Kui varasem "kuvand" on olnud, et islandlased on marusõbralikud ja abivalmid ning üldse vinksvonks rahvas, siis kevadest kuni praeguseni toimunu hakkab negatiivseid eelarvamusi tekitama. Üritame küll "meele avali" hoida, aga raske on, kui kohati hädavajaliku infopäringu peale ei vastata nädalate kaupa midagi, või siis kirjutatakse mittemidagiütlevalt "Aitäh kirja eest. Parimate soovidega, blabla". Ausõna.
Ja siis kui lõpuks saame teabe kätte, selgub, et me oleme mingi registreerimisega hiljaks jäänud või hoopis liiga vara end kuskile kirja pannud ning sellest tulenevalt esimesed kaks nädalat oleme ilma öömajata. Või noh, mingi alternatiiv on, aga see on nii kirves, et eelistame pigem telgi kaasa vedada ja need kaks nädalat kämpingus vahtida kui säärast hingehinda maksta.
Eile siis vastati, et ahjaa, mõned kohalikud on valmis kah tudengeid majutama... aga näed, te jäite sellest rongist maha, sest me ei pidanud varem mingil müstilisel põhjusel üldse vajalikuks teile sellise võimaluse olemasolust rääkida. Oih!
Antud õpetliku episoodi juures tuleb lihtsalt jälle kord ebaoriginaalselt tõdeda, et tasuta lõunaid pole... või noh... väga harva on – Signe sai küll kaks stipendiumit, aga päris niisama siiski kõik kätte ei tule, kogu asjaajamisega kaasneb paras annus närvikulu ja frustratsiooni. Kas tõesti KÕIGIS ülikoolides üle maailma on asjaajamine sama küündimatu ja kaootiline nagu Eestis?
Islandlastest diivanisurfarid näitavad samuti üles äärmiselt leiget suhtlusvalmidust – keskmiselt 30% päringutele vaevutakse üldse vastama.
Proovisime ka paari kohaliku eestlase juurde ulualla saada, aga ka sinna ei pääsenud löögile. Nojah, mõistetav, tõenäoliselt on nende elamine paras läbisõiduhoov, iga tuttava-tuttav tahaks nende juures Islandi reisi ajal tasuta rottida.
Eks näis, ehk kohapeal ilmnevad siiski ka islandlaste head küljed ning edaspidi saame ühineda nende kuvandit (issand kui nõme sõna) upitavate massidega.
Juhhuijaa!
Islandile minek
Signe sai stipi. Ja teisegi. Nii et nüüd Islandile minek ajavahemikuks august kuni jõulud. Signe õpib seal oma majandust edasi (jättis sellepärast oma TTÜ baka lõpetamise katki, et saaks stipi) ja Siil... võibolla tõlgib, võibolla teeb mingit kohalikku tööd võibolla ei tee midagi. Igatahes oli asi kohe kindel, et rohkem (nagu üle-eelmine suvi) me mitu kuud järjest laiali ei kannata olla ja säärast "üks läheb ja teine jääb" elamust me ei korda. Seega - minek.
Ettevalmistustest niipalju, et Signe luges mingi blogi läbi, üritas lähimalt saatkonnalt infot saada (suunati ikkagi veebimaterjalidele, otsest vastust ei antud)ja lappas pisut islandi keele õpikut (tänud Ergole).
Siil luges läbi "Minu Islandi", ühe Islandi kirjaniku teose ja plaanib kah peagi õpiku kätte võtta. Samas on elu näidanud, et eriti osav raamatust keeli õppima ta pole, seega loodab ta põhiliselt kohapeal saadavale koolile ja seda siis jooksvalt õpiku najal turgutada.
Üldiselt võtame rahulikult ja tõenäoliselt viimastel nädalatel enne äraminekut hakkame siblima.
Ettevalmistustest niipalju, et Signe luges mingi blogi läbi, üritas lähimalt saatkonnalt infot saada (suunati ikkagi veebimaterjalidele, otsest vastust ei antud)ja lappas pisut islandi keele õpikut (tänud Ergole).
Siil luges läbi "Minu Islandi", ühe Islandi kirjaniku teose ja plaanib kah peagi õpiku kätte võtta. Samas on elu näidanud, et eriti osav raamatust keeli õppima ta pole, seega loodab ta põhiliselt kohapeal saadavale koolile ja seda siis jooksvalt õpiku najal turgutada.
