Pika mõttevankumise, otsustamatuse ja vaagimise kulminatsioon saabus: kolisime Tartusse.
Talvel mõtlesime, et meie jaoks mõistliku hinnaga üüripindu pole, peame ikkagi ostma, aga kuna maaklerite ja teiste postitatavad kuulutused ning pildid on nii eksitava sisuga, et pidime mitu kulukat ning tulutut sõitu tegema, siis panime ostumõtted pausile, plaaniga, et seame end esmalt ikkagi kuidagi Tartusse või selle lähikonda sisse ja siis vaatame.
Suvehakul õnnestus sõbranaise tuttavaga üüri osas kaubale saada. Olime hästi rahul, sest korter oli Supilinnas ning vastas kõigile nõuetele (dušš, kemps, ahiküte, naabrid, sisehoov, hind). Kuid keset suve läks karauuliks – kõigepealt ei tahtnud omanikul kuidagi renoveerimine edeneda (Euroopa toetused riigihoonete energiatõhususe tõstmisele tõmbasid turu tühjaks, nagu teada), pidin isegi oma tuttavate tuttavaid välja ajama hakkama, et asi ikkagi liikuma läheks. Viimaks sai remont augusti lõpuks valmis. Nii. Ja siis lõhkes veetoru, mis sai rahumeeli terve nädalavahetuse "meie" ja alumist korterit ujutada. Märksõna - kindlustus. Korteriomanikul oli see küll õnneks tehtud, kuid vaid 6000 euro peale, omalt poolt tuli tal alumise korteri remondiks veel mõniteist välja käia. Ja meil oli vaja juba Tartusse tulla, kooli minna. Ja ometi hakkasime elukohaga juba talvel tegelema, et MEIL EI TEKIKS sellist olukorda, kus peame ülepeakaela sügisel elupinnaga sahmima. Paar tuttavat-sõpra meil Tartus siiski on, ühe sõbra venna keldris asuvasse saunaeesruumi saime ulualla. Polnud väga vigagi, lihtsalt teise eluruumi osaline hõivamine näris närve ja kibelesime oma pinnale. Samal ajal saime jooksvalt teateid rindelt – kõik eelnevalt renoveeritu tuli taas maha kiskuda, põrandaid mitu nädalat kuivatada, remontida. Hakkasime jälle üüri- ja müügikuulutusi jälgima. Nüüd oli selleks ilmselgelt kehv aeg, linn oli pesa jahtivaid tudengeid pungil täis.
Ja siis leidsime müügikuulutuse, mille hind klappis (olime vahepeal natuke latti tõstnud, sest puudus soov ise remonti teha), asukoht (Supilinn) sobis, mugavused (kemps, dušš, puuküte, teine korrus) passis kah. Lähemalt tutvust tehes ilmnes, et remont oli nii värske, et polnud veel korteris, kus varem vets puudus ja kuhu see nüüd oli tekitatud, jõutud kanalisatsiooni ühendada. Aga pidavat paari nädalaga olema lootus see ära teha - vaja olla projekteerija puhkuselt ära oodata (nädal veel), linnavalitsuselt kinnitus saada (nädal ehk), naabrite nõusolek saada (alumine naaber pidavat punnima). Võtsime riski ja ostsime ära, kuu aega juba võõrustaja kukil elatud, oma kodu on vaja.
Ja nüüd on Six hommikuti ülimotiveeritud kooli minema, popitegemine ei tule kõne allagi, sest põied-sooled vajavad tühjendamist. Samuti ei saa mina tervet päeva toas kopitada, hiljemalt ennelõunal tuleb ikka jalutuskäik linnaraamatukokku teha. Kempsuprojekt vist siiski edeneb, sest kinnisvarafirma omanik käis hiljuti allkirju võtmas ja ilmnes, et piisab 60 protsendi (või oli see 50?) nõusolekust ja mitu ülemist naabrit käis mult sel ajal, kui ma libedal kuuri katusel pragusid lappida ukerdasin, uurimas, ket kas juba saab kanalisatsiooni ja väljendasid üldse positiivset huvi selle vastu.
Kolimine toimus jupphaaval, iga nädalavahetusega võtsime autole järgmise hunniku, eelmisel nädalavahetusel jätsime auto aga maale, talvekorterisse.
Eile tulime esimest korda häälega maale. Esmalt võttis peale üks keskealine mees, kes teatas kohe alguses, et igal inimesel on elus oma ülesanne ja tema on jõudnud äratundmisele, et tema ülesanne on õpetada. Ja siis hakkas budistlikke tähendamissõnu ja filosoofiat edasi andma. Muidu oli tore, aga ega me midagi uut kuulnud. Ei mõtlemis- ega paarisuhte õpetuse osas. Kõike seda olen juba lugenud ja seda ka Sixiga arutanud.
Jõgeval võttis meid peale Väike-Maarjasse suunduv mees, kes oli Narvast pärit ja andis soovitusi, kus peaks lisaks mu suvel tehtud tipimatkale veel ringi seigelda.
Ja viimase otsa saime pärast Vägevat peale võtnud noormehega, kes õpib Tartu Lennukolledži viimasel kursusel lennujuhiks. On Türgis, maailma suurimas koolis (1,5 miljonit õpilast) tudeerinud ja sealkandis ka ringi hääletanud. Olevat tore.
