5. nov, reede

Jaa... nihu läks.

Siil vahtis jälle pea neljani üleval, äratus oli 06.00
Lumi ikka maas, suur öö endiselt väljas. Krõmpsutasime läbi Reykjavíki talve "oma" tankla poole astuda. Siilil läks otsetee meelest ja olime sunnitud paar haaki tegema, millega kaasnes üle aia ronimine ja Signe kinda naela otsa takerdumine.

Tanklas tavapärased kohvid ja särgivahetused ning 08.45 seisame tee ääres nagu viis kopkat. Aga vot ei vea. Korra küll peatutakse, aga pakutakse vaid linnasisest liini, millest ära ütleme, ning valvame edasi. Üheksapaiku on juba natuke nagu hommikuvalgust. Ega me pikalt seista kah ei viitsi, pealegi on meil ajalimiit, millest edasi polegi suurt mõtet seista, sest Vatnajökullini jõudmine võtaks lihtsalt palju aega. Ega erilist entusiasmi pole kah.

Seega 30-45 minuti järel lööme käega ja otsustame uuesti toda poolsaart vallutama minna, mis kord pooleli jäi. Seekord läheneme teist teed mööda, millega kaasneb ka järjekordne aiaületus (vahelduseks võrkaed) ning järjekordne Signe aeda takerdumine. Seekord tagumikkupidi. Oma jõududega ta sealt tulema ei saagi, aga Siil ulatab džentelmenikäe ja päästab neiu valla. Nüüd on velvetitel juba kaks tootja poolt mitte ettenähtud auku. Aina põnevamaks läheb.

Kusjuures ilmneb, et väga palju meil viimati poolsaare tipust puudu ei jäänudki. Ahjaa, enne kaldale jõudmist suudab Siil veel külili käia ning avastame Reykjavíki disc golfi (frisbi golfi) väljaku. Siilil hakkavad käed värisema, aga millegagi neid rahustada pole, sest ketas jäi Islandile kaasa võtmata, poest pole senini ketast leidnud ja Reykjavíki frisbiklubi ta meilile vastata pole suvatsenud. See kant on muidu Gufunes i vabaaja keskuse piirkond – www.gufunes.is Jutt on kahjuks vaid islandikeelne, ingliskeelset infot leida ei suutnud.

Nojah, jõuame kaldale, põrnitseme Viðey saare suunas, kus öösiti too rahusamba prožektor põleb, ja hakkame piki kallast tagasi jalutama. Jääpurikad, koerad, ingveritee.
Üsna sündmustevaeselt tatsume koju tagasi. Selline neljatunnine linnamatk siis.

Kodus vaatame Scott Pilgrim vs. The World. Soovitame.

Üldiselt peame vist realistideks hakkama ja edaspidi säärastest talvistest kaugetest hääletussihtpunktidest loobuma. (Nojah, võibolla oli häda ka selles, et polnud nädalavahetus) Pikematel sõitudel tuleb sihtida autojagamist (car pooling) ja hääletusteks valime lähemalasuvad kohad. Esjale üritaks ringi peale teha ning millalgi katsume selle kuuma jõe üles otsida, kus saab talvel supelda ja mune keeta. Korra kaalusime ka täna sinna minekut, aga rätte ja mune polnud kaasas.

4. nov, nelj

Eile.
Hommikul oli selge, kauguses olid mäed vines. Lõunaks selgus ka vine põhjus – lund sadas. Esialgu tuli üsna rahulikult, õhtul aga juba kaunis hoogsalt. Käisime Signega selles ilus jalutamas. Oli täitsa kihk lumemöku kokku mätsida, aga tundus, et see sula muutub juba homme veeks ja ega's me kaduvkunsti harrasta, me hindame ikka püsiväärtusi, ergo: memm jäi mätsimata. Piirdusime lumesõjaga merekaldal.
Hommikul kahetsesime, sest külm oli tulnud selleks, et jääda. Vähemalt veel paariks päevaks. Nädalavahetuseks lubab siiski soojemat sadu, seega võib veel kõik see valge ära kaduda.