Üldiselt võtame rahulikult ja tõenäoliselt viimastel nädalatel enne äraminekut hakkame siblima.
Kokkuvõte
Soovitused sarnase asja kavandajale:
nagu juba igalpool mujalgi hääletusfoorumites öeldakse - mida vähem sul seljas asju on, seda parem. Lõpuks saigi üheks teguriks, mis meid ära väsitas ning sundis varem koju tulema, meie kottide raskus. Ikka väga väsitav on raskete seljakottidega suurlinnadest kuhugile serva matkata ja tükk aega sobivat hääletuskohta otsides ekselda. Oleks me 12 kilosed kotid kasvõi kilo võrra kergemad olnud (nagu vahepeal ilma veeta käimisel proovitud sai) oleks kõik märksa kergem olnud. Seega ära mõtle kotti pakkides, et "Ähh, mis see paar grammi..." - paarist grammist saab lõpuks kilo. Samas ei saa öelda, et meil midagi väga üleliigset kaasas oleks olnud - meie viga oli lihtsalt selles, et alustasime liiga "kevadel" ja liiga põhjast - ilmad olid külmad ja meil lihtsalt pidi rohkem sooje riideid kaasas olema. Samuti kulusid need riided marjaks ära, kui 24 tunniks Itaalias toppama jäime, vihma sadas, temperatuur langes öösel kiirelt ja meil paigalpassides veri eriti ringi ei käinud.
Priimusega on nüüd nii ja naa - ütleme nii, et meie selle kaasavedamist ei kahetsenud. Kuna me ei viitsinud erinevate kautšide vahet rabeleda, vaid eelistasime põõsas puhata, siis oli ikka hea hommikul kohvi ja putru keeta. Õhtul kah. Toiduks kasutasime põhiliselt kiirsuppe, kartuli- ja kaeraputru ning leiba (täisteraleiba leidsime igast riigist, isegi Itaaliast). Et pudrud liiga tuimad poleks, kasutasime nende "maitsestamiseks" kas salaamivorsti, mis tänu oma soolasusele kestab võrdlemisi kaua, või siis moose. Klaaspurgis moosi kaasa tassida pole mõtet, kuid Saksast leidsime moosi ka kilesse pakendatuna (nagu meil kohupiimapasta) ja paljudes riikides oli moosi ka topsides. Lisaks kaalusime kaerapudrule rosinate ja kaneeli lisamist aga pulberdatud kaneeli oli raske leida nii et selle kava teostamiseni ei jõudnud. Säärane toitumine oli võrdlemisi ühekülgne, seega kasutasime iga võimalust, et süüa jogurtit ja õunu ning muid puuvilju. Seljakotis oli alati paras pihutäis müsli- või spordibatoone, et hädakorras kiirelt miskit hamba alla saada, seejuures hääletamist katkestamata. Rosinad olid kah abiks. Ja küpsised.
Soovitan enne sellist trippi kindlasti kogu oma varustus läbi proovida - meil oli priimus täiesti katsetamata ja seega ei osanud arvestada, palju piiritust kulub ühe söögikorra peale, natuke rohkem oleks võinud kaasa võtta. Kui aga oled nõus hommikuti kuivtoiduga leppima ning tanklatele ning kauplustele lootma, siis pole priimust vaja ning su seljakott kergeneb kohe u 1,5 kilo võrra (oleneb kauaks lähed st palju piiritust kaasa pead vedama). Piirituspriimuse pluss on see, et priimuse kütuse näol on sul olemas ka desinfitseerimisvahend ning hädakorraks ka alkohol, mida eriti masendaval hetkel manustada :P Meil kulus seda õnneks vaid priimusele.
Võin öelda, et asjad, mis suht puutumatuna mu seljakotis reisi läbi tegid, olid kaks paari sokke, teibirull, pesuseep, sääsetõrjevahend, varrukateta särk ja vihmapüksid. See võis ka lihtsalt vedamine olla, et mul neid vaja ei läinud.
Samuti leian, et teksapükse polekski väga hädasti vaja olnud. Piisanuks kaasasolnud lühikestest pükstest, õhukestest suvepükstest ja pikkadest alukatest. Teksad saidki rohkem selleks, et oleks vahetuspüksid, kui teised väga määrduma peaksid. Kuid niisama kotis kaasa kah need ei loksunud. Lihtsalt hädakorral oleks ka ilma nendeta saanud.