Tõi meid otse kodutee otsale, mis oli väga tore, sest kuigi Tartust startisime kell kaks täies sügispäikeses, oli juba Vägeva kandis pilves ja Järva-Jaanis tibutas ning kohati lausa sadas. See on üldse kummaline tendents olnud, 95% kordadest, kus me oleme Tartust maale sõitnud, on algus olnud päikseline, keskosa pilves ja kohale jõudes sadanud. Põhja-Eesti on vist vihmakants :o)
Aga aitab küll. Kirjutame järgmisel poolaastakul :P
Matkamisest ja tehnoloogiast
Lõpetasin äsja Bill Brysoni “A Walk in the Woods” lugemise ja leidsin sealt lõigu, mis nõuab jagamist. Autor retkleb Apalatši (vist ka praegu maailma pikimal) matkarajal:
Eight or nine other people were scattered around the summit, including one youngish, rather pudgy man on his own in a very new and expensive-looking windcheater. He had some kind of handheld electronic device with which he was taking mysterious readings of the sky or landscape.
He noticed me watching and said, in a tone that suggested he was hoping someone would take an interest, "It's an Enviro Monitor."
"Oh, yes?" I responded politely.
"Measures eighty values-temperature, UV index, dew point, you name it." He tilted the screen so I could see it. "That's heat stress." It was some meaningless number that ended in two decimal places. "It does solar radiation," he went on, "barometric pressure, wind chill, rainfall, humidity-ambient and active-even estimated burn time adjusted for skin type."
"Does it bake cookies?" I asked.
He didn't like this. "There are times when it could save your life, believe me," he said, a little stoutly. I tried to imagine a situation in which I might find myself dangerously imperiled by a rising dew point and could not. But I didn't want to upset the man, so I said: "What's that?" and pointed at a blinking figure in the upper lefthand corner of the screen.
"Ah, I'm not sure what that is. But this-"he stabbed the console of buttons-"now this is solar radiation." It was another meaningless figure, to three decimal places. "It's very low today," he said, and angled the machine to take another reading. "Yeah, very low today." Somehow I knew this already. In fact, although I couldn't attest any of it to three decimal places, I had a pretty good notion of the weather conditions generally, on account of I was out in them. The interesting thing about the man was that he had no pack, and so no waterproofs, and was wearing shorts and sneakers. If the weather did swiftly deteriorate, and in New England it most assuredly can, he would probably die, but at least he had a machine that would tell him when and let him know his final dew point.
I hate all this technology on the trail. Some AT hikers, I had read, now carry laptop computers and modems, so that they can file daily reports to their family and friends. And now increasingly you find people with electronic gizmos like the Enviro Monitor or wearing sensors attached by wires to their pulse points so that they look as if they've come to the trail straight from some sleep clinic.
In 1996 the Wall Street Journal ran a splendid article on the nuisance of satellite navigation devices, cellphones, and other such appliances in the wilderness. All this high-tech equipment, it appears, is drawing up into the mountains people who perhaps shouldn't be there. At Baxter State Park in Maine, the Journal reported, one hiker called up a National Guard Unit and asked them to send a helicopter to airlift him off Mount Katahdin because he was tired. On Mount Washington, meanwhile, "two very demanding women," according to an official there, called the mountain patrol HQ and said they couldn't manage the last mile and a half to the summit even though there were still four hours of daylight left. They asked for a rescue team to come and carry them back to their car. The request was refused. A few minutes later, they called again and demanded in that case that a rescue team bring them some flashlights. That request was refused also. A few days later, another hiker called and requested a helicopter because he was a day behind schedule and was afraid he would miss an important business meeting. The article also described several people who had got lost with satellite navigation devices. They were able to report their positions as 36.2 degrees north by 17.48 degrees west or whatever but unfortunately didn't have the faintest idea what that meant, as they hadn't brought maps or compasses or, evidently, brains. My new friend on Stratton, I believe, could have joined their club. I asked him whether he felt it was safe for me to make a descent with solar radiation showing 18.574.
"Oh, yeah," he said quite earnestly. "Solar radiationwise, today is very low risk."
"Thank goodness," I said, quite earnestly, too, and took my leave of him and the mountain.
Tähendab, ma ei arva, et igasugu matkatehnoloogia on kurjast, kindlasti on igal asjal oma aeg ja koht olemas, meie eurotripilgi oleks GPS kindlasti abiks olnud, aga häda on selles, et inimesed on tehnikaga nii ära poputatud, et juba nüüd on külluses inimesi, kes ainult sellele loodavad ning eeldavad, et ekraaniga masinavärk teeb nende eest kõik ära ja nad ise ei peagi millelegi mõtlema. Ja nii satuvadki metsa inimesed, kes poleks sinna muidu tihanud tikkuda. Mis veel siis juhtuma hakkab, kui TI praegustest sipupükstest välja kasvab? Matrix?
Eight or nine other people were scattered around the summit, including one youngish, rather pudgy man on his own in a very new and expensive-looking windcheater. He had some kind of handheld electronic device with which he was taking mysterious readings of the sky or landscape.
He noticed me watching and said, in a tone that suggested he was hoping someone would take an interest, "It's an Enviro Monitor."
"Oh, yes?" I responded politely.
"Measures eighty values-temperature, UV index, dew point, you name it." He tilted the screen so I could see it. "That's heat stress." It was some meaningless number that ended in two decimal places. "It does solar radiation," he went on, "barometric pressure, wind chill, rainfall, humidity-ambient and active-even estimated burn time adjusted for skin type."
