Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:
Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)
Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.
Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.
Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.
Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?
(Õhtul jätkan)
Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(
Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.
Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)
4. dets, laup
Hakatuseks grammatikat: sina, kes sa käisid siin "siili liikumis viisi" otsimas – viimased kaks sõna moodustavad liitsõna. Vabal ajal liigume pooldiagonaalis külg ees, tiira-taara. Loodetavasti saab järgmine otsija siit vajaliku vastuse.
Möm.
Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/
Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.
Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.
Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".
Jaa.
Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.
Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.
Laupäev.
Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.
Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.
Möm.
Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/
Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.
Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.
Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".
Jaa.
Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.
Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.
Laupäev.
Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.
Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.
30. nov, teisip
Pühapäeval käisime parlamendihoone ees kuuse ehtimisel. Kellegi teisega küll koos seda plaani ei haudunud, aga sattusime kuidagi üheaegselt teiste siinsete elanikega ses suunas astuma, nii et kõrvalt võis paista nagu lasteaiarühm linnas jalutamas: kõik kõndisid ilusti kolonnis paaris ja mõned hoidsid ka korralikult käest kinni.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Täielik uisunälg tuli. Ei tea, kas jõuame uurida, kus siin laenutada saab. Igatahes järve pind oli ii-dee-aal-nee. Ühtlane ja sile, mitte mingeid üles kohrutunud või pragunenud allikakohti ega lume pealesadamisest tekkinud krobedust. Uhh.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
26. nov, reede
Põmst muutusteta.
Loeme huviga uudiseid Eesti lumemöllust ja loodame, et meie naastes sellest veel midagi alles on. Ärge'nd ahnitsege, jätke meile kah.
Meie ilm püsib jätkuvalt ühtlases ühekohalises miinuskraadis ja säilitab selge taeva. Öösel on. Jajah, virmalised, mis muud.
Sixi headest uudistest on viimasel ajal juba juttu olnud (ajah: bakatöö hindeks sai ta juhendajalt viie).
Loeme huviga uudiseid Eesti lumemöllust ja loodame, et meie naastes sellest veel midagi alles on. Ärge'nd ahnitsege, jätke meile kah.
Meie ilm püsib jätkuvalt ühtlases ühekohalises miinuskraadis ja säilitab selge taeva. Öösel on. Jajah, virmalised, mis muud.
Sixi headest uudistest on viimasel ajal juba juttu olnud (ajah: bakatöö hindeks sai ta juhendajalt viie).
23. nov, teisip
Öösel 03.15. S magab ja S loeb.
S mõmiseb segaselt läbi une.
S: "Mida?"
S: "Sellest ma pole kunagi aru saanud."
"Millest?"
"See pudruvärk."
??
"Tead küll."
??
Kusjuures ei teadnud.
Üllatuslikult oli Signel hommikul oma öine sonimine uduselt isegi meeles.
Muid uudiseid – Six sai hispaania keele testis kümnest punktist 9,7. Six on veendunud, et õppejõud ajab kellegagi segi.
Kõik panevad segast.
Ja Toomaselt kuulsime, et tema sõiduõpsi sõnul siin sõiduõppel parkimist ei õpitagi – ei külgboksi ega miskit. Pole siis ime, et autod pargitakse kohati kitsal tänaval diagonaalis, nii et pool autot on keset teed. Ja et autod mõlkis on. Ei osata tagurdada.
S mõmiseb segaselt läbi une.
S: "Mida?"
S: "Sellest ma pole kunagi aru saanud."
"Millest?"
"See pudruvärk."
??
"Tead küll."
??
Kusjuures ei teadnud.
Üllatuslikult oli Signel hommikul oma öine sonimine uduselt isegi meeles.
Muid uudiseid – Six sai hispaania keele testis kümnest punktist 9,7. Six on veendunud, et õppejõud ajab kellegagi segi.
Kõik panevad segast.
Ja Toomaselt kuulsime, et tema sõiduõpsi sõnul siin sõiduõppel parkimist ei õpitagi – ei külgboksi ega miskit. Pole siis ime, et autod pargitakse kohati kitsal tänaval diagonaalis, nii et pool autot on keset teed. Ja et autod mõlkis on. Ei osata tagurdada.
21. nov, pühap
Õmm... hakkavad järjest pikemad kirjapausid sisse tulema.
Rutiin noh.
Kõige aktiivsemalt tegeleme äralennupäeva ootamisega. Mõtlesime küll eile-täna hääletama minna, aga mõlemal on jätkuvalt selle suhtes täielik vastumeelsus, vist sai mõneks ajaks isu täis. Muus osas jätkub vegeteerimine. Six käib koolis, käime kinos, loeme, jalutame, külitame, vahime filme, kaalume tulevikuplaane.