Frisbi (175g) kaasavedamine oli kohati tülikas (kotist asjade otsimisel tuli sageli eest ära tõsta), kuid samas oli sellega väga hea oma võõrustajate või lihtsalt kokkutrehvanud inimestega aega veeta, neile erinevaid viskeid õpetada jne.
T-särkide osas piisab põmst kahest - üks peaks olema tumedam, teine heledam. Soovitan muul ajal kanda tumedamat ning hääletamise ajal heledamat - nii näeb ka juht, et sa pole mingi sitakäi, kes tema autos haisema hakkab, vaid puhas poiss. Hääletamise käigus tekib üldse palju teooriaid, kuid enamjaolt on need suhtkoht mõttetud, sest mõni teine teooria lükkab selle kohe jälle ümber. Küll ise näed ;o)
Puhtuse teooriat ei kummuta aga miski. Ära hoia end vaid väliselt puhtana vaid ürita ka ennast igal võimalusel kasida, siis on tõenäoline, et see juht ka järgmine kord hääletaja peale võtab.
Enese pesemiseks on mitmeid võimalusi - tanklate tualetid, söögikohtade tualetid, veekogud. Meie kasutasimegi põhiliselt tanklaid, kuna kiirteel muud varianti väga pole. Linnades sees jahtisime põhiliselt Mäkkdoonaldseid - kui Stockholm välja arvata, olid need alati tasuta. Mõnes kohas oli tualeti uks lukustatav, siis sai kohe põhjalikuma pesemise ette võtta. Ühes tanklas olid lausa dušširuumid.
Keel.
Keeli pead oskama. Rootsis, Taanis, Saksas, Hollandis ja Šveitsis saab inglise keelega hakkama. Teistes riikides tuli kasuks ka saksa keele oskus (Poola). Ja no üldse - mida rohkem keeli oskad, seda lihtsam on ka teistest keeltest aru saada - nt vene keel aitab Poolat mõista. Itaalia, Prantsusmaa ja vist ka Hispaania eeldavad natukesegi kohaliku keele oskamist. Ok-ok, HÄDAPÄRAST saab seal ing. keelega hakkama aga näiteks Itaalias oli ikka väga raske vaid sellega jännata. Võiksid ära õppida või vähemalt kuskile üles kirjutada mõned standardväljendid a la, Tere, Jadaega, Kuhu sõidate, Meie suunaks on (põhi, lõuna, ida, lääs, linn seejasee), Aitäh, Palun jne. Rahvaraamatus kaalusin enne ärasõitu ühe vestmiku ostmist, kus olidki säärased väljendid pea kõigis euroopa keeltes olemas, kuid arvasin, et saab ilma hakkama. No saigi, aga tagantjärgi leian, et selle soetamine oleks siiski mõttekas olnud.
Kaart.
Atlased on üsna põhjalikud kuid ka rasked. Otsi võimalikult detailne, suur ja UUS kaart. Me ostsime Hollandist soodsalt ühe üllatavalt detailse kaardi ja saime ka hiljem teada, miks see soodne oli - kaart valmis 2002 aastal ning mõnest kiirteest oli seal märgitud vaid esimesed valmivad teejupid. Nt Lübecki ja Rostocki juures raskendas see meie orienteerumist. Võimalusel soeta ka varukaart - see ei peagi niiväga täpne olema aga kaart A kadumisel on sul mingigi orientiir.
Iseenesest pole ka paha mõte gps kaasa võtta. Ma pidasin seda algul liigtülikaks ja kaalu lisavaks mugavusvidinaks ning lisaks - mida vähem asju, mida teised varastada ihkaks, seda muretum sul endal, kuid linnadest väljatulekul ning õigete peale-, mahasõitude ning üldse kohtade otsimisel oleks TÄPNE gps kõvasti jalavaeva säästnud. Seega - gps-i võid võtta küll, kuid mingil poolikul variandil (nt moblagps-id) pole küll mingit mõtet - st KUI sa juba gps-i kaasa vead, siis veendu, et see oleks uusima ning täpseima kaardiga - kõik väiksemadki teejupid peal ja puha. Kaart B võta siiski ka gps-i puhul kaasa - ikka võib juhtuda, et see kaob.
Kompass on samuti kõvasti abiks, kuigi kella ning päikse abil saab samuti hakkama. Öösel muidugi mitte :o) Ja mina nt tähtede järgi orienteeruda ei oska. Kuu järgi natuke küll.
