28. august, laupäev

Kella neljaks hommikul oli Siilil lõdisemisest kopp ees. Signe arvas, et mis seal ikka, paneme telgi kokku. Kahepeale arvasime, et ok, kõnnime siis u 10 km kaugusel asuva Gullfossi kose juurde. Päike polnud veel tõusnud, aga idataevas juba hahetas. Kuu siras endiselt. Pakkisime niiske telgi ja madratsid seljakottidesse ning asusime teele. Peagi hakkas kohinat kostma ja arvasime, et no krdi võimas kosk, kui on juba kilomeetrite kaugusele kuulda. Tegelikult olid kohina allikaks jõed ja ojad, millest tee järjest üle läks. Tee ääres olid karjamaad, mõned harvad talud ja lambad ning hobused. Lambad pidid Islandil targad olema – kuigi nad uitavad otse teeservas, ilma keti ja aedikuta, juhtub nendega harva õnnetusi. See eest nägime mitut autolt löögi saanud kajakat.

Umbes 1,5 kilomeetrit enne Gullfossi juurde jõudmist nägime kõrgendiku kohale kerkivat udupilve. Paremat kätt värvis päike pilved punaseks. Vasemat kätt paistis mägede vahel ja peal olev Langjökulli liustik.




Hvítá jõgi meie kõrval oli nii sügaval jõeorus, et me seda teepealt ei näinudki, päris kuristiku servale piiluma minna kah ei tihanud.



Kella kuueks jõudsime kose juurde. Päike tõusis. Peldikud olid lukus. Kosk oli meie päralt. Piidlesime seda kõigepealt ülevalt, siis läksime alla ja vaatlesime seda metsikut, massiivset, tohutut vetemöllu. Kose kõrval seistes oli tunda kuidas maa jalge all väriseb. Vapustav :o)

Tagasi üles minema hakates jäi päike meie seljataha ja nägime vikerkaart. Vikerkaar algas vertikaalselt otse jalge eest ja tõusis kaarjalt üles taevasse, toetudes ülemise otsaga endiselt taevas laiutavale Kuule. Kirjeldamatu :o)

Vaatlesime veel koske siit ja sealt ning istusime pingile hommikust sööma, sest alles kell üheksa toimuvat külastuskeskuse ja seal Rauli lubatud piiramatu taastäitmisega söömisvõimalusega restorani avamist me ei jaksanud ära oodata. Laudteel olnud härmatis hakkas juba sulama ja õhk soojenema. Külastuskeskuse juures hoiatasid sildid, et siit edasi EI VÕI millegi vähema kui neliveolise maasturiga edasi sõita. Rendiautodele seal enam kindlustus ei kehti ja lisaks tehakse ka trahvi. Nägimegi sinna sõitmas vaid megamaastureid. Mitte palju – kaks tükki. Kell oli endiselt varane.
Samuti oli seal juttu sellest, et ei tohi off-roadi sõita kuna Islandi pinnas on väga mure ja lahtine ning masinad vajuvad sinna kergelt sisse.




Jäljed kaovad alles sajandi(te)ga. Võisime selles ka oma silmadega veenduda – kui Eestis muutuvad sissekäidud rajad lihtsalt kõvakstambitud joonteks, siis siin on need nagu maapinda küntud sügavad vaod.

Hakkasime tagasi kõndima. Kilomeetri järel möödusime taas hotellist, kust tulid hiljem paar autot ja buss. Lõpuks (pool tundi pärast esimese auto hääletamist) võttis üks auto ka peale. Meie soovi oli kuulda võetud – autos olev rahvusvaheline hotelli kohviku töötajaskonnast seltskond pidi Geysirist läbi minema ja siis joonelt Reykjavikki sõitma. Hurraa! :o)
Juhiks oli peenehäälne Itaalia poiss. Mis teema nende itaalia meestega on? Eelmine aasta Itaalias võttis meid samuti üks plikalik mees peale... No gojones?
Aga pedaali tallus see itaalia tiiskant küll nagu macho – 90 alast tuhisesime 120-ga läbi.
Kohviku töötajad rääkisid eilsest hiinlaste grupist. Loomulikult ei osanud ükski hiinlane ingliskeelt. Kaasa arvatud giid :o)