"Does it bake cookies?" I asked.
He didn't like this. "There are times when it could save your life, believe me," he said, a little stoutly. I tried to imagine a situation in which I might find myself dangerously imperiled by a rising dew point and could not. But I didn't want to upset the man, so I said: "What's that?" and pointed at a blinking figure in the upper lefthand corner of the screen.
"Ah, I'm not sure what that is. But this-"he stabbed the console of buttons-"now this is solar radiation." It was another meaningless figure, to three decimal places. "It's very low today," he said, and angled the machine to take another reading. "Yeah, very low today." Somehow I knew this already. In fact, although I couldn't attest any of it to three decimal places, I had a pretty good notion of the weather conditions generally, on account of I was out in them. The interesting thing about the man was that he had no pack, and so no waterproofs, and was wearing shorts and sneakers. If the weather did swiftly deteriorate, and in New England it most assuredly can, he would probably die, but at least he had a machine that would tell him when and let him know his final dew point.
I hate all this technology on the trail. Some AT hikers, I had read, now carry laptop computers and modems, so that they can file daily reports to their family and friends. And now increasingly you find people with electronic gizmos like the Enviro Monitor or wearing sensors attached by wires to their pulse points so that they look as if they've come to the trail straight from some sleep clinic.
In 1996 the Wall Street Journal ran a splendid article on the nuisance of satellite navigation devices, cellphones, and other such appliances in the wilderness. All this high-tech equipment, it appears, is drawing up into the mountains people who perhaps shouldn't be there. At Baxter State Park in Maine, the Journal reported, one hiker called up a National Guard Unit and asked them to send a helicopter to airlift him off Mount Katahdin because he was tired. On Mount Washington, meanwhile, "two very demanding women," according to an official there, called the mountain patrol HQ and said they couldn't manage the last mile and a half to the summit even though there were still four hours of daylight left. They asked for a rescue team to come and carry them back to their car. The request was refused. A few minutes later, they called again and demanded in that case that a rescue team bring them some flashlights. That request was refused also. A few days later, another hiker called and requested a helicopter because he was a day behind schedule and was afraid he would miss an important business meeting. The article also described several people who had got lost with satellite navigation devices. They were able to report their positions as 36.2 degrees north by 17.48 degrees west or whatever but unfortunately didn't have the faintest idea what that meant, as they hadn't brought maps or compasses or, evidently, brains. My new friend on Stratton, I believe, could have joined their club. I asked him whether he felt it was safe for me to make a descent with solar radiation showing 18.574.
"Oh, yeah," he said quite earnestly. "Solar radiationwise, today is very low risk."
"Thank goodness," I said, quite earnestly, too, and took my leave of him and the mountain.
Tähendab, ma ei arva, et igasugu matkatehnoloogia on kurjast, kindlasti on igal asjal oma aeg ja koht olemas, meie eurotripilgi oleks GPS kindlasti abiks olnud, aga häda on selles, et inimesed on tehnikaga nii ära poputatud, et juba nüüd on külluses inimesi, kes ainult sellele loodavad ning eeldavad, et ekraaniga masinavärk teeb nende eest kõik ära ja nad ise ei peagi millelegi mõtlema. Ja nii satuvadki metsa inimesed, kes poleks sinna muidu tihanud tikkuda. Mis veel siis juhtuma hakkab, kui TI praegustest sipupükstest välja kasvab? Matrix?
Slovakkia ja veel
Aga muus osas oli tore. Slovakid küll endiselt pea ühtegi võõrkeelt ei tonka, ses suhtes oli kummaline. Turismipiirkond, vahepeal on mitmeid aastaid möödunud, ja endiselt pole tolles valdkonnas edusamme tehtud – mägedes, restoranides, poes: keegi ei räägi eriti ei inglise, saksa ega vene keelt. Kõige lihtsam on minna eesti- ja kehakeele peale, siis saavad asjad lahendatud. Aga tegelikult pole ka ime, et võõrkeeli ei mõisteta, hotellis sai vaadatud ligi kümmet kohalikku kanalit ja neis kõigis oli välisfilmidele slovakkia keeles peale loetud. Välismaalastel on Eestis ikka pidu ja pillerkaar ma ütlen.
Muutunud pole ka hinnasuhe. Tuurijuht küll rääkis, et hinnad on samad, mis Eestis. No ma ei tea, mis asutustes ta käib (butiigid?), aga kõrtsus 0,65 eurot maksvat (head!) õlut Eestis ikka ei saa. Meil maksab see poeski rohkem. Toit oli kah samas hinnakategoorias, samas parem kui meil pakutav. Tööstuskaubad olid, jah, Eestiga võrreldavad. Aga muus osas – ma täitsa hakkasin mõistma, miks me põhjanaabrid Eestis pidutsemas käivad. Olles nüüd juba natuke toekamale majanduslikule järjele jõudnud kui kunagi tööturul esimesi kobavaid samme tehes ja samal ajal koolis käies, oli mul seekord esimene reis, kus ma oma kulutusi ei jälginud ega piiranud. Ja ikkagi läks terve reisi peale koos sõidu, hotellide, mäepiletite ja söögi-joogiga 511 eurot. Eestis oleks sama tarbimiskoguse juures kulud olnud arvatavasti kaks-kolm korda suuremad.