Eile öösel.
Signe magas ja Siil luges kella viieni hommikul igasugu Rentside, AbFabide, krokude, notsude ja Wildikate blogisid. Küünal põles, Billie Holiday laulis, Signe nohises. Väljas oli talv.

Täna.
Filmipäev vist oli. Arvutist kaesime Prophecyt (ei soovita) ja Pealtnägijat (mida käkki nad sest melodramaatilisest helifoonist sinna taustaks topivad, lugu on niigi huvitav).
Pärastlõunal põikasime Islandi Ülikooli hiina filmi teist osa vaatama minnes Bonusest läbi, et homseks tripiks varusid varuda. Parlamendi ees oli jälle paarikümnepealine seltskond tünne prõmmimas. Aega jäi väheks, pikemalt nende jälgimisega tegeleda ei saanud.
Red Cliffi teine osa oli veidi tegevussisukam kui esimene, aga pikk ja lohisev sellegipoolest.

Homme.
Hommikul vara üles, seljkotid selga ja padavai hääletama. Vatnajökulli liustikuni jõuda üritamine vol 2. Kui hästi läheb, siis teeb Grimsvötni vulkaan koostööd ning hakkab just siis magu tühjendama, kui me sinna jõuame. Pöidlad pihku.

P.S Oli tore jõgevlastega rääkida. Varsti jälle :o)

2. nov, teis

Eile õhtul käis Siil Toomase uut elamist vaatamas. Ja Saku õlle joomas. Huh, polnud niii kange õllega enam harjunudki :o)
Hiljem koju jõudes aitas soomepoisil Jannel Eesti veebis Nivat otsida. Tal on plaan võimalikult odavalt võimalikult ok Niva osta ja selle mootor BMW oma vastu vahetada.

Öösel tõusis tuul, nii et tuli vahepeal jälle käia akent kinni panemas. Hommikuks polnud olukord palju parem, tuul rammis endiselt otse meie aknasse. Kohe meie toa kõrval õues olev varuväljapääsu metalltrepp kumiseb ja sisehoovis seisev puu sahistab oma viimast lehepaari. Meri jälle jäneseid täis.

Läksime pärastlõunal kooli, sest Signel õnnestus oma tarbijakäitumise õpikule ostja leida. Tuul oli tagant, astumine edenes jõudsalt. Koolis nägime magamata Mariannet, ostja jõudis kah üsna ruttu kohale. Kaup vahetas omanikku ja läksime linna, plaaniga raamatukogus käia. Otsustasime kõigepealt Bonusest läbi minna, et miskit põske pista, aga poes oli mõlemal külma tuule vastu rühkimisest siiber ja andsime alla – rampsis jääb käimata, ostame seljakoti kraami täis ja põgeneme koju peitu. Tehtud.

Küünal aknale ja head hingedepäeva.

1. november, esm

Eilne päev, pühapäev, läks nihu, sest me läksime ilmateate õnge. Jälle. Lubas lõunast konne ja pussnuge, tegelikkus oli märksa häpim – päike paistis, meri sillerdas ja Esja oli nigu peopesal. Oleks-poleks-šmoleks – oleks me seda teadnud, oleksime tripile läinud.
Oeh.
Ega midagi, vahtisimegi päeva maha. Ringo huvides tegime tillukese tuuri mööda Kringlani ostukeskust, otsisime talle läki-läkit. Ta huvitus konkreetsest mudelist 66northi (Islandi päritolu tasemel rõivabränd) esinduses. Leidsimegi mütsi, hind 800 EEK, toodetud Lätis :o) Sünteet.
Sekondhändist leitud kampsik oli 1500 EEK.
Ei tea, miks mulle siinsetest hindadest rääkida meeldib. Vist sellepärast, et Islandi hinnakuvand on niivõrd kirves. Tegelikkus on selline, et riiete-jalatsite hinnad (matkapoodide kammimisest ei suutnud ma ju samuti hoiduda, need on minu jaoks nagu lelupoed lastele :o) on siin suht samad, mis Eestis. Eks siingi ole turg väike ja vahelaod võtavad oma. Kvaliteet on muidugi teine teema – see on siin kõrgem.