Kella kümneks olime taas päälinnas. Eelmisel päeval kell kolm hakkasime võõrastemajast astuma, kella 11-ks olime tagasi. Hääletamine on seni ikka ülihästi sujunud. Kartsime küll Gullfossi juures pärapõrgus olles, et nüüd läheb haardkooriks, aga ei. Harv liiklus küll, aga pealesaamine pole ikkagi mingi probleem. Alþing nähtud, geiser nähtud, kose juures käidud, liustik nähtud. (Päris liustiku juurde, kosest 15 km küll ei tihanud trügida, sest seal on juba tõesti metsik loodus, haruharv liiklus ja täitsa külje alla pääsemiseks tõenäoliselt kõvasti astumist, samas õhtupeale ei tahtnud me jääda, hiljem pidi sadama hakkama.)

Tehtud!

Tegime tunnise puhkuse võõrastemajas, võtsime pesuasjad ja läksime veekeskusse lõõgastuma. Ja oi kui hea see oli. Käisime ka jakuusis. Avastasime, et seal on veel mitu veevanni, kõik erineva temperatuuriga – 38, 40, 42 ja 45. Proovisime ka neid, jahtusime ning läksime tagasi vanasse tuttavasse lebobassu. M-m-mõnus.

Tagasi koju.

Koristasime tuba, pakkisime asjad ja üritasime pesumasina juurde löögile saada, aga võõrastemaja asjuril oli vist pesupäev, nii et kuidagi ei saanud oma asju sinna vahele tsurada. Puhkasime veel paar tundi ja üheksa paiku läksime linnapeale uitama, raamatukogu juurde (õue) blogipostitust tegema ning ***me tõmbama. Võõrastemaja nett ei luba ka piratebay kodukale minna, aga kui seal on juba varem käidud ja failid tõmbama pandud, siis laseb edasi sikutada küll. Leidsime lünga süsteemis :o)

Raamatukogust jalutasime tagasi, võtsime sadama lähistel hot dogid (seal on odavam kui vanalinna keskväljakul – 28 EEK tk – ning peaaegu pidev järjekord, kohalikud vist teavad, kus on hea ;o) ) ja patseerisime mööda ühesuunalist peatänavat, kus rahvas saalis klubide ja pubide vahet ning autod kruiisisid kiirusega ca 5 km/h. Mingi rodu oli ka Ameerika klassikuid, vanim neist u 50ndate Dodge, uuemad u 70ndatest. Seal peatänaval on pidevalt säärane aeglane autoliiklus, vist mõnda otsemat ja teed mööda kesklinna ei saagi. Lausa kahju neist.

Astusime oma lemmikust 24/7 poest läbi, võtsime näksid ja läksime koju filme vahtima.

The End.


P.S. Hakkab juba kodune tunne tekkima – kui autost väljudes Esja mäge silmasime, oli kohe selline "Ohoo, jõudsime koju" tunne :o)

P.P.S. Küsiti siin varem hindade kohta. Kuldse Ringi tegemine ametliku teenusepakkuja poolt oleks maksma läinud u 980 EEK. Näkku. Meil kulus põmst toidule ja telkimisele kokku 200 EEK. Kahepeale.

27. august, reede

27. august, reede

Signe läks hommikul kooli ja Siil jäi siia. Koju. Vahtima ja õppima ja surfama.
Signe samal ajal sebis ringi, ostis endale raamatuid ja hakkas tegema projekti, kuidas sitast energiat toota.
Normaalne.
Siil aga vaatas jälle ilmateadet ja avastas, et kui seni lubas laupäevaks vihma, siis nüüdseks oli lubadus paranenud ja laupäeval siras päike. Siilil hakkasid käed värisema ja ta hakkas närveldama, et nüüd Signe siva koju sibaks ja saaksime teele asuda, sest plaan, mida me nädala keskel pidasime ja mille katki jätsime, vajas siiski täitmist.
Natuke jama oli ka see, et kuna välistudengite grupp pidi nädalavahetusel Heimaey saarele pidutsema minema ja me varasema ilmateate põhjal olime rännuplaanid maha kandnud, siis Siil oli osa oma varustusest Mariannele lubanud. Kiire läbirääkimise tulemusel selgus, et Mariannel matkavarustust tegelikult vaja ei lähegi, kuna ööbitakse majades. No tore :o)