Mõned tegelased käisid teisipäeval mäel. Siil veel ei tahtnud minna, kuna nõlv just avati, niikuinii on palju rahvast, lisaks oli ka tuul tugev. Seda viimast tunnistas nõlvalt naasnud lätlane. Puudulik lauavarustus + keskmisest pisut karmim ilm ei laseks nõlva nautida. Nii et... ehk hiljem.
A, nädalavahetusel käis Siil korra veel Toomasel külas, kuna Toomas tahab teda autolubade teooriaeksamil tõlgina kasutada ja Siilil oli vaja materjalid üle vaadata. Ilmnes, et Tomil oli lisaks kodus külaline Eestist ning kaks indialasest kolleegi Gandhi restoranist. Laual oli Vana Tallinn. Pikalt siiski likööri limpsima ei jäänud, kodus oli vaja veel asju ajada.
Tervised on mõlemal korras, Siilil on viimased kuud nahk väga hea olnud, kuigi tabletikuur sai ammu lõpetatud ja salve kah ei kasuta. Mine võta nüüd kinni, kas asi on teistsuguses taimestikus, vees või kliimas või... teab milles. Stressipuudus?
Veel liiklusest – väga raske on ikka Eesti reflekse välja lülitada, pidevalt tahaks oodata auto möödumist, et siis teed ületada, aga tegelikult peatuvad hoopis autod. Juba hakkab tekkima harjumus teha nägu, et pole plaanigi teed ületada, siis oodata sõiduki möödumist ning siis üle minna.
Ja noh, saab taas kinnitada, et mõlgitud autosid on siin ikka palju. Ühte mõlkimist nägime jälle pealt. Ka seekord oli tegemist labase teele välja tagurdamise avariiga, mida oleks olnud lihtsa peeglisse ja ümber vaatamisega kerge vältida. Peaks Toomasel oma sõiduõpetajalt küsida laskma, mis toimub.
Ja kassasüsteemi polegi vist veel kurtnud – väga loll komme on neil siin pärast kauba kassast läbi laskmist linti mitte käima panna. See tähendab seda, et koogutad kaugele kassapidaja juurde, et oma kraam koti juurde tõmmata ja seda täita. Kohalikud tõstavadki asjad kotti kassa kõrval, aga samas on kassa otsas olemas ka koti toetamise laud, nii et ideeliselt peaks see siiski samamoodi käima, nagu meil Eestis. Aga vot, nii ei tehta. Ei teagi, kas on nuppu mitte vajutada viitsivad kassapidajad klientuuri selliseks dresseerinud, või on klientidel mingi vanem harjumus kohe kassa kõrval asju kotti kühveldada sisse jäänud.
Harjumustest rääkides – Siil on oma unegraafiku käsile võtnud. Viimasel ajal normiks saanud hommikul kell viis-kuus magamaminekud on juba liiast. Nüüd sunnib ta end (Sixi abiga) iga hommik vähemalt 11 üles, et õhtul unesund suurem oleks, sest kui Eestisse tagasi tulles oma praegust rütmi jätkata, siis toimuks uinumine kell 7-8 hommikul – teised lähevad sellel ajal juba tööle. Mm... karjäär valvurina?
Täna käisime üle tüki aja jälle bassus ligunemas. Ilmad on küll ilusad olnud, aga õues vees vahtimiseks siiski liiga tuuliseks jäänud. Täna oli pea täielik tuulevaikus, kasutasime võimalust. Võttis mõnusalt pehmeks. Nendest leotamistest hakkame kodus kindlasti puudust tundma. Väga lõõgastav.
Paari tunni pärast on meie kuupäev. Pidu!
Rutiin noh.
Kõige aktiivsemalt tegeleme äralennupäeva ootamisega. Mõtlesime küll eile-täna hääletama minna, aga mõlemal on jätkuvalt selle suhtes täielik vastumeelsus, vist sai mõneks ajaks isu täis. Muus osas jätkub vegeteerimine. Six käib koolis, käime kinos, loeme, jalutame, külitame, vahime filme, kaalume tulevikuplaane.
Mõned tegelased käisid teisipäeval mäel. Siil veel ei tahtnud minna, kuna nõlv just avati, niikuinii on palju rahvast, lisaks oli ka tuul tugev. Seda viimast tunnistas nõlvalt naasnud lätlane. Puudulik lauavarustus + keskmisest pisut karmim ilm ei laseks nõlva nautida. Nii et... ehk hiljem.