Muud juttu – täna hommikul laekus Grapevine'ist uudis, et Vatnajökulli liustikul (kuhu me viimati kavatsesime minna) olev Grímsvötni vulkaan, mis tegutseb üsna sageli, viimati vist 2004, ähvardavat peagi  taas tossama hakata. Nädalavahetusel tekitas värinaid ning pani liustikul veed voolama. Varsti võib mölluks minna.
Kodustele rahustuseks – kõnealune vulkaan asub kagus, meie oleme edelas ning midagi väga destruktiivset sellelt tegelaselt ei oodata.

29. okt, reede

Signel oli täna Rahvusvaheline päev, ehk siis erinevate riikide tudengid keetsid mingid oma riigi kompotid kokku ja jagasid neid omavahel. Signel on siiani natuke paha olla. Eesti tüdrukud pakkusid küpsisetorti (mis muutus legendaarseks) ja kama. Ühe sakslase nägu, kui ta esimest korda kama proovis, oli hindamatu. Tõmbas korraks näo täiesti liikumatuks.
Poolakas Milos (täpne kirjapilt teadmata), keda ka Heleri sünnal nägime, rääkis, et ka talvel ei olevat siin hääletamine probleemne. Pigem lihtsam. Kõik sõimavad hulluks ja võtavad peale :o)
Hispaanias on ta kah olnud, ja see olevat väga tore olnud. Ahah. Jätame meelde.

Leidsime National Geographicust toreda pildi Eyjafjallajökulli purskest. Kui arvate, et see on fototöötlus, siis eksite, sest tuhapilvedes tekibki atmosfääris osakeste vahel reaktsioon ning läheb välguks kätte. Tuleb küll soovidega ettevaatlik olla, aga no kurat, säherdust möllu tahaks näha...

Pilt ise selline:

28. okt, neljapäev

Käisime õhtul Islandi Ülikoolis taaskord hiina filmi vaatamas.

Enne seda patseerisime ka linnas ringi, Siil leidis jälle raamatukogu laualt ühe kirjandusklassika, mille seljakotti toppimisest ta hoiduda ei suutnud, ning seejärel juba konkreetsemalt kooli poole liikudes otsisime ka üksiti Kadri soovitatud kasutatud riiete poe üles, kus isegi oli üks Islandi kampsun, aga see oli kapuutsita ja väike. Aga asjalik pood sellegipoolest, hinnad üsna Eesti tasemel, sealjuures valik tunduvalt asjalikum. Eestis otsi second hand kauplustest "normaalseid" rõivaid tikutulega taga. Ja ikkagi ei leia.

Aga filmist. Film oli selline:

Üsna raske oli seisukohta võtta. John Woo, keda seni teadsime üsna lääneliku joonega ja kergestiseeditava sisuga filmide poolest, on seekord maha saanud monumentaalse teosega, kus ta üritab ühepalju sügavuti minna nii sõja, poliitika, sõpruse, armastuse, muusika kui varsasünnitusega. Umbes pool filmi oli kaunis nauditava rütmi ja sisuga, teine pool aga... ma ei teagi, kas üritas režissöör kõigest väest kunsti teha või oli see osa lihtsalt niivõrd "Hiina", et meie lääne ajud ei jõudnud temaga sammu pidada. Igatahes kohati oli toimuvat raske, isegi piinlik (võitlusstseenid, kummalised lahingustrateegiad jms) jälgida.
Saalist väljudes oli üldmulje kokkuvõtvalt selline – vaadata võib, ja mõned osad on ülihead, aga "peab nägema" see kindlasti pole.