Asjad kokku, söök valmis, Signe koju, kerge puhkus, kõhud täis ja kella kolmest olime majast läinud. Tee oli nüüd juba tuttav ja jõudsime tanklasse pool tundi kiiremini. Kaval oli ka mõte veepudelid alles tanklas täita – kotid sinna minnes paar kilo kergemad kohe. Tanklas täitsime pudelid ära ja läksime hääletama. Liiklus oli juba päris tihe (reede õhtu kell neli ikkagi) ja väga lootust ei hellitanud, aga umbes kümne minutiga olime ühe noormehe pea tutikal maasturil. Rääkis meid Mosfellsbæri (10 km Reykjavikist) sõidutades Siili küsimise peale, et liikluskombed on siin "huvitavad" küll, aga autoõnnetuses hukkunuid on siiski sel aastal olnud vaid u 5. Ja selles linnakeses pidi mingi linnafestival olema, mistõttu igal linnaosa oli ehitud oma värvidega – kollane, roosa jne. Linnakese keskel pandi meid maha, üks last jalutav neiu näitas meile Þingvelliri viiva teeotsa kätte, kõndisime sinna ja asusime hääletama. Peagi võttis üks mersujuht meid peale. Oli kunagi kolm aastat perekonnaga Soomes elanud, sest tütar õppis seal, naine oli soomlanna, Tallinnas olid nad kah paar korda käinud. Rääkis põnevat maavärinatest, viimatisest vulkaanipurskest, valgetest öödest, kalapüüdmisest Þingvallavatni järves, mis asub kohe Þingvelliris – see on Islandi suurim järv, kohati üle saja meetri sügav ja nii mitmekesiste elupaikadega, et seal elab nelja liiki forelli, kes kõik püsivad oma järvepiirkonnas.

Jõudsime külastuskeskusse ja kõndisime sealt kunagise Alþingi asukohta. Nõukogu kogunes seal tegelikult kahte kohta – paganlikel aegadel olid allpool ja kristlusele üle minnes ülespoole. Vaated kose juures ja Islandit lahutavale Euroopa ja Ameerika platoo vahelisele lõhele olid võimsad :o) Tasub kindlasti käia. Sealkandis siis otsustati riigiasju, mõisteti kohut, vajadusele korraldati hukkamisi, toimusid hobusevõitlused, aeti äri, leiti paarilisi. Kõige kaugematest maanurkadest tulnud pidid sooritama eluohtliku kahenädalase rännaku läbi sisemaa. Siin deklareeriti ka Islandi iseseisvus 44ndal aastal.

Nähtud-tehtud. Kõndisime uuesti 1,5 kilomeetrit maanteele, põgus paus külastuskeskuses ja hakkasime edasi Laugarvatni poole liikuma. Kell oli juba seitse, seega kolm tundi jäänud, kõige optimistlikuma, aga ebatõenäolise prognoosi järgi lootsime veel samal õhtul geisri juurde jõuda. Meil vedas – peagi võtsid meid peale toredad saksa surfarid. Bussiga. Üks sakslane oli Reykjaviki haiglas praktikant, teine oli talle küllatulnu, kes just hiljuti surfates oma jala ära nihestas. See aga ei takistanud tal järgnevalt ka väikest matkia ettevõtmast. Karkudega. Laugarvatnisse viis tüüpiline Islandi tee, mis on vaid suvel sõidetav. Talvel tuleb teha mitmekümnekilomeetrine ring. Loksusime ja täristasime mägede vahelt läbi, Signe surfilaudade alla küürakil, Siil puitlaastplaadist kasti otsas kükitades. Saime teada, et olime eelmisel ööl virmalised maha maganud. Oh pekk...

Laugarvatnisse jõudes oli päike juba mägede taha vajunud. Saime ka siin üsna ruttu peale autole, mille tagaistmel olid lapsetoolid (Siilile meenus Eurotripi episood, kus Signe Saksamaa lõunatipus lapsetoolis sõitis) ja roolis islandlane, kes käskis meil turvavööd kinni panna ning teatas pärast paigaltvõttu, et ta sõidab nagu manjakk. Siil täpsustas, et see tähendab, nagu islandlane. Mis on peaaegu sama stiil, nagu eestlastel. Korra nägime ka napikat – meie ees sõitnud maasturijuht tegeles jälle vist kõige muuga peale roolimise (mida näeb siin VÄGA palju) ning hakkas vastassuunda kalduma, kust ligines suurel kiirusel tsikkel. Viimasel hetkel korrigeeris oma trajektoori. Õnnetusest jäi umbes sekund puudu. Ja loomulikult ei hoidnud meie manjakist pealevõtja mõistlikku pikkivahet.