Kui moblat kogu aeg sees ei hoia ja seda vaid hommikuti-õhtuti sisse lülitada, et sms-e vaadata ja saata, siis kestab sul aku põmst kuu aega. Mul oli veel varuaku kaasas, seega laadijat vaja ei läinudki. Lisaks on sellel Nokia moblal see hea omadus, et sellel on led-lamp ja kompass. Nii et soovitan.
Lamp tasub kindlasti kaasa võtta. Meil oli üks väike ja kerge kuid suhteliselt võimas rattalamp kaasas, mida sai õhtusema hääletamise ajal enda või seljakoti külge kinnitatuna vilkuma panna ja sel viisil juba varakult juhi tähelepanu köita. Pealegi võib juhtuda, et pead vahel hämaras mõnel ohtlikumal teelõigul liikuma, teed enda ja juhi elu jälle lihtsamaks, kui oled silmatorkavam.
Telk.
Telki vaja polnud. Meile piisas täiesti telkmantlitest (matka- ja jahinduspood Kompass, Kosmose kino vastas, keldrikorrusel), mida sai nii üksikult kui ka kokkuliidetuna varjualuseks muuta. Üks miinus neil oli - õmbluskohad olid keevitamata, st nendest kohtadest imbus vesi läbi ja kahel korral (Šveitsis ja Saksas) sai seda ka kibedalt kirutud, seega kui võimalik, siis otsi korralikum mantel. Samas hääletada nendega vist ei saa - vähemalt ei ole mind kordagi seda kandes peale võetud. Kuigi ma ei tea, kas see tuleneb mantlist või lihtsalt vihmasest ilmast.
Vihm.
Vihma ajal kiilub hääletamine kinni, olgu siis tegemist kasvõi säärase hääletusparadiisiga nagu Poola. Siis ei aita muu, kui otsid koha, kus autod peatuvad ning hiljem sulle sobivas suunas edasi liiguvad, unustad oma eestlasliku häbelikkuse ära ja hakkad end autole küsima. Seega tasub hääletamise ajal ilmateatel silm peal hoida, saad paremini oma liikumisi/mitteliikumisi planeerida.
Kiirtee.
Kiirteel teadupärast hääletada ei või, seega pead leidma tee, mida mööda kõige rohkem autosid sellele kiirteele suundub. See on üks tüütumaid ja keerulisemaid tegevusi. Sageli on säärane tee niivõrd kehva planeeringuga, et autojuhil pole kuidagi võimalust peatuda ja sind peale võtta, nii et tihti juhtub, et pead ühel teelõigul mitu korda edasi-tagasi trampima, kohti otsima ja erinevates kohtades hääletamist proovima. Juba kord kiirteel olles tee autojuhile, kes liigub küll sulle sobivas suunas, kuid mitte täpselt sihtpunkti, selgeks, et ta su mõnes suuremas peatuskohas ENNE kohta, kus juht linna pöörab, maha paneks. Saksamaal on nendeks Raststadt'id ja Autohof'id, ühesõnaga need, kus on ka söögikohad - Rastplatz'id on väiksed peatuskohad, kus on vaid piknikulauad ja peldikud, sealt on raskem minema saada. Tavaliselt on need u iga 30 km tagant. Itaalias oli nende nimeks Autogrill. Prantsusmaal olid kah mõned Autogrillid, kuid mitte kõik peatuskohad pole selle nimega. Kui keelt ei oska aga tahad selgeks teha, et vajad peatuseks tanklat, siis võid ju nt lihtsalt tanklakette loetleda, küll idee kohale jõuab. Prantsusmaal on enamik kiirteid tasulised, seetõttu eelistavad paljud kohalikud maanteede kasutamist. Kavatsesimegi seal maanteele hääletama minna aga juhtusime siiski kiirteele ja polnud enam põhjust sealt maha tulla.
Raha.
Kaardiga saab päris paljudes kohtades hakkama aga sulli läheb siiski vaja, sest vastupidiselt Eestile, ei taha nt Poola või Saksa kauplused kaardinduse võidukäiku toetada ning võtavad vahel lisatasu kaardi kasutamise eest. Samuti ei saa enamikes Saksa kohtades Visa'ga maksta. Eeldatakse Masteri või Maestro olemasolu.
Hotellid.