Nii paljukest on muutunud, et nõlvad on paremini hooldatud; Jasnas oli kaks uut (kupliga) tooltõstukit ehitatud, Lomnica tõstuk pidavat kah peagi vahetusse minema, siis saab ehk ka seal üleval, mustal nõlval peagi väiksemate järjekordadega läbi, kuigi ka nüüd hõrenes järts pärastlõunaks olematuks, nii et erilist probleemi polnudki.
Piludesse topitavad mäepiletid on asendunud magnetkaartidega, mis tuvastatakse seadme poolt juba taskust välja võtmiseta. Ka see on juba tubli edasiminek. Varem ikka pelgasin, et mäest laskumisel jope või kinda küljes tilbendav kaart võib jooksu panna, nüüd seda hirmu enam pole. Päeva lõppedes kaarti (automaati) tagastades said kaks eurot deposiiti tagasi.
Vähemkülastatavatel nõlvadel on vist veel nood pilukaardid kasutusel, ühel õhtul öösõidul käidud linnalähedasel mäel sai veel neid kasutada.
Järjekordades julma trügimist on vist kah vähemaks jäänud. Või siis olen hoopis mina ülbemaks muutunud-kohanenud. Muidugi Jasna FIS-i nõlva tõstuki juures olid järjekorrad võrreldes kunagiste hiidsabadega ka kordades väiksemad, nii et põhjust trügimiseks on samuti vähem. Tahan siiski loota, et järtsukultuur on ikkagi paranenud.
Väidetavalt olla meie sealoleku ajal olnud mingi kohalik laste(?) püha, nii et nõlvad olid kohati pisipägalikke ja nendega koos ukerdavaid vanemaid täis. Neid sai õnneks mustale nõlvale minemisega vältida, üldjuhul päris algajad sinna ei roninud. Kui aga tuule tõttu mustad nõlvad suleti, siis olime sunnitud koos algajatega paarutama. Põnev, jah, aga ohtlik kah. Lapsed ei teadvusta, või ei tehta neile selgeks, et keset nõlva ei tasu seisma jääda, veel vähem künka taha vahtima jääda. Serva tuleks tõmmata. Eelviimasel päeval oleksin napilt ühe sellise nublu ribadeks sõitnud, paar sentimeetrit vist jäi puudu. Martin, kes seda tagapool sõites pealt nägi, juhtus ka ühe teise, mitte nii õnnelikult lõppenud olukorra tunnistajaks olema. Väga kole mats oli käinud. Ei tea, vanemad vist ikka eriti ei hooli oma lastest.
Meie grupi õnnetuste osas läks hästi ja keegi tõsisemalt viga ei saanud. Vaid Tarvo ja Martin sõitsid kohe esimesel päeval kokku, Martinil oli veel kaamera kiivri küljes, nii et hiljem saime dramaatilisi kaadreid vaadata – külgepidi lähenevad suusad ja sellele järgnev kaamera keerlemine ehk tsentrifuugi rakurss, mille keskel, ime küll, püsib Tarvo. Martin sai mälestuseks sinikad küljele ning suusakandiga sisselõiked oma tutikasse jopesse. Feil nikastas pisut oma põlve, kuna klambrid olid liiga tihkeks krutitud ja suusad keeldusid vajalikul hetkel eraldumast ning Tarvo põrutas eelviimasel päeval pisut oma pöialt. Minuga ei juhtunud miskit, teise päeva hommikul parem põlv andis natuke tunda, hiljem kadus ka see mure.
Ja taas leidis kinnitust reegel, et mägedes pohmakat ei teki. Ei tea siis, kas see tuleneb sealsest õhust või pigem pidevast füüsilisest koormusest või nende kahe kombinatsioonist. Ei-ei, ma ise seekord nii palju klaasi-purki ei kummutanudki, et oleks pidanud hommikust valu ja vaeva pelgama, aga no mõned meist võtsid seda “meri põlvini” suhtumist ikka väga tõsiselt :o) ja ka neil oli hommikuti olemine OK.
Rändom – Slovakkia palkmajade tapid ja varakaunistused on ikka imelikud.
Liiklus – ülekäigurada ei kuulu endiselt jalakäijatele. Sebra sind ei päästa, ületada võid vaid siis, kui liginevaid autosid pole.
Pikemalt kirjutada pole mõtet, siis läheks juba pikaks. Võib-olla lisanduvad hiljem ka mõned pildid (videod?).
Muutunud pole ka hinnasuhe. Tuurijuht küll rääkis, et hinnad on samad, mis Eestis. No ma ei tea, mis asutustes ta käib (butiigid?), aga kõrtsus 0,65 eurot maksvat (head!) õlut Eestis ikka ei saa. Meil maksab see poeski rohkem. Toit oli kah samas hinnakategoorias, samas parem kui meil pakutav. Tööstuskaubad olid, jah, Eestiga võrreldavad. Aga muus osas – ma täitsa hakkasin mõistma, miks me põhjanaabrid Eestis pidutsemas käivad. Olles nüüd juba natuke toekamale majanduslikule järjele jõudnud kui kunagi tööturul esimesi kobavaid samme tehes ja samal ajal koolis käies, oli mul seekord esimene reis, kus ma oma kulutusi ei jälginud ega piiranud. Ja ikkagi läks terve reisi peale koos sõidu, hotellide, mäepiletite ja söögi-joogiga 511 eurot. Eestis oleks sama tarbimiskoguse juures kulud olnud arvatavasti kaks-kolm korda suuremad.
