Tulime FB grupi Tartu-Tallinn-Tartu vahendusel saadud küüdiga Kosele, kust ämm omakorda meid ettevõtte jõulupeo puhul tellitud lõikusprotseduuride järgselt peale võttis.
So far so good.
Mõni päev hiljem aga vaatasime, et ei saa päris nädalateks oma Tartu korterit kütteta jätta, esmaspäev tuleb kõige kangem külm, kuigi õnneks mõned pügalad on algsest prognoosist maha võetud, päris kahekümne külmakraadiga enam ei ähvarda, aga ikkagi. Tuleks tarkuselinna siblida. Siit metsadevahelt ühistransport jällegi ei käi, nii et tuleb ise tegija olla.
Six pani ette, et hakkame öösel kell kolm matkama, jõuame Jäneda hommikusele rongile. Tubli neli tundi astumist, miinus 17 kraadi, 8 m/s vastutuul, mis peaks tajutavaks külmaks andma 28 kraadi. Aga näed, selline naine – võtame ette ja teeme ära.
Võib-olla läheb õnneks ja saame hoopis häälega Tartusse, i'peagi sellele rongile ronima.
Näis, kuidas välja kukub. Ehk saab veel paariks tunniks enne starti ka sõba silmale, kuigi ma olen harjunud umbes planeeritaval stardiajal hoopis põhku pugema.
Hiljem
Põmst läks õnneks. Esimene pool edenes eriti edukalt, 10 km sai nigu niuhti läbitud. Teise poolega oli teine lugu, lagendikul võttis tuul meist korralikult läbi lõõtsuda, ja mina sain seeläbi hilinenud mäluvärskenduse – õige jah, talvematkadel on ajaleht üks vajalikumaid aksessuaare. Tuule korral saab seda riiete alla tuuletõkkeks toppida, sellel on ka hea hingav omadus. Samuti saab seda varvaste jahtudes saabastesse pista. Pikema matka korral saab ajalehenutsakutega õhtul lõkke ääres saapaid kuivatada. Tulehakatusest rääkimata. Aga seekord lahendasin kubeme külmumisprobleemi esialgu ühe suure lambanahast käpikuga ja hiljem salli indiaanipärase mässimisega. Töötas küll.
Riidevaru oli kah parajal määral kaasas, nii et kui olime ristmikul suuna Jäneda asemel Aegviidule võtnud, käisime esimese ettejuhtuva kortermaja varjus lisahilpe selga kuhjamas.
Tühja koti sündroomi vältisime (juba jäätunud) võikude ja ingveriteega.
Six tegi nii korralikku tempot, et läbisime 20 kilomeetrit 3,5 tunniga, seega jäi veel parasjagu aega RMK esinduse välikäimlat väisata ja samas rongi oodates ka üks kiire lõke teha.
Vagunit juhtusime lisaks ontlikumale rahvale jagama ühe jokastanud noorte paariga, mille naispool ei saanud ise kuidagi magatud ning takistas oma lõputu loba ja rõkatustega ka meil üleväsimust kompenseerimast. Tuli taas meelde, miks ma ühistransporti igal võimalusel väldin.
Tartu korteris oli kõigele vaatamata koguni kaheksa soojakraadi. Kütsime mõne tunniga 12-ni ja nii jäigi, sest siis oli vaja juba Jõgevale jõulutama jõuda. Edaspidi lubab temperatuuri mõõdukasse vahemikku pendeldama jätta, nii et ainult kütmise pärast enam Dorpatisse kiirustama ei pea.
No comments:
Post a Comment