A, nädalavahetusel käis Siil korra veel Toomasel külas, kuna Toomas tahab teda autolubade teooriaeksamil tõlgina kasutada ja Siilil oli vaja materjalid üle vaadata. Ilmnes, et Tomil oli lisaks kodus külaline Eestist ning kaks indialasest kolleegi Gandhi restoranist. Laual oli Vana Tallinn. Pikalt siiski likööri limpsima ei jäänud, kodus oli vaja veel asju ajada.
Tervised on mõlemal korras, Siilil on viimased kuud nahk väga hea olnud, kuigi tabletikuur sai ammu lõpetatud ja salve kah ei kasuta. Mine võta nüüd kinni, kas asi on teistsuguses taimestikus, vees või kliimas või... teab milles. Stressipuudus?
Veel liiklusest – väga raske on ikka Eesti reflekse välja lülitada, pidevalt tahaks oodata auto möödumist, et siis teed ületada, aga tegelikult peatuvad hoopis autod. Juba hakkab tekkima harjumus teha nägu, et pole plaanigi teed ületada, siis oodata sõiduki möödumist ning siis üle minna.
Ja noh, saab taas kinnitada, et mõlgitud autosid on siin ikka palju. Ühte mõlkimist nägime jälle pealt. Ka seekord oli tegemist labase teele välja tagurdamise avariiga, mida oleks olnud lihtsa peeglisse ja ümber vaatamisega kerge vältida. Peaks Toomasel oma sõiduõpetajalt küsida laskma, mis toimub.
Ja kassasüsteemi polegi vist veel kurtnud – väga loll komme on neil siin pärast kauba kassast läbi laskmist linti mitte käima panna. See tähendab seda, et koogutad kaugele kassapidaja juurde, et oma kraam koti juurde tõmmata ja seda täita. Kohalikud tõstavadki asjad kotti kassa kõrval, aga samas on kassa otsas olemas ka koti toetamise laud, nii et ideeliselt peaks see siiski samamoodi käima, nagu meil Eestis. Aga vot, nii ei tehta. Ei teagi, kas on nuppu mitte vajutada viitsivad kassapidajad klientuuri selliseks dresseerinud, või on klientidel mingi vanem harjumus kohe kassa kõrval asju kotti kühveldada sisse jäänud.
Harjumustest rääkides – Siil on oma unegraafiku käsile võtnud. Viimasel ajal normiks saanud hommikul kell viis-kuus magamaminekud on juba liiast. Nüüd sunnib ta end (Sixi abiga) iga hommik vähemalt 11 üles, et õhtul unesund suurem oleks, sest kui Eestisse tagasi tulles oma praegust rütmi jätkata, siis toimuks uinumine kell 7-8 hommikul – teised lähevad sellel ajal juba tööle. Mm... karjäär valvurina?
Täna käisime üle tüki aja jälle bassus ligunemas. Ilmad on küll ilusad olnud, aga õues vees vahtimiseks siiski liiga tuuliseks jäänud. Täna oli pea täielik tuulevaikus, kasutasime võimalust. Võttis mõnusalt pehmeks. Nendest leotamistest hakkame kodus kindlasti puudust tundma. Väga lõõgastav.
Paari tunni pärast on meie kuupäev. Pidu!
15. nov, esm
Signel oli täna koolipäev. Kohe õhtuni välja. Ja õhtul oli islandi filmi seanss.
Siil aga leidis ärgates sildi, mis teatas, et Six võttis meie ainukese toavõtme kaasa ning ta kavatseb vahepeal kodus magamas käia. Nii et Siili plaan vahepeal väljas käia jäi katki. Hiljem selgus, et tegemist oli siiski vana sildiga, ning võtmed olid toas täitsa olemas. Damn.
Film oli selline:
Noh, mingi eriline kunstiteos polnud, paras ajaviitefilmike paari toredama momendiga.
Ja kuna muffigi kirjutada ei viitsi, siis lisan veel paar pilti ning videot, mis said tehtud siis, kui Mariannelt pildimassinat laenasime.
Vaade meie toale uksest sisenedes. Kui kedagi huvitama peaks, siis dušinurk/kemps on vasakul. Jah, meie riided ongi alati mööda tuba laiali.
Vaade aknast on selline – taamal kõrgub Esja, paremal paistab tükike selle sama maja, kus me elame teise tiiva tükike . Seal katusenurgal käiaksegi virmalisi vaatamas ja niisama huilgamas. Me tavaliselt vahime Esja ning lahe kohal sähmivaid virmalisi oma soojast toast, või siis läheme lahe äärde, samas suunas, kuhu antud juhul objektiiv on suunatud. Oi kui huvitav.
Vaade vasakule. Pildil see välja ei paista, aga üle mere on selge ilmaga (nagu ta see päev oli) näha paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad Snaefellsnesi mägede lumised tipud.