Nii paljukest on muutunud, et nõlvad on paremini hooldatud; Jasnas oli kaks uut (kupliga) tooltõstukit ehitatud, Lomnica tõstuk pidavat kah peagi vahetusse minema, siis saab ehk ka seal üleval, mustal nõlval peagi väiksemate järjekordadega läbi, kuigi ka nüüd hõrenes järts pärastlõunaks olematuks, nii et erilist probleemi polnudki.
Piludesse topitavad mäepiletid on asendunud magnetkaartidega, mis tuvastatakse seadme poolt juba taskust välja võtmiseta. Ka see on juba tubli edasiminek. Varem ikka pelgasin, et mäest laskumisel jope või kinda küljes tilbendav kaart võib jooksu panna, nüüd seda hirmu enam pole. Päeva lõppedes kaarti (automaati) tagastades said kaks eurot deposiiti tagasi.
Vähemkülastatavatel nõlvadel on vist veel nood pilukaardid kasutusel, ühel õhtul öösõidul käidud linnalähedasel mäel sai veel neid kasutada.
Järjekordades julma trügimist on vist kah vähemaks jäänud. Või siis olen hoopis mina ülbemaks muutunud-kohanenud. Muidugi Jasna FIS-i nõlva tõstuki juures olid järjekorrad võrreldes kunagiste hiidsabadega ka kordades väiksemad, nii et põhjust trügimiseks on samuti vähem. Tahan siiski loota, et järtsukultuur on ikkagi paranenud.
Väidetavalt olla meie sealoleku ajal olnud mingi kohalik laste(?) püha, nii et nõlvad olid kohati pisipägalikke ja nendega koos ukerdavaid vanemaid täis. Neid sai õnneks mustale nõlvale minemisega vältida, üldjuhul päris algajad sinna ei roninud. Kui aga tuule tõttu mustad nõlvad suleti, siis olime sunnitud koos algajatega paarutama. Põnev, jah, aga ohtlik kah. Lapsed ei teadvusta, või ei tehta neile selgeks, et keset nõlva ei tasu seisma jääda, veel vähem künka taha vahtima jääda. Serva tuleks tõmmata. Eelviimasel päeval oleksin napilt ühe sellise nublu ribadeks sõitnud, paar sentimeetrit vist jäi puudu. Martin, kes seda tagapool sõites pealt nägi, juhtus ka ühe teise, mitte nii õnnelikult lõppenud olukorra tunnistajaks olema. Väga kole mats oli käinud. Ei tea, vanemad vist ikka eriti ei hooli oma lastest.
Meie grupi õnnetuste osas läks hästi ja keegi tõsisemalt viga ei saanud. Vaid Tarvo ja Martin sõitsid kohe esimesel päeval kokku, Martinil oli veel kaamera kiivri küljes, nii et hiljem saime dramaatilisi kaadreid vaadata – külgepidi lähenevad suusad ja sellele järgnev kaamera keerlemine ehk tsentrifuugi rakurss, mille keskel, ime küll, püsib Tarvo. Martin sai mälestuseks sinikad küljele ning suusakandiga sisselõiked oma tutikasse jopesse. Feil nikastas pisut oma põlve, kuna klambrid olid liiga tihkeks krutitud ja suusad keeldusid vajalikul hetkel eraldumast ning Tarvo põrutas eelviimasel päeval pisut oma pöialt. Minuga ei juhtunud miskit, teise päeva hommikul parem põlv andis natuke tunda, hiljem kadus ka see mure.
Ja taas leidis kinnitust reegel, et mägedes pohmakat ei teki. Ei tea siis, kas see tuleneb sealsest õhust või pigem pidevast füüsilisest koormusest või nende kahe kombinatsioonist. Ei-ei, ma ise seekord nii palju klaasi-purki ei kummutanudki, et oleks pidanud hommikust valu ja vaeva pelgama, aga no mõned meist võtsid seda “meri põlvini” suhtumist ikka väga tõsiselt :o) ja ka neil oli hommikuti olemine OK.
Rändom – Slovakkia palkmajade tapid ja varakaunistused on ikka imelikud.
Liiklus – ülekäigurada ei kuulu endiselt jalakäijatele. Sebra sind ei päästa, ületada võid vaid siis, kui liginevaid autosid pole.
Pikemalt kirjutada pole mõtet, siis läheks juba pikaks. Võib-olla lisanduvad hiljem ka mõned pildid (videod?).
Slovakkia
Kõigepealt olgu öeldud, et üldjoontes oli OK-reis. Kaks esimest päeva saime päikest, kaks järgmist tuult ja vihma ning oma grupp päästis reisi. Aitäh, sõbrad :o)
Edasi jätkan sellega, et pritsin sappi, kuna ma lähen mäele, mitte bussi ekstreemsusi otsima ja üritan netiavarustesse jätta jälje – OÜ Mäevaim ja Täitsamehe Bussid (sellised kirjad olid vähemalt bussi peal, ma ei teagi, miks kahte nimetust vaja on). Reisikorraldajaks oli aga hoopis Turja Tour.
Bussi astudes oli juba näha, et noh, tüüpiline Slovakkia odavreisi buss, mingit erilist mugavust polnud, peakohal olevate panipaikade luugid kipuvad irvakile vajuma ja vaid ühe hinge otsas rippuma. Reisi jätkudes hakkas neid luuke järjest rohkem alla vajuma. Kuskil Leedus tuli üks välimine aknaliist lahti.