Peagi jõudis ta oma sihtkohta, mille nime ta ei teadnud ja mida ka meie ei suutnud tuvastada. Lootsime siiski, et oleme õigel teel. Hakkas juba hämarduma. Olime küll kohe ühe telkimiskoha juures, aga otsustasime, et proovime ikkagi edasi minna, ja kui ei saa, noh, siis telgime siinsamas. Kusiganes see siis ka on. Meil vedas jälle. Üks vanaldase paariga Suzuki maastur uhas meist alul mööda, pidurdas ja tagurdas. Tore pensionäride paar viis meid otse Geysiri juurde, kuigi nende suvila oli paar kilomeetrit sellest eespool. Siin ei tehta islandi keele sundomandamist lihtsaks, kuna KÕIK valdavad inglise keelt. Isegi eakad. Ja veatut inglise keelt. See hellitab ära.

Ja meie optimistlik plaan oli täidetud! Olime 21.30-ks jõudnud Geysiri geotermilisele alale. Otsisime telkimisplatsi lunastamiskoha üles, panime telgi püsti ja läksime geisreid vaatama. Nagu toosama manjakk varem rääkis, nii ka oli – Geysir ei tegutsend. Lihtsalt auras vaikselt. Samas kõrval olev Strokkur aga purskas u iga kümne minuti järel. Läksime piirdenööri juurde ja jäime ootele. Kostus küll mulksumist, aga me ei teadnud, kas see nüüd oligi see purskele eelnev vee alla tõmbumine või mitte. Oli küll. Sekund hiljem kostus madalahäälne kohin, hetke pärast sisin, ja meie pea kohal oli u 25-meetrine aurusammas. Siil leidis end kolm meetrit eemalt tudisevate jalgadega seismas. Signe jälgis samal ajal piirde ääres huviga toimuvat. Olime end kavalalt pealetuult sättinud, et aur meie suunas ei tuleks, aga ei osanud oodatagi, et geiser võib ka viltu pursata. Geisrid purskavad ju kõik ometigi alati otse õhku? Strokkur aga tulistab just kerge nurgaga selles suunas, kus meie seisime. Mitte küll otse näkku, aga kõrgele pea kohale, nii et kõrguses meie kohal laieneva aurusamba peale pidi Siil püksi laskma.

Vaatasime purskamist veel ülevalt künkanõlvalt ning teistegi nurkade alt. Uhh.

Telkimisplats asus otse Geysiri geotermilise ala kõrval, nii et võisime öö läbi kuulata mulksumist ja podisemist ning Strokkuri pahisemist. Signe puges magamiskotti, Siilil veel und polnud ja luges Lonely Planeti Islandi raamatust huvitavamaid kohti. Signel oli Siili jutumõmina saatel hea magama jääda.

Öö muutus järjest külmemaks. Signe kuhjas kõik oma riided selga ja magas rahulikult. Siil rähkles ja vähkres ja läks kõndima. Kell üks öösel ei sõitnud enam kedagi. Kõik mulksus, podises ja pahises edasi. Täiskuu paistis. Virmalisi (raisk) polnud. Siil läks telki tagasi, kuhjas kah kõik asjad selga ja üritas magada. Villased sokid jäid Eestisse. Krt.

