Sama hoovi garaažiuks. Kliki suuremaks, vaata teksti:
Selline maskeerimisvärv:
Bad Dog productioni all aurab ka produkt ise:
Grafitipäevad jätkuvad, endiselt eilsed pildid
Sama hoovi garaažiuks. Kliki suuremaks, vaata teksti:
Selline maskeerimisvärv:
Bad Dog productioni all aurab ka produkt ise:
Eilse postituse jätkuks, grafiti vol kaks (jajah, Meeli, mine loe lehte niikaua :o)
Tuul lõõtsub endiselt nagu vihane hunt põrsakeste maja ümber. Kogume siin jaksu väljaminekuks, et üritada veel paar maalingut üles leida, milleni eile ei jõudnud. Praegu läheb ligi 10 pilti üles, õhtupoole lisan neid veel.
Liikusime mööda Laugarveguri paralleeltänavat, Hverfisgatat mööda edasi, sellel asub popp ja noortepärane hilbupood, a la Sky & Surf House, selle seinal on säärane sürrealism (nää, Signe!):
Tagasi Laugarvegurile, üks selle väike kõrvaltänav:
Millest mees räägib?
Vaatame lähemalt:
Käisime vahepeal pangas, Hafnarstraeti:
Sisehoovi sein samal tänaval:
Pangas käimise ja kakao joomise järel astusime Reykjavíki linnaraamatukogust läbi, selle parklapoolne sein on selline:
Vaatame lähemalt:
Ja taas suund linnapoole, Vesturgatal asuva postimaja seinal on kividest mosaiik, kunagi seda uurisin, siis oli vist mingi kiri, et sakslaste kingitus, eelmise sajandi keskpaik:
Liikusime mööda Laugarveguri paralleeltänavat, Hverfisgatat mööda edasi, sellel asub popp ja noortepärane hilbupood, a la Sky & Surf House, selle seinal on säärane sürrealism (nää, Signe!):
Grafitipäev, 11. nov, nelj
Mõte tekkis juba vähemalt kuu tagasi, aga siis oli muudki tegemist, nii et teostuseni jõudsime alles täna. Eile küsisime Mariannelt fotoka, täna hommikul pakkisime end paksult riidesse ja veeresime linnapeale.
Siil pildistas, Signe aitas objekte jahtida. Valik on täiesti subjektiivne, igasugu markeriga oma nimede vms sellise sodimine meid ei köida, need võrduvad krantside postile kusemisega a la "Fedja bõlj zdesj". Mõned pildid kukkusid sips hägusemad välja kui vaja oleks kuna lihtsalt nii kõva tuul oli. Ja sõrmed külmusid ära. Paar maalingut, mida olime varasematel rännakutel silmanud, jäid leidmata, eks aega veel äraminekuni on natuke, püüame need üles leida ja hiljem lisada.
Siil tegi suure piltide näperdamise ära, aga seivimise käigus jooksis mäkk pange ja hilistel tundidel kõike uuesti üle käia pole kihku, seega läheb grafitisarjast esialgu väiksem jagu üles, homme ehk saavad ka kõik teised lisatud.
Esimene objekt oli kohe siinsamas Skipholti tänaval, kunstiakadeemia kangialuses ja hoovis:
Vabandust, see oli tegelikult kunstiakadeemiale EELNEV kangialune. Nii. Nüüd tuleb kunstivärk, kangialuse vasem sein:
... parem:
... hoovist tänava poole vaadates... (tsau Signe!)
... autojuhtidele väike soovitus enne kohutavasse Reykjavíki liiklusesse sukeldumist...
... ja enne tänavale naasmist kangialuse alguses nähtav paanikavaba ning rippuva jollega vend (peegelduses kaastegevad Signe ja Siil), kliki pildil, siis saad suuremat versiooni kaeda.
Mõtleks raamidest välja? Raamid pole, muide, maalitud, vaid seinale sellisena liimitud.
Vot selle tegelase käekirja kohtab siin palju, näete veel järgmistelgi piltidel:
Mis siin ikka kommenteerida. Tesla! noh:
Siin tuleb nüüd jälle üks suurem kompott. Tegemist on Laugarveguri kõrval asuva noorte kunstnike hooviga. Mööda tänavat astudes ja hoovi vaadates avaneb esmalt õkva säärane vaade:
Hoovilt tagasi Laugarveguri poole kaedes aga selline:
Paremal:
Ja jällegi otse ees:
Vasakut kätt jääb säherdune pannoo. Valdav osa selles valmis Kultuuriöö käigus. Kultuuriöö ajal toimus samal hoovil loomulikult ka mitmeid kontserte. Paari neist isegi kuulasime. Natuke.
Klõpsisin selle lähemalt kah järjepanu läbi:
Laps on koletis? Koletises peitub laps? Mida?! :o)
Nüüüd eeelaaan Lasnamäel... Oi, tere Signe!