Sellel videol olen üritanud jäädvustada kesklinnas mitmel pool seintel rippuvaid... moodustisi. Koosnevad need helveste kogumitest, mis tuule käes tekitavad laine efekti. Neid esimest korda silmates pidin tükk aega põrnitsema ning ka lähemale minema veendumaks, et tegemist pole LED-ekraaniga.
Järgmine klõpsusari on salvestatud Laugarveguri läänepoolsemas, ehk siis meie kodu suhtes kaugemas otsas. Vabandan, kaamerat oli raske paigal hoida, tuul sasis ja raputas kogu aeg. Selle lühikese filmimisega külmasid sõrmed täiesti ära, hea, et pärast seda panka kakaod jooma läksime.
(Näed, Sixile sain juba kõrviku pähe sikutatud, jess)
Grafiteid jahtides kuulsime üks hetk taaskord prõmmimist. Nojah, jälle tegelased parlamendi ees, arvasime. Kõndisime sinna ja vastu vaatas lage plats. Hiljem leidsime lammutajad üles, asusid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me neid esialgu kuulsime. Ei tea, mille vastu/poolt seekord protestiti, esindatus oli vahelduseks üsna hõre, aga hääl tihe. Järgmine päev sealt mööda kõndides olid tünnid lihtsalt maja ette kokku koondatud – pärast hea mugav protesti jätkata, ei pea vahepeal ära vedama.
(Ei, Signel ei ole käed Siili kätel kandmisest välja veninud. Tõmbas vaid lisakindad otsa.)
Ja siin kõnnime Reykjavíki ülikooli poole, et hiina filmi vaadata. Sellest lagendikust on ka varem juttu olnud – seal me ohhetasime ja ahhetasime virmalisi vaadata. Hanede soojaveetiik jääb paremale, ülikool on see suurem lähedalasuv hoone vasemal. Vot punkt.
(Siks teeb targa inimese nägu. Kohe-kohe on diplom käes, tuleb juba õiget ilmet harjutada.)
Siil aga leidis ärgates sildi, mis teatas, et Six võttis meie ainukese toavõtme kaasa ning ta kavatseb vahepeal kodus magamas käia. Nii et Siili plaan vahepeal väljas käia jäi katki. Hiljem selgus, et tegemist oli siiski vana sildiga, ning võtmed olid toas täitsa olemas. Damn.
Film oli selline:
Noh, mingi eriline kunstiteos polnud, paras ajaviitefilmike paari toredama momendiga.
Ja kuna muffigi kirjutada ei viitsi, siis lisan veel paar pilti ning videot, mis said tehtud siis, kui Mariannelt pildimassinat laenasime.
Vaade meie toale uksest sisenedes. Kui kedagi huvitama peaks, siis dušinurk/kemps on vasakul. Jah, meie riided ongi alati mööda tuba laiali.
Sixi kummaline käitumine on põhjustatud eksiarvamusest, et ma pildistan. Ja kuna tundub, et viimasel ajal on popp ja noortepärane piltidel alati hüppes olla, siis seda ta üritabki. Hah, tüng!
Järgmine klõpsusari on salvestatud Laugarveguri läänepoolsemas, ehk siis meie kodu suhtes kaugemas otsas. Vabandan, kaamerat oli raske paigal hoida, tuul sasis ja raputas kogu aeg. Selle lühikese filmimisega külmasid sõrmed täiesti ära, hea, et pärast seda panka kakaod jooma läksime.
(Näed, Sixile sain juba kõrviku pähe sikutatud, jess)
Grafiteid jahtides kuulsime üks hetk taaskord prõmmimist. Nojah, jälle tegelased parlamendi ees, arvasime. Kõndisime sinna ja vastu vaatas lage plats. Hiljem leidsime lammutajad üles, asusid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me neid esialgu kuulsime. Ei tea, mille vastu/poolt seekord protestiti, esindatus oli vahelduseks üsna hõre, aga hääl tihe. Järgmine päev sealt mööda kõndides olid tünnid lihtsalt maja ette kokku koondatud – pärast hea mugav protesti jätkata, ei pea vahepeal ära vedama.
(Ei, Signel ei ole käed Siili kätel kandmisest välja veninud. Tõmbas vaid lisakindad otsa.)
Ja siin kõnnime Reykjavíki ülikooli poole, et hiina filmi vaadata. Sellest lagendikust on ka varem juttu olnud – seal me ohhetasime ja ahhetasime virmalisi vaadata. Hanede soojaveetiik jääb paremale, ülikool on see suurem lähedalasuv hoone vasemal. Vot punkt.
(Siks teeb targa inimese nägu. Kohe-kohe on diplom käes, tuleb juba õiget ilmet harjutada.)
Subscribe to:
Posts (Atom)