Ja Skype'i vestlussessioon Vetla kambaga oli tore. Nüüd jääb veel loota, et Jõgeva rahvas omapoolse mikri kah korralikult häälestaks ning edukalt ühendust võtaks. Käega lüüa, et "küll te varsti tulete tagasi, ja polegi Skype'i  vaja" pole mõtet, sest pilla-palla mööda Eestit laiali oleme ju ikkagi ning arvatavasti kaome millalgi taas laia ilma peale. Nii et tehke oma skaipilihastele trenni.

Over 'nd out.

24. okt-27. okt, pühap-kolmap

Õmm... jah, oleme elus, midagi väga teinud pole.

Pühapäeval üritasime sadamas olevalt sise-kirbuturult islandi kampsunit leida. Eks neid kasutatud versioone oli ka lademetes, aga kuna meie (või noh, Siili) nõudmised olid üsna spetsiifilised – luku ja kapuutsiga –, siis seda ei leidnud. Iseenesest oli seal traditsioonilisi kampsikuid odavamalt küll kui poes – 800 EEK 1000-de asemel, aga neid me ei sihtinud ja isegi seda hinda pidasime natuke soolaseks. 500 oleks ok. Turistide poes oli soovitud kampsun küll olemas, samas oli aga hind vastav – 2500 EEK.



(Sellised kampsud. Aadressilt http://www.missbee.com)

Esmaspäeval põikasime siin-seal kasutatud riiete poodidesse  sisse, aga mida pole, seda pole.

Muide, esmaspäeval oli siin "naiste vaba päev" (mitte naistevaba päev :o) ehk Kvennafridagur, mil kutsuti naisi üles protestiks ebavõrdse kohtlemise ja palkade pärast poole päeva pealt töökohalt lahkuma. Oli ka märgata, et üsna paljud asutused olid keset päeva suletud. Ja kodust väljudes täheldasime taaskord suuremaid-väiksemaid inimrühmi ühes suunas, betoonkiriku poole liikumas.  Asutasime kah automaatselt sammud sinna. Kiriku juurde jõudes olime rahvahulga suurusest üllatunud – terve tänav paistis otsast lõpuni pilgeni rahvast täis olevat. Kuna suund ja siht oli meil sama, siis liikusime nendega paralleeltänavat pidi kaasa ja nägime teises otsas, et kõik keerasid "all" paremale, sadama juures püstitatud lava poole. Täitsa emadepäeva õhkkond oli: lapse, naised ja koorid laval. Mass oli tohutu. Hiljem lugesime, et 50 000 naist (üle riigi) osales. 300 000 elanikust. Metsik.

Ja palju õnne sünnipäevaks, Toomas! :o)

Kõlakarubriik – saime täna teada, et meil on veel üsna lust ja lillepidu oma mesinädalasviidis olnud. Meie saime mõned nädalad enne jahedate ilmade algust radikakraani korda ja sooja sisse. Esimesel ja teisel korrusel aga olid kuni viimase ajani radikad külmad, kohati langes temperatuur tubades miinus kahe kraadini! Üks rist ja viletsus selle hosteliga. Kes iganes seda blogi praegu/kunagi lugema juhtub ning kavatseb Reykjavíki õppima/tööle tulles Skipholti 27 hostelisse elama tulla – ärge seda tehke. Otsige pigem ühetoaline korter, mis maksab sama raha, nagu meie suur tuba (maksud on sama hinna sees). Veel odavam oleks ühiskorter, privaatsust on sama vähe-palju nagu hostelis, aga on odavam ja parem. Ausõna. Reykjavíki ülikooli asjaajamine lonkab ikka kõigi jalgadega.
Veel sappi – meie lendame siit kõigi eelduste kohaselt 6. detsembril minema, kuid üüri maksame terve detsembri eest. Sama jama on lätlasel, kes läheb siit ära 1. detsembril, kuid raha nõutakse terve ülejäänud kuu eest. Kellelgi detsembris tuba on vaja? :o)

Ja eile õhtul käisime Perlanil jalutamas. Jänesed ja virmalised, nagu ikka. Kõnni- ja sõiduteed olid kohati nii kiilasjääs, et saime mitmemeetriseid liuge lasta. Hõissa vastlad!