Esimesel mäepäeval Jasnasse sõites sai bussil õhk otsa, liikusime vaid esimese käiguga ja pidime lõpuks kohaliku suusabussiga jätkama.
Teise mäepäeva Lomnicale mineku vedas buss õnneks välja.
Kolmandal päeval oli igal pool mägedel tugev tuul ja paljudes kohtades tõstukid suletud. Seetõttu pidime Ružamberoki minema, kuna see on valdavalt tuulte eest varjatud. Buss aga kärvas jälle ära ning meile appi tulnud teise eestlaste rühma buss viis meid Jasnasse, kuigi algsesse sihtkohta oli vaid 10 km rohkem sõita. Jasnas oli loomulikult enamik tõstukeid suletud ning edasijõudnutele sobivatest nõlvadest pääses vaid ühele-kahele. Meie Jasnasse viimise põhjendus kõlas umbes selliselt, et "Kõik Eesti rühmad on seal".
Neljandal päeval oli veebikaameratest ja ilmateadetest näha, et paljudel mägedel on küll udu või sajab, aga oli siiski ka neid kohti, kus oleks saanud päev läbi päikest või vähemalt vihmavaba ilma nautida. Viidi meid aga mäele, kus terve päeva esimese poole sadas, nii et juba esimese tõstukiga mäkke tõustes olid pea kõik läbimärjad. Ja see jätkus kuni pärastlõunani - nii laskudes kui tõustes pidid pidevalt vihmas ligunema, kuna tõstukid olid kupliteta.
Lisaks oli bussis kõigil päevadel kas talumatult palav (kõik koorisid end särkide väele) või ebameeldivalt külm (kõik ajasid joped selga ja mütsid pähe).
Slovakkias olles ei täheldanud ma kordagi, et bussijuhid (kellest üks pidavat ka selle rondi omanik olema) oleksid üritanud bussi remontida, järgmiseks päevaks korda teha, takistada luuke reisijatele pähe vajumast vms. Nägin vaid todasama väidetavat omanikku purjus päi ringi kakerdamas ja mälestusi heietamas.
Koduteele asudes saime veel paar peatust teha, kui bussijuhid hingevaakuvat bussi putitasid.
Tegin nüüd tagantjärgi otsingu ja leidsin näiteks selle:
Kommentaaridest selgub, et jälle on tegemist Täitsamehe tegelastega.
Üks kommentaar sama artikli sabast, tundub, et meil läks veel isegi hästi:
Liilia
24.11.08, 14:55
Olen ühel meelel Tarmo hoiatusega, et tuleb valida bussifirmat,
millega reisile minna. Ei ole küll ise kasutanud Helina Turja
bussifirma Mäevaim teenuseid, kuid sel sügisel oli mul võimalus
Külli Turjale kuuluva reisifirmaga Turja Tour sõita kultuurireisile
Ungarisse. Meie reis Kuressaare bussijaamast algas Täitsamehe Bussid
OÜ-le kuuluva bussiga juba hirmu ja kahtlusvärinaga hinges, sest
kulus enne 10 min. kui bussijuht käigukangiga ragistades lõpuks
bussile käigu sisse sai ja liikuma hakkas. Sama kordus ka Kuivastus
praamile minnes ja praamilt maha tulles. Öösel pidevalt sõites
probleeme ei olnud, aga järgmisel päeval ühe Poola väikelinna
ristteel peatudes jäimegi punase foori taha seisma ja tekitasime seal
liiklusohtliku olukorra, kuna meie buss ei liikunud enam paigast.
Bussijuhtidelt selgitust nõudes vastati meile napisõnaliselt, et ah
jama on käigukastiga. Õhtupimeduses jõudsime kuidagi Ungarisse,
kus meie buss lõplikult üles ütles ja keset mägiteed seisma jäi.
Pilkane pimedus ümberringi, ainukesed valgusallikad reisijate
taskulambid kuna bussi valgussüsteemid olid ka rivist väljas.
Täielik liiklusohtlik olukord. 40 reisijat kamandati bussist välja,
seisime mitu tundi pimeduses, teadmatuses ja hirmus. Ühel pool teed
kuristik, teiselpool mäesein. Õnneks oli liiklust sel teel vähe,
sest oli hiline õhtutund. Kahe päeva pärast saabus meile Eestist
sama firma asendusbuss, kuid selles sõitmine oli võrreldav pidevas
saunaleilis viibimisega. Küttesüsteem töötas täiega, buss oli
pidevalt kärsahaisu ja vingu täis. Iga natukese aja tagant palusime
kütmist lõpetada ja konditsioneeri tööle panna, et pisut
hingamiseks õhku saada. Meile vastati, et tehnilise rikke tõttu ei
ole võimalik küttesüsteemi välja lülitada ja konditsioneeri ei
saa sellepärast tööle panna, et bussijuhil on külm ja tuul viib
püksid jalast ära. Uimased ( võib olla ka vingust) ja leplikud
saarlased nagu me oleme, leppisime vaikselt olukorraga ja sõitsime
aga edasi. Lõpuks jõudsime ka kodusaarele tagasi, kas küll
õnnelikena aga siiski elusatena. Taevale tänu!Kui ma õigesti
mäletan, siis mõned aastad tagasi juhtus Orissaare koolilastega
õnnetus, kes sama reisifirma ja Täitsamehe Bussidega Slovakkias
käisid ja seal bussipõlengu üle elasid. Jääb kuidagi mõru maik
asjale juurde, kui kõik äpardused ja õnnetused samade
bussifirmadega juhtuvad. Aga pole ka midagi imestada , sest kuuluvad
ju Turja Tour, Täitsamehe Bussid ja Mäevaim OÜ kõik ühte tsunfti.