26. august, reede

... oli jälle selline harilik. Raamatu lugemine, islandi keele õppimine, jalutamine, väljas peesitamine, raamatukogus käimine.
Signel vist siiski mõistliku hinnaga hiinakeele õppematerjale saada ei õnnestu, seega tuleb esimene suurem väljaminek.
Raamatukogust tagasi jalutades silmasime vanaraamatupoodi, millest just üks kiiksuga inimese tunnustega isik väljus. Signe arvas, et oleks hea mõte sinna minna ja ehk sealt raamatut leida. Siil kõhkles pisut tollesama ullikese pärast, kuid nõustus. Noh, niikui me ruumi sisenesime, võttis seesama kahtlane tegelane nõuks samuti uuesti poodi tulla. Jäi meist mõne meetri kaugusele miskit mõmisema ja oma alumist proteesi suust välja ajama, sarnanedes vihase bulldogiga. Siil märkas raamatuhunnikute vahel pisukest käiku ning kavalat manöövrit tehes õnnestus meil selle hullu seljataha jõuda. Väljusime kiiruga.
See vahejuhtum toob meid puudega inimeste juurde. Nii vaimu kui kehalise.
Igasuguseid invainimesi on siinses tänavapildis tunduvalt rohkem näha kui Eestis (elektrisõidukitega ringi kihutamas, valge kepiga tänavat toksimas, või mõmisemas ja meie peale bussipeatuses "Fuck, blablabla, fuck" karjumas.)
A) Siin on nende protsent suurem kui Eestis (ikkagi vaid 300 000 elanikku, palju sugulusabielusid, -paaritumisi)
B) Siin on nad ühiskonna poolt aktsepteeritumad ning riiklikud toetused ja tänavaehituskavad võimaldavad neil muretumalt elada ja rohkem ringi liikuda
C) (tõenäolisem) Kõik see kokku
D)...

Teine teema.
Joostakse siin päris palju. Aga erinevaks seniharjutust teeb selle jooksmise intensiivsus. Eestis tehakse tervisejooksu üldjuhul rahuliku sörgiga. Kuid siin tehakse säherdust jooksu, nagu oldaks bussile või matustele hilinemas. Ilma naljata. Või noh... väikse naljaga. Aga ikkagi – tunduvalt vihasema sammuga joostakse.

Etskae.

25. august, kolmapäev

PALJU ÕNNE, SIGNE ISA!

Nii, kus ma nüüd jäingi...
Tähendab, hääletama pidime minema. Selleks ajaks kui Siil ärkas, oli Signe juba kooli kadunud. Siil tegi kohvi ja kavatses ühe mõnusa hommiku teha, kuid sai Signelt sõnumi, et tal on vaja, et Siil ta kaardid (panga jt) linna viiks. Sai viidud. Koos jogurtiga. Või noh, mitte jogurtiga, aga mingi siinse jogurti vastega, mida kutsutakse skyriks. Üksiti tegi Siil ka raamatukogus blogipostituse ära.
Tagasi koju minek ja hommik võis jätkuda. Üldiselt sisustas ülejäänud lõuna/pärastlõuna islandi keele õppimine, raamatu lugemine ja tulevase hääletamise planeerimine. Kava oli teha nn Kuldne ring – Þingvelliri rahvuspargis asuv AlÞing (koht, kus vist 930. aastal loodi Islandi parlament – maailma vanim senini toimiv parlament) (seda Þ-i häälda nagu inglise keele th – tegelikult olid kunagi inglise keeles nii Þ kui ka ð olemas, aga millalgi need kaotati ära ja asendati th-ga, ideeliselt hääldatakse ühte neist pehmemalt ja teist teravamalt, samas on ka sellel reeglil küllaga erandeid :o) ); geiser, mille järgi on kõik teised maailma geisrid oma tänapäevase nimetuse saanud – Geysir (häälda: geiziir), mis purskas kunagi tunduvalt kõrgemale kui praegu, kuid ummistus natuke viiekümnendatel, kui turistid üritasid sinna kive loopides seda purskama ärgitada, sest nad ei mallanud seda kaks või kolm korda päevas toimuvat purset ära oodata; ja kosk Gullfoss (kosed on siin kõik -fossid).

Kuldne ring:



Geysir:
























AlÞing:



Gullfoss:




Hääletuse tegi jällegi keeruliseks see, et linn on päris laialivalguv, õige hääletuskohani jõudmiseks tuleb tõenäoliselt päris palju kõndida, ja ka see, et saame alles üsna päeva lõpul alustada.
Signe jõudis kella viieks koju uudisega, et hiinakeele tunni jaoks peab ta soetama materjalid, mis täishinnaga ostes maksavad u 1400 EEK.
Oh rõõm, oh rõõm. Samas – õpingute jaoks need stipid ju mõeldud ongi.