Hotellidest ei taha ma ööbimisevõtmes rääkida vaid viidata, et sealt saab alati kaarte küsida ning samuti infot hankida. Tavaliselt laekusime me nii hilja kuskile linna, et turismiinfo oli suletud ja siis oligi ainuke koht, kus võõrkeelt osati ja kaarte jagati, hotell.
Eesti.
Tõik, millega me ei osanud arvestada - kuna Eesti on nii väike ja tundmatu (Signe võrdlus näitas, et Ameerikaski teati Eestit ja Eestist rohkem, kui nt Prantsusmaal), siis tahavad paljud teada, mida me riik endast kujutab, st sa muutud Eesti esindajaks. Kuna me polnud end selleks ette valmistanud, ei osanudki midagi eriti mõistlikku rääkida - põmst jäi vist inimestele mulje, et Eestis on hullult metsi ja talvel sõidetakse autodega mere peal ja meil on sood. Pole just kõige mitmekesisem tutvustus. Hiljem meenus, et oleks võinud veel nt Laulupeost rääkida ja muustki. Seega mõtle juba enne välja, mis võiks väljamaalasele Eestis huvi pakkuda.
Oeh, hetkel rohkem ei meenu aga kindlasti on soovitusi veel ja kavatsen need kindlasti siia ka lisada. Kasvõi endale meelespeaks.
Üks kuldreegel - lõpuks tuleb ikka keegi ja võtab su peale. Ükskõik kui halvas kohas sa oled, ükskõik kui halb ilm on jne. Kogesime meiegi olukordi, kus eriti kehv seis muutus ühe hetkega eriti positiivseks. Seega ei tasu norutada ja võta olukorda kui seiklust. Mossis hääletajat keegi väga peale kah ei taha ;o)
Ja hääletada tasub isegi siis, kui sa liigud alles mõistlikuma hääletuskoha poole või kui sa ka lihtsalt teeservas külitad ja puhkad - mitu korda õigustas ka meie tripi vältel end see "Ahh, pullipärast ju võib kah" hääletamine.
nagu juba igalpool mujalgi hääletusfoorumites öeldakse - mida vähem sul seljas asju on, seda parem. Lõpuks saigi üheks teguriks, mis meid ära väsitas ning sundis varem koju tulema, meie kottide raskus. Ikka väga väsitav on raskete seljakottidega suurlinnadest kuhugile serva matkata ja tükk aega sobivat hääletuskohta otsides ekselda. Oleks me 12 kilosed kotid kasvõi kilo võrra kergemad olnud (nagu vahepeal ilma veeta käimisel proovitud sai) oleks kõik märksa kergem olnud. Seega ära mõtle kotti pakkides, et "Ähh, mis see paar grammi..." - paarist grammist saab lõpuks kilo. Samas ei saa öelda, et meil midagi väga üleliigset kaasas oleks olnud - meie viga oli lihtsalt selles, et alustasime liiga "kevadel" ja liiga põhjast - ilmad olid külmad ja meil lihtsalt pidi rohkem sooje riideid kaasas olema. Samuti kulusid need riided marjaks ära, kui 24 tunniks Itaalias toppama jäime, vihma sadas, temperatuur langes öösel kiirelt ja meil paigalpassides veri eriti ringi ei käinud.
Priimusega on nüüd nii ja naa - ütleme nii, et meie selle kaasavedamist ei kahetsenud. Kuna me ei viitsinud erinevate kautšide vahet rabeleda, vaid eelistasime põõsas puhata, siis oli ikka hea hommikul kohvi ja putru keeta. Õhtul kah. Toiduks kasutasime põhiliselt kiirsuppe, kartuli- ja kaeraputru ning leiba (täisteraleiba leidsime igast riigist, isegi Itaaliast). Et pudrud liiga tuimad poleks, kasutasime nende "maitsestamiseks" kas salaamivorsti, mis tänu oma soolasusele kestab võrdlemisi kaua, või siis moose. Klaaspurgis moosi kaasa tassida pole mõtet, kuid Saksast leidsime moosi ka kilesse pakendatuna (nagu meil kohupiimapasta) ja paljudes riikides oli moosi ka topsides. Lisaks kaalusime kaerapudrule rosinate ja kaneeli lisamist aga pulberdatud kaneeli oli raske leida nii et selle kava teostamiseni ei jõudnud. Säärane toitumine oli võrdlemisi ühekülgne, seega kasutasime iga võimalust, et süüa jogurtit ja õunu ning muid puuvilju. Seljakotis oli alati paras pihutäis müsli- või spordibatoone, et hädakorras kiirelt miskit hamba alla saada, seejuures hääletamist katkestamata. Rosinad olid kah abiks. Ja küpsised.