Jääb mulje, et tehnoülevaatust nende firma bussidele küll
nõuetekohaselt ei tehta või ostetakse ülevaatus lihtsalt raha
eest.
Nende firma busse mina küll eales reisimiseks ei kasuta ja Turja
Touri reis jääb mul ka elus esimeseks ja viimaseks. Kui firmal ei
jätku raha paremate reisibusside ostmiseks ja reisifirmal busside
rentimiseks, siis logudega ei tasu ka reisijaid mööda ilma loksutada
ja inimelusid ohtu seada.
/.../
"Turja Tour" otsingut tehes leiab nii kiitvaid kui laitvaid hinnanguid, aga mina nende teenust tulevikus mitte mingil juhul kasutada ei kavatse. Tegelikult ei olnud ka sel reisil kavas kasutada, aga meie algne reisikorraldaja (X-TRAVEL OÜ, www.lumi.ee) ei saanud piisavalt suurt gruppi kokku ja siis liideti meid Turja Touri omaga.
Edaspidi keskendun pigem omakorraldatud reisidel osalemisele. Mitte et ma neid seni ise väga korraldada viitsiks, aga senised sõprade või enda organiseeritud käigud on ikka mitme tärni võrra kõrgemal tasemel olnud ja üldse on mõnusam käia koos oma sõpruskonnaga, kellel on sarnased huvid ja arusaamad ning ei sunni terve reisi lastefilme vaatama ning haledalt lääget Eesti poppi kuulama.
Edasi jätkan sellega, et pritsin sappi, kuna ma lähen mäele, mitte bussi ekstreemsusi otsima ja üritan netiavarustesse jätta jälje – OÜ Mäevaim ja Täitsamehe Bussid (sellised kirjad olid vähemalt bussi peal, ma ei teagi, miks kahte nimetust vaja on). Reisikorraldajaks oli aga hoopis Turja Tour.
Bussi astudes oli juba näha, et noh, tüüpiline Slovakkia odavreisi buss, mingit erilist mugavust polnud, peakohal olevate panipaikade luugid kipuvad irvakile vajuma ja vaid ühe hinge otsas rippuma. Reisi jätkudes hakkas neid luuke järjest rohkem alla vajuma. Kuskil Leedus tuli üks välimine aknaliist lahti.
Esimesel mäepäeval Jasnasse sõites sai bussil õhk otsa, liikusime vaid esimese käiguga ja pidime lõpuks kohaliku suusabussiga jätkama.
Teise mäepäeva Lomnicale mineku vedas buss õnneks välja.
Kolmandal päeval oli igal pool mägedel tugev tuul ja paljudes kohtades tõstukid suletud. Seetõttu pidime Ružamberoki minema, kuna see on valdavalt tuulte eest varjatud. Buss aga kärvas jälle ära ning meile appi tulnud teise eestlaste rühma buss viis meid Jasnasse, kuigi algsesse sihtkohta oli vaid 10 km rohkem sõita. Jasnas oli loomulikult enamik tõstukeid suletud ning edasijõudnutele sobivatest nõlvadest pääses vaid ühele-kahele. Meie Jasnasse viimise põhjendus kõlas umbes selliselt, et "Kõik Eesti rühmad on seal".
Neljandal päeval oli veebikaameratest ja ilmateadetest näha, et paljudel mägedel on küll udu või sajab, aga oli siiski ka neid kohti, kus oleks saanud päev läbi päikest või vähemalt vihmavaba ilma nautida. Viidi meid aga mäele, kus terve päeva esimese poole sadas, nii et juba esimese tõstukiga mäkke tõustes olid pea kõik läbimärjad. Ja see jätkus kuni pärastlõunani - nii laskudes kui tõustes pidid pidevalt vihmas ligunema, kuna tõstukid olid kupliteta.
Lisaks oli bussis kõigil päevadel kas talumatult palav (kõik koorisid end särkide väele) või ebameeldivalt külm (kõik ajasid joped selga ja mütsid pähe).
Slovakkias olles ei täheldanud ma kordagi, et bussijuhid (kellest üks pidavat ka selle rondi omanik olema) oleksid üritanud bussi remontida, järgmiseks päevaks korda teha, takistada luuke reisijatele pähe vajumast vms. Nägin vaid todasama väidetavat omanikku purjus päi ringi kakerdamas ja mälestusi heietamas.
Koduteele asudes saime veel paar peatust teha, kui bussijuhid hingevaakuvat bussi putitasid.
Tegin nüüd tagantjärgi otsingu ja leidsin näiteks selle:
24.11.2008. Kuressaare ametikooli õpilased viidi haiglasse, kui nad Tallinnasse muusikali vaatama sõites said bussis vingumürgituse ning osa neist sihtkohta jõudes kokku kukkus. 14 õpilast on tänaseks kõik haiglast väljas. Kool bussifirmat milleski ei süüdista.
