Tln-Trt

Pole viimastel aastatel niivõrd kehaliselt kurnavat tööd teinud nagu saunaehitus ja need viimased kaks päeva Gervo juures täristamist võttis päris läbi. Tallad olid valusad, kael kange ja isegi kämblad tursusid trelliga möllamisest ja naelapüstoliga paugutamisest. Nii et tuli üks paus teha, ihul ja hingel puhata lasta, Sixist oli kah imelik nii pikalt lahus olla, pealegi oli Tartus kolmaba õhtul jälle igakuine kilbimine tulekul, kus pidime ka eelmise korra auhinna kätte saama.
Panin teisipäeva õhtul FB grupiks Keskuhu reisisoovi üles ning sain kolmapäeva hommikul ka sms-i, aga pakkumise stardiaeg oli alles õhtul, ajal, mil ma soovisin juba Tartus kohal olla. Kusjuures hiljem ilmnes, et kuigi ma oma vastuses mainisin, et korjaku mind siis peale kui ta juhtub must mööda sõitma, ei teinud ta seda siiski. Ta oli küll algselt planeeritust neli tundi varem startinud ja mind möödasõidul vist lausa näinud, aga peale ikkagi ei võtnud. Sellest ma hästi aru ei saa, pealevõtmise eeldus ju nagu oli, miks muidu FB-s reisikaaslasi otsida, aga näed, ikkagi ei peatunud. Hämming. Vist oli lihtsalt üleriiklik halb hääletamise päev.

Astusin hommikul sünagoogi juurest Tallinna piirini, üle tunni selleks ei kulunudki. Esimese autoga läks ladusalt, kümne minutiga sain peale ja kohe Paideni välja. Sohver oli hirmus huvitatud meie erinevatest kogemustest välismaal, tunnistas isegi, et võttis mu lugude kuulamise eesmärgil peale, ja muudkui õhutas takka, et räägi ikka sellest ja räägi tollest ja lasi vaevalt ühe lause või selgituse lõpetada kui päris juba järgmise asja kohta. Mäo risti jõudes oli suu üsna väsinud ja natuke selline ärakasutatud tunne. Aga mis seal ikka, kaup kauba vastu.
Sealt edasi läks miskipärast raskeks, kõndisin ristist edasi ja hääletasin, vihma õnneks küll ei sadanud, aga kuuekraadine temperatuur ja nõrk, kuid ühtlane tuul ei soosi paigal seismist, nii et liikusin ja hääletasin. Vist ligi tund aega astusin, kuni jõudsin bussipeatusse ning tegin kotipausi – kuna Tartus oli oma nurgalaua ehitus veel pooleli, võtsin oma Tarli juurde jäänud tööriistahunnikust trelli ja aku ja laadija kaasa, mis hakkas pikapeale valusalt õlgu vajutama. Kõnnisoe oli sees, nii et võisin mõnda aega paigal seista küll. Viimaks üks Järva-Jaani ja Põltsamaa vahet sõitev piima-juustuveoki juht halastas ning korjas mu peale. Nägime tee ääres üht natuke räsitud olekuga vanemapoolset hääletajat ning selgus, et see olla ta naise sugulane. Sealt edasi sai päris pikalt erinevatest põhja käinud inimestest räägitud. Kuuldes, et mu õemees on kaugsõidujuht, andis pealevõtnu mulle sõidumeeriku ketta, et järgmine kord rekkat (andke andeks, see soome laen on juba nii levinud, et kasutusse ta meil arvatavasti siiski jääb, pole mõtet vastu sõdida) hääletades pidi see  küüdisaamist märgatavalt lihtsustama. Kuna ta oli jutu sees oma lapsi maininud, kellest üks juba teismeeas, turgatas mul talle üks kaasasolnud autorieksemplar kinkida. Mees hakkas kohe muretsema, et näed, juustugi pole praegu vastu pakkuda :o)
Igatahes Puhu ristis Põltsamaa serval jäin jälle toppama. Ei tihanud sealt maanteeäärsest bussipeatusest ka soojategemiseks edasi kõndida, sest kaugemal läks maantee kitsaks, autodel tülikas peatuda, ja pealegi kippus hämarduma, aga bussipeatuse juures oli valgustus tagatud. Läks paigal seistes üsna jahedaks, käisin vahepeal ületee tööriiete kaupluses proovikabiinis hilpe selga kuhjamas – õnneks oli mul neid seljakotis korralik varu. Edasi seista oli märksa toekam, tuult enam ei tundnudki. Tunni-pooleteise järel võttis taas üks sadulveok vaevaks peatuda. Juht oli mind juba Tallinna piiril hääletamas näinud, aga siis sõitis ta vastassuunas, nüüd vaatas, et mul ikka ei edene see liikumine ja halastas. Temalt sain siis omakorda teada, et see meeriku ketta kasutamine on veokijuhtide omavaheline teema, minusugusel kõrvalisel isikul poleks selle kasutamine järelikult vist eriti eetiline, aga eks kõige suuremas hädas tuleb proovida, muul ajal viibutan pöialt edasi.
Nibin-nabin õigeks ajaks sain Aardla Säästumarketi juurde ja vehkisin kesklinna astuda. Ja õkva kümme minutit enne mälumängu jõudsin kohale. Eelmise korra auhindu siiski ei saanud, saatmisega olla hiljaks jäädud, ja kuna võitsime ka seekord, siis järgmisel mängul jõulude paiku peaks eriti rikkalik saak olema :o)

Hääletamisele kulus aga kokku kuus tundi. Tulgu nüüd veel keegi (nagu eelmisel korral Piibel) rääkima, et Tallinn-Tartu maanteel peaks pealesaamine lihtsam olema kui mujal. Okei-okei, võibolla oli ka minu viga, et olin markeri maha unustanud ja "Tartu" silti ei teinud. Aga olgem ausad, kuhu inimesed sellel maanteel reeglina ikka hääletavad? Ju oli lihtsalt kehv päev, nagu neid vahel ikka juhtub.