Soovitan enne sellist trippi kindlasti kogu oma varustus läbi proovida - meil oli priimus täiesti katsetamata ja seega ei osanud arvestada, palju piiritust kulub ühe söögikorra peale, natuke rohkem oleks võinud kaasa võtta. Kui aga oled nõus hommikuti kuivtoiduga leppima ning tanklatele ning kauplustele lootma, siis pole priimust vaja ning su seljakott kergeneb kohe u 1,5 kilo võrra (oleneb kauaks lähed st palju piiritust kaasa pead vedama). Piirituspriimuse pluss on see, et priimuse kütuse näol on sul olemas ka desinfitseerimisvahend ning hädakorraks ka alkohol, mida eriti masendaval hetkel manustada :P Meil kulus seda õnneks vaid priimusele.
Võin öelda, et asjad, mis suht puutumatuna mu seljakotis reisi läbi tegid, olid kaks paari sokke, teibirull, pesuseep, sääsetõrjevahend, varrukateta särk ja vihmapüksid. See võis ka lihtsalt vedamine olla, et mul neid vaja ei läinud.
Samuti leian, et teksapükse polekski väga hädasti vaja olnud. Piisanuks kaasasolnud lühikestest pükstest, õhukestest suvepükstest ja pikkadest alukatest. Teksad saidki rohkem selleks, et oleks vahetuspüksid, kui teised väga määrduma peaksid. Kuid niisama kotis kaasa kah need ei loksunud. Lihtsalt hädakorral oleks ka ilma nendeta saanud.
Frisbi (175g) kaasavedamine oli kohati tülikas (kotist asjade otsimisel tuli sageli eest ära tõsta), kuid samas oli sellega väga hea oma võõrustajate või lihtsalt kokkutrehvanud inimestega aega veeta, neile erinevaid viskeid õpetada jne.
T-särkide osas piisab põmst kahest - üks peaks olema tumedam, teine heledam. Soovitan muul ajal kanda tumedamat ning hääletamise ajal heledamat - nii näeb ka juht, et sa pole mingi sitakäi, kes tema autos haisema hakkab, vaid puhas poiss. Hääletamise käigus tekib üldse palju teooriaid, kuid enamjaolt on need suhtkoht mõttetud, sest mõni teine teooria lükkab selle kohe jälle ümber. Küll ise näed ;o)
Puhtuse teooriat ei kummuta aga miski. Ära hoia end vaid väliselt puhtana vaid ürita ka ennast igal võimalusel kasida, siis on tõenäoline, et see juht ka järgmine kord hääletaja peale võtab.
Enese pesemiseks on mitmeid võimalusi - tanklate tualetid, söögikohtade tualetid, veekogud. Meie kasutasimegi põhiliselt tanklaid, kuna kiirteel muud varianti väga pole. Linnades sees jahtisime põhiliselt Mäkkdoonaldseid - kui Stockholm välja arvata, olid need alati tasuta. Mõnes kohas oli tualeti uks lukustatav, siis sai kohe põhjalikuma pesemise ette võtta. Ühes tanklas olid lausa dušširuumid.
Keel.
Keeli pead oskama. Rootsis, Taanis, Saksas, Hollandis ja Šveitsis saab inglise keelega hakkama. Teistes riikides tuli kasuks ka saksa keele oskus (Poola). Ja no üldse - mida rohkem keeli oskad, seda lihtsam on ka teistest keeltest aru saada - nt vene keel aitab Poolat mõista. Itaalia, Prantsusmaa ja vist ka Hispaania eeldavad natukesegi kohaliku keele oskamist. Ok-ok, HÄDAPÄRAST saab seal ing. keelega hakkama aga näiteks Itaalias oli ikka väga raske vaid sellega jännata. Võiksid ära õppida või vähemalt kuskile üles kirjutada mõned standardväljendid a la, Tere, Jadaega, Kuhu sõidate, Meie suunaks on (põhi, lõuna, ida, lääs, linn seejasee), Aitäh, Palun jne. Rahvaraamatus kaalusin enne ärasõitu ühe vestmiku ostmist, kus olidki säärased väljendid pea kõigis euroopa keeltes olemas, kuid arvasin, et saab ilma hakkama. No saigi, aga tagantjärgi leian, et selle soetamine oleks siiski mõttekas olnud.
