Taaskord konvekas ja jälle suvistel temperatuuridel ning ikka sama hotell, aga aknad olid mere ja päikse asemel sisehoovi ja basseini poole. Sel korral Six korraldas asju ja tuli kaasa, et saaks natuke puhata. Sai vist kah. Ma võtsin aga asja tõsiselt ja töiselt ning erinevalt eelmisest korrast sundisin end suhtlema, mitte ei jooksnud igal võimalusel ära. Sundus ka täitsa õigustas end, sai mõtteivasid ja suhteid nii professorite kui doktorantidega. Sel korral tundsin end juba proffimana, valdkonnast märksa sügavam ülevaade, samas kui paljud doktorandid olid esimese aasta omad, kes alles valmistuvad midagi tegema. Selline väike ja hubane formaat passib kenasti, jõuab kõigiga suhelda ja on vähe klikistumist. Võrdluse jaoks peaks muidugi mõnes massiivsemas osalema, aga kui mind nendesse ei taheta, mis siis parata, pean leppima vahendatud kogemustega ja mitme kohalviibinu sõnul on nende suurtega sageli see häda, et satud kehvemale paneelile kui lootsid ja teiseks olla me väike üritus kõvemal tasemel kui paljud nende varem osaletud. Nii et tegelikult ma ei tunne, et millestki ilma oleks jäänud, sest tõesti oli sisuline ja asjakohane, paari erandiga. Seltskonnastusin nii vahepauside ajal, lõunatel käimistel kui ka ühel õhtusöögil, mis kujunes spontaanselt väiksema kambaga sünna pidamiseks muulil, kuna õhtusöögil ilmnes, et ühel osalisel on tähtpäev.
Mis end sel korral kindlalt õigustas, oli Väike Vapper Vent. Elupäästja Augsburgi välisõppe päevilt. Üks osaline kukkus seda nähes irvitama, aga mu jaoks asendamatu abimees, iga kord pärast instituuti jõudmist potsatasin maha ja panind vendi huugama, nii et ettekannete alguseks enam ei leemendanud.
Jätkuvalt on Dubrovniku vanalinnas mu lemmikud kõik need kitsad tänavad ja trepid, kangialused ja nurgatagused, mida on põnev avastada ja uurida. Ronimist saab muidugi omajagu, meil oli igapäevane kilometraaž üle 15, sealjuures pidevalt ronides ja laskudes, nii et trenni saime kõvasti ja pidevad söömad-joomad arvatavasti kenasti ära põletatud.
Six ka igati toetas ja õhutas mu suhtlemist, nii et ei tundnud sundust igal vabal hetkel ta juurde joosta, samas õhtuti ma valdavalt ikkagi olin üsna läbi ja vajasin seltskonnast puhkust, nii et noil aegadel kappasime mööda linna ja uurisime nii mulle tuttavaid kui ka tundmatuid kohti. Ühe korra ka siiski irdusin grupiüritusest, pidi toimuma giidiga uitamine, aga me ronisime hoopis mäe otsa, sest ma tahtsin ise käia ja ka Sixi sinna vedada, aga järgnevateks päevadeks ähvardas juba 25 kraadi sooja, nii et vaid see päev oli sobiv. Varem poleks kah saanud, sest mul oli ettekanne kohe konveka alguses, mis muidugi närvide säästmiseks oli ideaalne, ei pidanud küüsi närides oma hetke ootama, vaid sain sellega kohe maha. Läks vist paremini kui eelmine kord, sõnad enam ei ununud, eks tunnen end ka enesekindlamalt, ainuke küsimuse koht pärast esitlust oli põhimõiste määratlus, mida olin meelega vältinud, kuna ei tahtnud aega kulutada ja minna kohe uuringu kallale. Aga eks pean ikkagi edaspidi selle kavva võtma ja püüdma lühidalt seda siiski lahti rääkida. Ehkk põgusalt püüdsin selgi korral, aga ju jäi väheks.
Võrreldes eelmise korraga sai sel korral rohkem tsentrist eemal olevat mereäärt uuritud, käisime ühel õhtul seal plaažil uitamas, too oli vist ka põhiline hotellipiirkond, kuhu isegi üht tuba plaanisime, kuna seal oli üks väheseid ainult jalakäijate alasid, aga jäi konvekakohast pisut kaugele. Ja mäe otsas käisime kah tegelikult kaks korda, kuna esimesel korral ronides tuli üks saksa vanem paar vastu ja andis meile oma piletid, aga kuna ma tahtsin sel korral ka jala alla tulla, siis jäid need varuks ja sõitsime eelviimasel õhtul viimase tõstukiga mäkke, et siis hämaras ja lõpuks pimedas laskuda, nii et saime öistes tuledes vanalinna vaadata.
Teine koht, millega sai sel korral rohkem tutvuda, oli abajast, jahisadamast eemalduv (vist) suudmeala, kuhu sai suure silla alt hüljatud majade vahelt ja rohtukasvanud rada mööda. Kuna hotell viskas meid viimasel päeval juba kümnest välja, olid meil kõik kodinad kaasas ja ehkki lennureisideks on mu Augsburgist soetatud armeekott mugav, passib ta matkadeks pisut vähem, nii järgmine kord peaks siiski matkakoti võtma. Ja väiksema õlakoti.
Lennud läksid sel korral sujuvalt, eriti midagi ei hilinenud, pakid ei kadunud, lendudel polnud tüütuid kaasreisijaid ja igal lennul jagas LOT süüa-juua. Öösel Tallinna jõudes jalutasime Ülemiste keskusse, võtsime auto ja sõitsime koju.