Asjad pakitud, siblisime minema.
Ligi 1,5-tunnise astumise ja kramplikult ühe maantee lähedale hoidmise ja seetõttu mitmete keeruliste manöövrite tegemise järel jõudsime lõpuks N1 keti tanklasse, kus olid mitmed rämpstoiduesindused – nt Subway ja Taco Bell. Sai siis viimane kah ära proovitud. Linnuke kirjas.
Pärast söömist istusime veel ja mõtlesime, kas hõlmame oma ringi siis ikka kunagise parlamendi ala või mitte. Või noh... ideeliselt oleksime pidanud mõtlema. Tegelikkuses istusime mõlemad ligi kümme minutit klaasistunud silmadega ja põrnitsesime kumbki mõttelagedalt omas suunas. Üks moment siiski ärkasime ja leidsime endas piisavalt energiat, et seljakotid selga vinnata ja tankla väljasõidule hääletama minna...
Sellest kujunes hääletamine, mida me seni veel teinud polnud.
Vahtisime seal parimat kohta otsides natuke ringi (oli täitsa ok koht isegi olemas) ja jõudsime mõlemad otsusele, et me LIHTSALT EI VIITSI hääletada. Kell oli küll alles u 19.00 ja valget aega oleks veel vähemalt 3 tundi olnud ning tõenäoliselt oleksime isegi Þingvelliri jõudnud... aga no mitte mingit isu polnud. Absoluutselt.
Seega kergendasime oma kotte, kallates vee pudelitest välja, ja kõndisime tagasi.
Tähendab – pool päeva planeerimist ja pakkimist ja astumist ja siis loobusime.
Ju siis polnud õige päev. Ja mingi hirmus väsimus oli kah – ega põrandal "magades" (st räheldes ja puusi valutades) eriti välja ei puhka.

Vot selline päev :o)

A ja siis mingi aja pärast jõudis ka Marianne vaalavaatluselt koju. Olid seal ligi 3 tundi lainetel loksunud, kaks poissi oksendasid ja Mariannel hakkas kah kõhus keerama. Pileti hinnas oli söök (mis oli tasemel) ja kuna nad vaalu ei näinud, siis kehtib pilet ka järgmiseks sõiduks – võimalus, mida Marianne kasutada ei kavatse, sest merehaigus ei meelita.

Islandi eri: jääkarud on siin nagu matrjoškad Eestis – Islandil nad tavalised ei ole, vahel satuvad Gröönimaalt hulpivate jäätükkidega põhjarannikule (lastakse ka kohalike poolt ruttu maha), aga Reykjavikis eksponeeritakse nende kujusid suveniiripoodide ees ja sees sellegipoolest ohtralt.

24. august, teisipäev

Signe käis hommikul siva koolis ära ja jõudis lõunaks võõrastemajja tagasi.
Siil oli sel ajal asjalik ning ajas oma asjad tööbüroos ja migratsiooniametis jutti. Nüüd tuleb "vaid" kuus nädalat oodata. Jama variant, sest odavamate tagasisõidu piletite saamiseks tuleks juba praegu bronnida, aga kui järsku otsustatakse, et Siil ei saa detsembrini siin olla, siis läheb bronn raisku. Pff.
Piirdusime täna jälle rahulikuma ajasisustamisega. Käisime vaid veekeskuses jälle lõõgastumas ning tammusime pärast rambetena koju tagasi. See soojas vees ligunemine võtab ikka pehmeks küll. Nagu saungi.
Ilm oli nii ilus, et oli kahju ülejäänud päeva toas raisata, seega võtsime kodust lebovahendid ja raamatud kaasa, käisime poest läbi ja läksime piknikutama.
Peesitasime üheksani välja.

Ilmast: senise pooleteise nädala vältel on vaid üks päev tõesti rõve olnud – saabumispäev. Kahel päeval on veel kohati miskit piserdanud ja pilves olnud, aga muidu täitsa talutavad püsinud. Ülejäänud päevad on kõik vähesel või rohkemal määral päikest visanud. Tuul on muidugi omaette teema, aga see niiväga ei morjendagi (rattaga me ju ei sõida :o) ), peaasi, et ei sajaks. Nii et seni oleme Islandi suve nautinud. Järgnevateks päevadeks lubab siin kahtlasemaid tingimusi, nii et nädalavahetuse hääletusmõtte peame vist maha matma ja tegeme nädala sees ühe kiire ringi ajavahemikus kolmapäeva õhtu kuni reede lõuna. Marsruuti pole veel välja vaadanud, aga arvatavasti üritame "kuldse ringi" ära teha – käia geisrit ja koske vaatamas.