Kaart.
Atlased on üsna põhjalikud kuid ka rasked. Otsi võimalikult detailne, suur ja UUS kaart. Me ostsime Hollandist soodsalt ühe üllatavalt detailse kaardi ja saime ka hiljem teada, miks see soodne oli - kaart valmis 2002 aastal ning mõnest kiirteest oli seal märgitud vaid esimesed valmivad teejupid. Nt Lübecki ja Rostocki juures raskendas see meie orienteerumist. Võimalusel soeta ka varukaart - see ei peagi niiväga täpne olema aga kaart A kadumisel on sul mingigi orientiir.
Iseenesest pole ka paha mõte gps kaasa võtta. Ma pidasin seda algul liigtülikaks ja kaalu lisavaks mugavusvidinaks ning lisaks - mida vähem asju, mida teised varastada ihkaks, seda muretum sul endal, kuid linnadest väljatulekul ning õigete peale-, mahasõitude ning üldse kohtade otsimisel oleks TÄPNE gps kõvasti jalavaeva säästnud. Seega - gps-i võid võtta küll, kuid mingil poolikul variandil (nt moblagps-id) pole küll mingit mõtet - st KUI sa juba gps-i kaasa vead, siis veendu, et see oleks uusima ning täpseima kaardiga - kõik väiksemadki teejupid peal ja puha. Kaart B võta siiski ka gps-i puhul kaasa - ikka võib juhtuda, et see kaob.
Kompass on samuti kõvasti abiks, kuigi kella ning päikse abil saab samuti hakkama. Öösel muidugi mitte :o) Ja mina nt tähtede järgi orienteeruda ei oska. Kuu järgi natuke küll.
Kui moblat kogu aeg sees ei hoia ja seda vaid hommikuti-õhtuti sisse lülitada, et sms-e vaadata ja saata, siis kestab sul aku põmst kuu aega. Mul oli veel varuaku kaasas, seega laadijat vaja ei läinudki. Lisaks on sellel Nokia moblal see hea omadus, et sellel on led-lamp ja kompass. Nii et soovitan.
Lamp tasub kindlasti kaasa võtta. Meil oli üks väike ja kerge kuid suhteliselt võimas rattalamp kaasas, mida sai õhtusema hääletamise ajal enda või seljakoti külge kinnitatuna vilkuma panna ja sel viisil juba varakult juhi tähelepanu köita. Pealegi võib juhtuda, et pead vahel hämaras mõnel ohtlikumal teelõigul liikuma, teed enda ja juhi elu jälle lihtsamaks, kui oled silmatorkavam.
Telk.
Telki vaja polnud. Meile piisas täiesti telkmantlitest (matka- ja jahinduspood Kompass, Kosmose kino vastas, keldrikorrusel), mida sai nii üksikult kui ka kokkuliidetuna varjualuseks muuta. Üks miinus neil oli - õmbluskohad olid keevitamata, st nendest kohtadest imbus vesi läbi ja kahel korral (Šveitsis ja Saksas) sai seda ka kibedalt kirutud, seega kui võimalik, siis otsi korralikum mantel. Samas hääletada nendega vist ei saa - vähemalt ei ole mind kordagi seda kandes peale võetud. Kuigi ma ei tea, kas see tuleneb mantlist või lihtsalt vihmasest ilmast.
Vihm.
Vihma ajal kiilub hääletamine kinni, olgu siis tegemist kasvõi säärase hääletusparadiisiga nagu Poola. Siis ei aita muu, kui otsid koha, kus autod peatuvad ning hiljem sulle sobivas suunas edasi liiguvad, unustad oma eestlasliku häbelikkuse ära ja hakkad end autole küsima. Seega tasub hääletamise ajal ilmateatel silm peal hoida, saad paremini oma liikumisi/mitteliikumisi planeerida.
Kiirtee.