Kommentaaridest selgub, et jälle on tegemist Täitsamehe tegelastega.
Üks kommentaar sama artikli sabast, tundub, et meil läks veel isegi hästi:
Liilia
24.11.08, 14:55
Olen ühel meelel Tarmo hoiatusega, et tuleb valida bussifirmat,
millega reisile minna. Ei ole küll ise kasutanud Helina Turja
bussifirma Mäevaim teenuseid, kuid sel sügisel oli mul võimalus
Külli Turjale kuuluva reisifirmaga Turja Tour sõita kultuurireisile
Ungarisse. Meie reis Kuressaare bussijaamast algas Täitsamehe Bussid
OÜ-le kuuluva bussiga juba hirmu ja kahtlusvärinaga hinges, sest
kulus enne 10 min. kui bussijuht käigukangiga ragistades lõpuks
bussile käigu sisse sai ja liikuma hakkas. Sama kordus ka Kuivastus
praamile minnes ja praamilt maha tulles. Öösel pidevalt sõites
probleeme ei olnud, aga järgmisel päeval ühe Poola väikelinna
ristteel peatudes jäimegi punase foori taha seisma ja tekitasime seal
liiklusohtliku olukorra, kuna meie buss ei liikunud enam paigast.
Bussijuhtidelt selgitust nõudes vastati meile napisõnaliselt, et ah
jama on käigukastiga. Õhtupimeduses jõudsime kuidagi Ungarisse,
kus meie buss lõplikult üles ütles ja keset mägiteed seisma jäi.
Pilkane pimedus ümberringi, ainukesed valgusallikad reisijate
taskulambid kuna bussi valgussüsteemid olid ka rivist väljas.
Täielik liiklusohtlik olukord. 40 reisijat kamandati bussist välja,
seisime mitu tundi pimeduses, teadmatuses ja hirmus. Ühel pool teed
kuristik, teiselpool mäesein. Õnneks oli liiklust sel teel vähe,
sest oli hiline õhtutund. Kahe päeva pärast saabus meile Eestist
sama firma asendusbuss, kuid selles sõitmine oli võrreldav pidevas
saunaleilis viibimisega. Küttesüsteem töötas täiega, buss oli
pidevalt kärsahaisu ja vingu täis. Iga natukese aja tagant palusime
kütmist lõpetada ja konditsioneeri tööle panna, et pisut
hingamiseks õhku saada. Meile vastati, et tehnilise rikke tõttu ei
ole võimalik küttesüsteemi välja lülitada ja konditsioneeri ei
saa sellepärast tööle panna, et bussijuhil on külm ja tuul viib
püksid jalast ära. Uimased ( võib olla ka vingust) ja leplikud
saarlased nagu me oleme, leppisime vaikselt olukorraga ja sõitsime
aga edasi. Lõpuks jõudsime ka kodusaarele tagasi, kas küll
õnnelikena aga siiski elusatena. Taevale tänu!Kui ma õigesti
mäletan, siis mõned aastad tagasi juhtus Orissaare koolilastega
õnnetus, kes sama reisifirma ja Täitsamehe Bussidega Slovakkias
käisid ja seal bussipõlengu üle elasid. Jääb kuidagi mõru maik
asjale juurde, kui kõik äpardused ja õnnetused samade
bussifirmadega juhtuvad. Aga pole ka midagi imestada , sest kuuluvad
ju Turja Tour, Täitsamehe Bussid ja Mäevaim OÜ kõik ühte tsunfti.
Jääb mulje, et tehnoülevaatust nende firma bussidele küll
nõuetekohaselt ei tehta või ostetakse ülevaatus lihtsalt raha
eest.
Nende firma busse mina küll eales reisimiseks ei kasuta ja Turja
Touri reis jääb mul ka elus esimeseks ja viimaseks. Kui firmal ei
jätku raha paremate reisibusside ostmiseks ja reisifirmal busside
rentimiseks, siis logudega ei tasu ka reisijaid mööda ilma loksutada
ja inimelusid ohtu seada.
/.../
"Turja Tour" otsingut tehes leiab nii kiitvaid kui laitvaid hinnanguid, aga mina nende teenust tulevikus mitte mingil juhul kasutada ei kavatse. Tegelikult ei olnud ka sel reisil kavas kasutada, aga meie algne reisikorraldaja (X-TRAVEL OÜ, www.lumi.ee) ei saanud piisavalt suurt gruppi kokku ja siis liideti meid Turja Touri omaga.
Edaspidi keskendun pigem omakorraldatud reisidel osalemisele. Mitte et ma neid seni ise väga korraldada viitsiks, aga senised sõprade või enda organiseeritud käigud on ikka mitme tärni võrra kõrgemal tasemel olnud ja üldse on mõnusam käia koos oma sõpruskonnaga, kellel on sarnased huvid ja arusaamad ning ei sunni terve reisi lastefilme vaatama ning haledalt lääget Eesti poppi kuulama.
Tahtsin küsida, et
kes see käib siin järjekindlalt siili varbaid otsimas?
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Hääletamine
Eile oli esimene pikem jalutuskäik sildiga. Ei saanud enne 7 kilomeetrit sildist hoolimata peale. Siis aga võttis naaberküla lihaveiste mahekasvatajast perenaine peale. Mees õppis Tartus ajaloolaseks, naine lasteaednikuks ja siis hakkasid talu pidama.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Subscribe to:
Posts (Atom)