitsa olemas, mul oli sellest isegi probleem: millist võtta, millist jätta? Võtsin kõige labasema putlis männitõrva, hind 6 eurot.

Ajasin karjaköögis pliidi kuumaks, panin konservikarbiga tõrva sooja, sättisin leeklambi valmis ja hakkasin tõrvama. Soovitatud oli kolm korda vähemalt tõrvata, ma sain ühe korra tõrvatud ja vahepeal õues lambiga sisselastud, kui teise korra poole peal lamp jupsima kukkus. Düüs arvatavasti umbes. Mulle leeklamp täiesti tundmatu masinavärk, väga surkida kah ei tihanud, kippus niigi kohati kahemeetriseid tulelonte välja sülgama. Jätsin siis pooleli.

Järgmisel nädalal sain töökojast fööni laenatud ja tõrvamine võis jätkuda. Ega seal enam palju teha polnudki, suusad olid tõrvast juba kahe korraga nii küllastunud, et ole vaid mees ja kuumuta ning hõõru liigne tõrv maha jälle.
Tehtud.
Siis jäid veel jalgealused kummist "tallad" ja sidemed külge panna. Taldadega kah jälle totakas vene värk, õpetust pole, kuidas neid kõige parem puidule kinnitada.



Lõpuks otsustasin Momendi kasuks, eks kui hakkab lahti loksuma, siis võib miskit tummisemat välja mõelda. Sidusin sidemed külge ja valmis ta oli. Oodata kah ei mallanud, kohe samal õhtul käisime ja tegime Sixiga esimese tiiru maja lähedal aasal ära.


Six vajus u 10 cm sisse, mina ligi 2 cm. Tähendab, kannavad küll. Kell oli juba pime, nii et pikemat tiiru teha ei tahtnud. Pildil on võrdlusmoment näha.

Täna pärastlõunal läksime suuremale tuurile, üksiti võtsime kitsedele kapstad ühes. Pikalt siin miskit leelotada pole – need suusad sobivad rohkem laugele maastikule ja pehmele lumele. Tänase väikse miinusega oli koorik juba kandev ja Six ei vajunud grammigi rohkem sisse kui mina, samas oli mul ebaühtlasel metsaalusel koorikul kohati libisema kippuvat laia suuska üsna tülikas kontrollida, sest jalas on nad võrdlemisi lopelt (kand annab kaunis laialt külgedel liikuda) ning laiad ja üsna pehmed st läbipainduvad on nad kah.



Paaris kohas tegid ehmatavat raksuvat häält. Samas suhtusin fatalistlikult – kui ka lähevad pooleks, siis saan tuhandekroonise õppetunni. Ei läinud pooleks. Aga jah, säänse lumega pole nendega eriti metsa ronida mõtet.



Kusjuures libisesid kah täiesti rahuldavalt. Eile õhtul määrisin suvalise küünlaga, täna tõmbasin konkreetse määrde peale. Tekkis täitsa huvi, kuidas, kurat, neid suuski laskumistel juhitakse. Sahka nendega naljalt ei pane, sest, nagu öeldud, selleks on nad liiga lõdvalt fikseeritud. Võib-olla kõva harjutamisega saab kiiremal libisemisel siiski ka kontrollida. Või, nojah, puuderlumes saab nendega vist isegi kantida. Kui veel ninades olevatest aukudest nöörid läbi pista ja sealt juhtida. Nagu see ju vanasti olevat käinud.

Seega esmamulje veel eriti objektiivne pole, kuna nende suuskade jaoks mõeldud oludes neid veel testida ei saanud.

Aga retk läks edukalt, ojja ei vajunudki, kuigi võimalust oleks iseenesest olnud. Kitsejälgi kah ei näinud, jänese omi aga küll. Ühed olid nii gigantsed, et tekkis kahtlus, kas ikka on jänesega tegemist. Sammumuster oli nagu jänese, aga jälje suurus... pigem ilvese vms oma. Mutantjänes.
Lõpuks jõudsime taas sihile välja ning silmasime kauguses kahte täppi. Mõne aja pärast kasvasid täpid junnideks. Siis oli selge, et Raul ja Joosep tulevad kah kodupoole. Ootasime järgi. Joosep jõudis loomulikult varem, too pildil nähaolev kärbsemust sihi lõpus on Raul. Tegelikult ta niii väike ei ole.

Jätkub...

Lisa, jaanuar 2012:

Tuli tali, sai lõpuks jälle suusad välja aetud. Lisaks võin märkida nii palju, et alguses ehmatavalt kõlanud raksatusi rohkem pole kostunud, kuid see häda on ikka, et jalad kipuvad sideme ninaosas olevast aasast liiga kaugele läbi libisema, nii et tavaliselt on pärast 10-minutist sõitu pool jalga aasast läbi ning tald toetub vaid pooles ulatuses selle toetuseks mõeldud kummilatakale. Hiljuti tegin aasale mõned augud juurde ja tõmbasin selle koomale – parem jalg jäi nüüd pidama ja edasi ei libisenud, aga kuna vasak jalg on sips kitsam, siis see, raip, libiseb ikka kaugemale kui vaja. Täna võtan ja tõmban vasaku sideme veel rohkem koomale.
Täna ilmus ka Maalehe artikkel (tegelikult küll ühe matkaettevõtte postitus), kus võrreldi matkasuuski ja räätsasid. Punkt oli selles, et paadunud matkajad kippuvat suuski eelistama, aga tegelikult olevat ka räätsad väga head. Mina nõustun artikliga vaid selles ulatuses, et räätsad on head tihnikus (ja ka järskudel tõusudel). Muus osas jäi artikkel lahjaks, kuna silmas peeti vaid tavalaiusega (5-6 cm) matkasuuski, mitte nt 14 cm (mis mul on) või koguni 16 cm (mis on samuti saadaval) suuski. Samuti räägiti ainult trossklambritest, mis lõhkuvat saapaid, mitte nahk-kinnitustest (nagu mul) või uuematest lumelauaklambri sarnastest kinnitustest. Samas jäeti mainimata, et kui hakkad räätsasid soetama, siis on jälle häda – sa pead üsna täpselt teadma, kas kavatsed räätsadega rohkem metsas, soos või lagendikel käia, on sul vaja räätsasid, mis võimaldavad jäiseks tuisanud-külmunud nõlvu ületada ja kas sa tahad nendega ka suvel soos ukerdada. Aga mis siis saab, kui tahan igalpool käia? Siis pean kõik kaks-kolm varianti soetama VÕI hästi kalli versiooni ostma. Nii et nii kaua kui mõistliku hinnaga (alla 100 euro) mõistlikke räätsasid ei pakuta või kuni ma neid ise valmistada ei viitsi, nühin rahumeeli oma laiade laudadega edasi või kahlan niisama kubemeni lumes.
Ah, vot, nii palju oli artiklist kasu, et sain veel ühe versiooni suuskade ninas olevate aukude kohta. Ühe variandi kohaselt kasutatakse neid nööride kinnitamiseks ja tüürimiseks, aga antud artikli autor olla kuulnud, et Siberi kütid sikutavad sealt läbipistetud nööride abil hoopis lumekoorikust läbi vajunud suuski välja. Peaks järgi proovima.

Ja kuna just täna küsiti mult suusatõrva kohta, siis olgu ka see laiemale üldsusele näha, et kui keegi hädas on ja kuskilt poest pudelit sildiga "Suusatõrv" ei leia:

Toimib mul väga hästi ja arvatavasti ma sel talvel suuski uuesti tõrvata ei viitsigi, kuigi üldiselt soovitatakse seda iga aasta teha.