Kiirteel teadupärast hääletada ei või, seega pead leidma tee, mida mööda kõige rohkem autosid sellele kiirteele suundub. See on üks tüütumaid ja keerulisemaid tegevusi. Sageli on säärane tee niivõrd kehva planeeringuga, et autojuhil pole kuidagi võimalust peatuda ja sind peale võtta, nii et tihti juhtub, et pead ühel teelõigul mitu korda edasi-tagasi trampima, kohti otsima ja erinevates kohtades hääletamist proovima. Juba kord kiirteel olles tee autojuhile, kes liigub küll sulle sobivas suunas, kuid mitte täpselt sihtpunkti, selgeks, et ta su mõnes suuremas peatuskohas ENNE kohta, kus juht linna pöörab, maha paneks. Saksamaal on nendeks Raststadt'id ja Autohof'id, ühesõnaga need, kus on ka söögikohad - Rastplatz'id on väiksed peatuskohad, kus on vaid piknikulauad ja peldikud, sealt on raskem minema saada. Tavaliselt on need u iga 30 km tagant. Itaalias oli nende nimeks Autogrill. Prantsusmaal olid kah mõned Autogrillid, kuid mitte kõik peatuskohad pole selle nimega. Kui keelt ei oska aga tahad selgeks teha, et vajad peatuseks tanklat, siis võid ju nt lihtsalt tanklakette loetleda, küll idee kohale jõuab. Prantsusmaal on enamik kiirteid tasulised, seetõttu eelistavad paljud kohalikud maanteede kasutamist. Kavatsesimegi seal maanteele hääletama minna aga juhtusime siiski kiirteele ja polnud enam põhjust sealt maha tulla.
Raha.
Kaardiga saab päris paljudes kohtades hakkama aga sulli läheb siiski vaja, sest vastupidiselt Eestile, ei taha nt Poola või Saksa kauplused kaardinduse võidukäiku toetada ning võtavad vahel lisatasu kaardi kasutamise eest. Samuti ei saa enamikes Saksa kohtades Visa'ga maksta. Eeldatakse Masteri või Maestro olemasolu.
Hotellid.
Hotellidest ei taha ma ööbimisevõtmes rääkida vaid viidata, et sealt saab alati kaarte küsida ning samuti infot hankida. Tavaliselt laekusime me nii hilja kuskile linna, et turismiinfo oli suletud ja siis oligi ainuke koht, kus võõrkeelt osati ja kaarte jagati, hotell.
Eesti.
Tõik, millega me ei osanud arvestada - kuna Eesti on nii väike ja tundmatu (Signe võrdlus näitas, et Ameerikaski teati Eestit ja Eestist rohkem, kui nt Prantsusmaal), siis tahavad paljud teada, mida me riik endast kujutab, st sa muutud Eesti esindajaks. Kuna me polnud end selleks ette valmistanud, ei osanudki midagi eriti mõistlikku rääkida - põmst jäi vist inimestele mulje, et Eestis on hullult metsi ja talvel sõidetakse autodega mere peal ja meil on sood. Pole just kõige mitmekesisem tutvustus. Hiljem meenus, et oleks võinud veel nt Laulupeost rääkida ja muustki. Seega mõtle juba enne välja, mis võiks väljamaalasele Eestis huvi pakkuda.
Oeh, hetkel rohkem ei meenu aga kindlasti on soovitusi veel ja kavatsen need kindlasti siia ka lisada. Kasvõi endale meelespeaks.
Üks kuldreegel - lõpuks tuleb ikka keegi ja võtab su peale. Ükskõik kui halvas kohas sa oled, ükskõik kui halb ilm on jne. Kogesime meiegi olukordi, kus eriti kehv seis muutus ühe hetkega eriti positiivseks. Seega ei tasu norutada ja võta olukorda kui seiklust. Mossis hääletajat keegi väga peale kah ei taha ;o)
Ja hääletada tasub isegi siis, kui sa liigud alles mõistlikuma hääletuskoha poole või kui sa ka lihtsalt teeservas külitad ja puhkad - mitu korda õigustas ka meie tripi vältel end see "Ahh, pullipärast ju võib kah" hääletamine.
5. juuli, pühapäev. Uulu rist - Jõgeva
Olles paar tundi maganud ärkasime pealetükkiva sääsepirina saatel. Kuhte selga ajades täheldasime Siili kubeme ja puusa vahel punni. Puuk raisk! Kah arvatavasti Poolas külge pookind' end. Siil keeras suure vihaga va parasiidi välja ning litsus tangide vahel laiaks. Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
4. juuli, laupäev. Augustowi lähistel - Budzsisko (Leedu)-Uulu rist (Eesti)
Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
3. juuli, reede. Czerski-Augustowi lähistel
Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
2. juuli, neljapäev. Lübeck-Wismar-Rostock-Czerski (Poola)
Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
Subscribe to:
Posts (Atom)