Siil pildistas, Signe aitas objekte jahtida. Valik on täiesti subjektiivne, igasugu markeriga oma nimede vms sellise sodimine meid ei köida, need võrduvad krantside postile kusemisega a la "Fedja bõlj zdesj". Mõned pildid kukkusid sips hägusemad välja kui vaja oleks kuna lihtsalt nii kõva tuul oli. Ja sõrmed külmusid ära. Paar maalingut, mida olime varasematel rännakutel silmanud, jäid leidmata, eks aega veel äraminekuni on natuke, püüame need üles leida ja hiljem lisada.
Siil tegi suure piltide näperdamise ära, aga seivimise käigus jooksis mäkk pange ja hilistel tundidel kõike uuesti üle käia pole kihku, seega läheb grafitisarjast esialgu väiksem jagu üles, homme ehk saavad ka kõik teised lisatud.
Esimene objekt oli kohe siinsamas Skipholti tänaval, kunstiakadeemia kangialuses ja hoovis:
Põhisiht oli siiski kesklinn. Esimene eksemplar (jajah, kehv valgus, tean, aga krt päevavalget niigi vähe, hakka nüüd veel pirtsuma):
Räägin kohe ära kah, mis see päev veel toimus, hilisemate piltide juurde ei viitsi seda enam lisada. Tuul oli. Tugev, vastik, väsitav, külm tuul. Signel näpistas kanni kangeks, Siilil ajas silmad paiste. Kolmetunnise grafitijahi käigus. Õnneks oli Siilil piisavalt varuriideid seljakotis kaasas, et Signe (hoolimata tema vastupunnimisest) poolvägisi ära soojustada. Hiljem selgus siiski, et läkiläkist jäi väheks. Pildistamise vahepeal käisime soojenemise eesmärgil end Bonuses peesitamas. Leidsime kesklinnast veel ühe nende poe. Tuul oli nii kõva, et astudes võis jala enne selle maha jõudmist lükata kõrvale kohast, kuhu oli kavas see asetada. Üks 20ndates karkudega liipav poiss kaldus tuule jõul peaaegu kraavi.
Pangas käisime kah, Signe üritas rendiarvet tasuda, aga ei õnnestunud. Ühte limiiti sai küll juba varem tõstetud, nüüd tuleb siiski veel ka teist tõsta. Jõime siis pangas vähemalt kakaod.
Hiljem kinost koju minema hakates pakkisime Sixi juba põhjalikumalt sisse ja siis oli juba ok. Signel hakkas kõndides koguni palav. Ajah, hiinakino neljapäev oli jälle. Blue Kite e Sinine lohe. Filmitegijatel tekkis seda 90ndatel treides Hiina valitsusega kohe probleeme, miskipärast viimasele ei sobi, kui Mao ajastut tõeselt kujutatakse – igatahes keelati valmistamine ära. Tegijad aga müüsid filmiõigused jaapanlastele ning film tehti siiski valmis.
Selline taustalugu. Film ise oli üllatavalt seeditav, aga midagi uut sealt ei tulnud ja lapsele oleks tahtnud rohkem kui ühel korral siraka kuklasse tõmmata. Või kappi kinni panna.
Pealegi tuli Signel uni peale, seega kõmpisime lõppu ära ootamata koju. Kodus oli Voodi ja Soe ja Virmalised. Täna oli jälle üle keskmise aktiivsem sähmimine, kustutasime siis tule ära, külitasime voodis ja vaatasime virmalisi. Teised käisid taas kord virmalisvaatluse eesmärgil katusel huilgamas, ime et mõni selle tuulega alla ei lennanud. Jumal hoiab tudengeid.
5. nov, reede
Jaa... nihu läks.
Siil vahtis jälle pea neljani üleval, äratus oli 06.00
Lumi ikka maas, suur öö endiselt väljas. Krõmpsutasime läbi Reykjavíki talve "oma" tankla poole astuda. Siilil läks otsetee meelest ja olime sunnitud paar haaki tegema, millega kaasnes üle aia ronimine ja Signe kinda naela otsa takerdumine.
Tanklas tavapärased kohvid ja särgivahetused ning 08.45 seisame tee ääres nagu viis kopkat. Aga vot ei vea. Korra küll peatutakse, aga pakutakse vaid linnasisest liini, millest ära ütleme, ning valvame edasi. Üheksapaiku on juba natuke nagu hommikuvalgust. Ega me pikalt seista kah ei viitsi, pealegi on meil ajalimiit, millest edasi polegi suurt mõtet seista, sest Vatnajökullini jõudmine võtaks lihtsalt palju aega. Ega erilist entusiasmi pole kah.
Seega 30-45 minuti järel lööme käega ja otsustame uuesti toda poolsaart vallutama minna, mis kord pooleli jäi. Seekord läheneme teist teed mööda, millega kaasneb ka järjekordne aiaületus (vahelduseks võrkaed) ning järjekordne Signe aeda takerdumine. Seekord tagumikkupidi. Oma jõududega ta sealt tulema ei saagi, aga Siil ulatab džentelmenikäe ja päästab neiu valla. Nüüd on velvetitel juba kaks tootja poolt mitte ettenähtud auku. Aina põnevamaks läheb.