23. august, esmaspäev

23. august

Hommikul pani Signe kooli ja Siil läks tööbüroosse elamis- ja tööloale templit saama. Tööbüroo oli aga poolakaid pilgeni täis ja Siil ei viitsinud seal higistavate muttide ja haisvate meeste keskel passida. Selleasemel läks välja, otsis tuulevarjuse ja päikesepaistelise muruga kaetud nõlva, viskas külili ning luges viimati raamatukogust saadud John Grishami "Partnerit". Raamatukogu peasissepääsu juures on laud, kuhu inimesed võivad oma raamatud jätta, et teised inimesed neid sealt võtta saaks. Normaalne. Jälle üks asi, mis võiks ka Eestis olla.
Õhtul käisime veel kesklinnas, otsisime koha üles, kus Signe järgmine hommik kooli minema peab ning kuulasime raekojas jatsufestivali raames toimuvat kontserti. Muidu oli kõik ilus ja kena aga improvisatsioonijazz on siiski pisut vastukarva. Alati tuleb sealt muu sodi seast pärleid otsida, selleasemel et otsast lõpuni esinemist nautida. Niikui hakkab mingi mõnus liin või rütm tekkima, otsustab keegi uue suuna võtta ja kogu ilu kukub laiali. Improd võidaks siiski proovis ära teha ja rahvale võiks esitada parimat, viimistletud kraami.
Aga noh, mõnele vist meeldib, muidu neid ju ei tehtaks. Ja ega me ei pea neid kuulamas käima kah :o)

Kui juba vingumiseks läks, siis räägiks natuke liiklusest. Liiklus on (vähemalt näib nii) hullem kui Eestis. Suunatuld kasutatakse veel harvemini ja kiirust ületatakse üsna sageli. Seega igal teeületusel peab mitu korda vasemale-paremale ja soovitavalt ka seljataha vaatama. Nende megamaasturite alla eriti jääda ei taha.

22. august, pühapäev

Esimest korda üle tüki aja oli pühapäeva tunne. Tiksusime niisama kodus, ilm oli kah tuuline ja kohati vihmane. Õhtupoole tegime väikse toiduhanketiiru ja käisime ka raamatukogus. Samuti vaatasime sadamas sisehallis asuva kirbuturu üle. Sinna tasub veel hiljem tuhlama minna. Islandi kampsunid on seal igatahes odavamad kui poest ostetuna. Poes on hind ligi 1000 EEK.

Hindadest rääkides: Signe sai teada, et tal on kooli jaoks tarvis soetada posu õpikuid. Ja ta peab need välja ostma. Raamatukogus on vaid kaks õpiku eksemplari ja needki on vaid kohalkasutuseks. Signel muidugi tavapäraselt joppas natuke ja ta sai osta poole hinnaga ühe kasutatud raamatu ning ühe saab tasuta. Täishinnaga raamatud maksaks u á 300–1000 EEK tk. Signe gruppi kuuluv somm juba ostiski 1000-ga ühe raamatu. Signe sai selle 350-ga. Kokku on tal vaja 4 õpikut. Ehk rotib need kah kuskilt välja, kujutage nüüd ette, kui need kõik 1000-ga ostma peaks.
Huvitav on jah, et säärased kulukad üllatused (magamiskotid, telgid jms) nüüd järjepanu välja tulema hakkavad ja neist varem muffigi ei iitsatata.

Islandi eri: Signe jaoks on Island "tore" kant, kuna siin on kombeks teha seda, mida Siil teeb ja mis Signe närvi ajab – röginal tati kurku tõmbamine. Siil täheldas seda esimest korda hääletades ja autojuhi kõrval istudes, Signe märkas seda koolis islandi kunstitudengite kõrval istudes. Ei teagi, miks see siin nii üldlevinud on (soost olenemata)– ehk sellest, et siinse tuulega tõmbab nina kiirelt tatiseks ja mitu korda järjest nuusata ei viitsita vms?
(Signe: Siil ongi tegelt islandlane (Siil(?)))