Süsteem, süsteem (6. veebruar 2019)

Sakslastel on tore süsteem, elektrooniline kontrollnimekiri, kus järjest igale reale linnukesed tekivad, kui välisõppeks tarvilik etapp läbitud. Iseenesest on see hea ülevaatlik, aga nagu ikka kõiksugu automaatsete asjadega, siis niikui elu sekkub, on jama – nii ka meil. Näiteks saadab süsteem automaatselt ka meeldetuletusmeile, hiljuti tuli juba teine meeldetuletus, et mul on õppeleping tegemata (see on see, kus on kirjas ained, mida võtan ja allkirjastavad mõlemad ülikoolid). Kuna Augsburgil polnud veel oma suvesemestri ained väljas, ei saanud ma neid ka valida. Aga kuna neid saab hiljem ka muuta, siis mõtlesime, et okei, võtan siis mingid talvesemestri omad, vast antakse neid ka suvel ja kui ei anta, saab muuta. Sain kõik kenasti tehtud, oma instituudist ka kinnitati ja mingi ainega sai isegi koduse aine asendada.
Augsburgi süsteemis tekkis kenasti linnuke, et väga hea, õppeleping tehtud. Kui vaatasime aga lähemalt, ilmnes, et nendepoolset allkirja pole. Kui üle küsisin, mis värk, siis öeldi, et mul on seal talisemestri ained, mitte suve. Ahah, tore, a miks te mult siis lepingut nõuate, kui teil ained paigaski pole?

Oh süsteem.
Ja nüüd tuli sõnum, et ma ikka valigu nüüd juba linnatuuri giidi keel ära. Aga süsteem valida ei lase, tõenäoliselt sellepärast, et eelmine samm, õppelepingu sõlmimine, on tegemata.
Vot nii juhtub, kui on küll tore automaatne süsteem, mis on aga jäik ja ei arvesta teiste süsteemidega haakumatuse eripärasid.
Ja see hakkab kah pisut tüütuks minema, et iga nädal tuleb sellest Erasmuse süsteemist meil või paar, natuke nagu spämmiks läheb. Ja kui mul pärast mõnest nendest meilidest ka asjalikku infot vaja, siis mattub see muu sodi alla, otsi siis nõela heinakuhjast.

6. märts

Suure pusimisega saime viimaks valitud ained kinnitatud ja koolidevahelise õppelepingu tehtud.
Auto viisime ennetavalt remonti, et ikka kõik enne suurt trippi jonksus oleks, vast midagi koledat ei avastata ja saame järgmine nädal selle kätte. Kui ilmneb jamasid, siis käivitub plaan B – lennuk. Auto kasuks otsustasime sellepärast, et esiteks pole me sellist pikemat automatka ühiselt veel teinud, teiseks annab see meile loodetavasti rohkem tegutsemisvabadust kohapeal, kolmandaks saame rohkem oma kola kaasa vedada, ei pea nt kohapeal magamisvarustust soetama. Eks miinuseid ole kah: masin võib jupsida, parkimisega olevat Augsburgis omajagu tegemist jne. A näis.
Sel nädalal võttis muga ühendust ka mulle määratud kohalik tuutor, kes peaks sisseelamist ja asjaajamist lihtsustama. Üldiselt seni oleme oma välisõpetel omapäi hakkama saanud, kuigi sama abiteenus oli kindlasti olemas nii Islandil kui vist ka Norras.
Teisalt Saksamaal võib isegi juhtuda, et lähebki abi tarvis, sest viimatiste juhenditega tutvudes sai Saksamaa kui bürokraatiakantsi stereotüüp taas kinnitust. Näiteks ühika eest maksmiseks pean pangaarve avama, mis on jabur, sest esimene ja viimane makse kõlbas neile mu Eesti arvelt küll, vahepealsed miskipärast mitte. Samuti on kohaliku mobiilinumbri soetamise kohustus (ma kavatsen selle tarbeks ühe oma vana mobla kaasa võtta, kaardi sellesse panna, aga põhiliselt ikkagi oma Eesti mobiili pruukida). Ja igasugu muud tudengikaartide ajamised jne. Nii et kuigi me saabume tõenäoliselt paar nädalat enne loengute algust, ei saa me sugugi jalga sirgeks lasta.
Ühtlasi avastasime, et Elisa on nõme – meil on tähtajaline leping mobiilineti jaoks, mis peaks paar päeva enne ärasõitu lõppema, aga Elisa ei lase enne lepingu lõppemist neile teada anda, et me ka kindlasti kavatseme selle lõpetada. Ja kui lepingut ei lõpeta, jookseb see automaatselt edasi. Tuleb lepingu lõppemise tähtpäeva järel minna nendega veel ekstra mingit tsikiprikit ajama. Nagu meil sahmimist vähe oleks.
Sel nädalavahetusel loopisime Sixi venna piruka kola täis ja vedasime maale. Igaks petteks püüdsime paar nädalat korterit müüa, aga talve lõpul pole just parim müügiaeg, nii et nüüd kaalume väljaüürimist. Eks sellegagi ole omad kõhklused, sest korterit oleme seni mudinud rohkem enda tarbeks, mitte teistele kasutamiseks ja seetõttu on mõned lahendused veel poolikud või muidu imelikud. Ja no üürimine on vedamise küsimus kah, kas saab mõistlikud inimesed sisse või mitte. Rahaline võit justkui oleks, aga mõningane risk samuti, nii et kui järgneva nädalaga hoobilt sobivat inimest ei leia, siis oleme valmis ka korteri selleks mõneks kuuks tühjaks jätma.

Ja Erasmus tahab, et tudengid keeletesti teeksid, ühe enne minekut, teise pärast – siis saavad arengut võrrelda. Ma sain tasemeks C1, nii et väga palju arenguruumi siin polegi, tiba kahtlen, kas see õpingute lõpuks rohkem tõuseb. Huvitav oleks Erasmusel muidugi vaadata, et pärast välisõpet on keeleoskus hoopis kehvem :D . Ja taaskord on testi korraldajatel klapid peas, pakutakse vaid ühes keeles proovimist. Aga miks ma ei võiks nt kaht keelt, inglist ja saksat proovida? Äkki toimub ka kohalikus keeles positiivne areng? Huvitav, et neil selle vastu huvi pole.

(Valmistuda aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)