Kusjuures ilmneb, et väga palju meil viimati poolsaare tipust puudu ei jäänudki. Ahjaa, enne kaldale jõudmist suudab Siil veel külili käia ning avastame Reykjavíki disc golfi (frisbi golfi) väljaku. Siilil hakkavad käed värisema, aga millegagi neid rahustada pole, sest ketas jäi Islandile kaasa võtmata, poest pole senini ketast leidnud ja Reykjavíki frisbiklubi ta meilile vastata pole suvatsenud. See kant on muidu Gufunes i vabaaja keskuse piirkond – www.gufunes.is Jutt on kahjuks vaid islandikeelne, ingliskeelset infot leida ei suutnud.
Nojah, jõuame kaldale, põrnitseme Viðey saare suunas, kus öösiti too rahusamba prožektor põleb, ja hakkame piki kallast tagasi jalutama. Jääpurikad, koerad, ingveritee.
Üsna sündmustevaeselt tatsume koju tagasi. Selline neljatunnine linnamatk siis.
Kodus vaatame Scott Pilgrim vs. The World. Soovitame.
Üldiselt peame vist realistideks hakkama ja edaspidi säärastest talvistest kaugetest hääletussihtpunktidest loobuma. (Nojah, võibolla oli häda ka selles, et polnud nädalavahetus) Pikematel sõitudel tuleb sihtida autojagamist (car pooling) ja hääletusteks valime lähemalasuvad kohad. Esjale üritaks ringi peale teha ning millalgi katsume selle kuuma jõe üles otsida, kus saab talvel supelda ja mune keeta. Korra kaalusime ka täna sinna minekut, aga rätte ja mune polnud kaasas.
Siil vahtis jälle pea neljani üleval, äratus oli 06.00
Lumi ikka maas, suur öö endiselt väljas. Krõmpsutasime läbi Reykjavíki talve "oma" tankla poole astuda. Siilil läks otsetee meelest ja olime sunnitud paar haaki tegema, millega kaasnes üle aia ronimine ja Signe kinda naela otsa takerdumine.
Tanklas tavapärased kohvid ja särgivahetused ning 08.45 seisame tee ääres nagu viis kopkat. Aga vot ei vea. Korra küll peatutakse, aga pakutakse vaid linnasisest liini, millest ära ütleme, ning valvame edasi. Üheksapaiku on juba natuke nagu hommikuvalgust. Ega me pikalt seista kah ei viitsi, pealegi on meil ajalimiit, millest edasi polegi suurt mõtet seista, sest Vatnajökullini jõudmine võtaks lihtsalt palju aega. Ega erilist entusiasmi pole kah.
Seega 30-45 minuti järel lööme käega ja otsustame uuesti toda poolsaart vallutama minna, mis kord pooleli jäi. Seekord läheneme teist teed mööda, millega kaasneb ka järjekordne aiaületus (vahelduseks võrkaed) ning järjekordne Signe aeda takerdumine. Seekord tagumikkupidi. Oma jõududega ta sealt tulema ei saagi, aga Siil ulatab džentelmenikäe ja päästab neiu valla. Nüüd on velvetitel juba kaks tootja poolt mitte ettenähtud auku. Aina põnevamaks läheb.
Kusjuures ilmneb, et väga palju meil viimati poolsaare tipust puudu ei jäänudki. Ahjaa, enne kaldale jõudmist suudab Siil veel külili käia ning avastame Reykjavíki disc golfi (frisbi golfi) väljaku. Siilil hakkavad käed värisema, aga millegagi neid rahustada pole, sest ketas jäi Islandile kaasa võtmata, poest pole senini ketast leidnud ja Reykjavíki frisbiklubi ta meilile vastata pole suvatsenud. See kant on muidu Gufunes i vabaaja keskuse piirkond – www.gufunes.is Jutt on kahjuks vaid islandikeelne, ingliskeelset infot leida ei suutnud.
Nojah, jõuame kaldale, põrnitseme Viðey saare suunas, kus öösiti too rahusamba prožektor põleb, ja hakkame piki kallast tagasi jalutama. Jääpurikad, koerad, ingveritee.Üsna sündmustevaeselt tatsume koju tagasi. Selline neljatunnine linnamatk siis.
Kodus vaatame Scott Pilgrim vs. The World. Soovitame.
Üldiselt peame vist realistideks hakkama ja edaspidi säärastest talvistest kaugetest hääletussihtpunktidest loobuma. (Nojah, võibolla oli häda ka selles, et polnud nädalavahetus) Pikematel sõitudel tuleb sihtida autojagamist (car pooling) ja hääletusteks valime lähemalasuvad kohad. Esjale üritaks ringi peale teha ning millalgi katsume selle kuuma jõe üles otsida, kus saab talvel supelda ja mune keeta. Korra kaalusime ka täna sinna minekut, aga rätte ja mune polnud kaasas.
Subscribe to:
Posts (Atom)