20. august

Liiv oli üllatavalt kõvaks küljealuseks. Rähklesime mõlemad hommikuni välja. Tuul kukkus öösel ära, kuid Signet see külmetamast ei päästnud. Soojemast magamiskotist oleks abi olnud. Või riietest. Aga no ei taha ju kotist välja tulla, et riideid selga ajama hakata :o)
Hommikul lükkas pilved taeva ja tuule jälle käima. Siil asus kibekähku ube kõrvetama, et äkki pärast läheb sajuks (nagu ilmateade lubanud oli). Sõime ruttu oad sisse, pakkisime asjad ja astusime edasi. Mõne aja pärast hakkas juba liikumisest soojem ja olime rahul, et päike ei paista – eilne küte oli juba natuke liiast. Mis krdi Islandi ilm? Nagu Eestis juba.
Igatahes.
Umbes tunniga jõudsime aurupilvedes ranna juurde. See oli koht, kuhu geotermilist energiat rakendav jaam ärakasutatud vee juhtis. Laavabasseinid olid põnevate värvidega (punane, kollane, roheline) ja vesi kohati kutsuvalt soe. Samas aroomid nii kutsuvad ei olnud :o) Muna.
Läksime ülesvoolu sellesamase jaama juurde. See nägi välja nagu mingi kosmosejaam marsil – futuristlikud üksikud hooned laavaräbu täis väljade keskel. Mõningase ekslemise, kuid nagu selgus, siiski õige suunavaliku järel jõudsime kaugemal nõlval tossavate Gunnuhveri väljade juurde.



Juba teel sinna oli näha siin-seal suvalistest küngastest immitsevaid aurujoakesi. Sinna oleks vist hea telk püsti panna... Talvel võib siinkandis eriti sürr vaade olla.
Kuumaveeallikatele liginedes oli pilt veelgi võimsam – kümned väikesed mudaaugud mulksumas ja mitmetest suurematest avaustest maas aurusambad mööda maad roomamas. Tuul keerutas neid ringi ja mässis meid vahel nendesse munalehalistesse pilvedesse. Sildid hoiatasid mutta astumast, sest see oli ligi 100 kraadi kuum. Jalajälgi oli seal sellegipoolest. Laudteed juhatasid ühe samba juurest teise juurde.



Ühel teel viskas nii rammusat udu, et Siilil tõmbas prillid uduseks. Esmalt ei saanud sellest arugi, näis, et lihtsalt ERITI paks udu on, siis taipas aga prillid ära võtta ja nähtavus paranes mõnevõrra (2 m). Signe aga matsu lahti ei jaganud ja paanitses natuke. Korraks. No umbes selline seis oli:



Ülevalt kah üks pilt, meie liginesime paremalt, saime kõigepealt väiksemate haisupahvakutega kopse harjutada:



Teiselt poolt väljudes oli jälle kõik ok ja ka köitega piiratud ala sai läbi. Lootsime peagi jälle maanteele jõuda. Lootused olid õigustatud. Samas oli päike välja tulnud ja veevarud lõpukorral ning Grindavíki veel tubli 3 tundi astumist, juhul kui me autoga sinna ei saa. Autosid liikus tõesti harvalt, aga tunni jooksul meist möödunud kolmest masinast viimane peatus ja viskas meid "linna" (2000 elanikku) ära. Juhu, tsivilisatsioon! Esimene käik oli loomulikult toidupoodi võileiva, õlle, küpsiste ja suure apelsinimahla järele. Konsumeerisime oma saagi poe taga asuvas lahedas pargis, mis koosnes rohustest küngastest, kivikäikudest, kivipiiretest ja kiviväravatest. Viimane meenutas Stonehenge'i.
Kuna olime pisut väsinud, siis ei jäksanud linnakesega tutvuma hakata, vaid suundusime uuesti linnapiirile, kust me ka üsna kiirelt (viienda autoga) Keflaviki ja Reykjaviki vahelisele maanteele saime. Seekord oli vist tegemist esimese mittekohalikuga, tõenäoliselt poolakas. Suhtlemisse süübida me ei suutnud, kuna ta rääkis nii arusaamatut inglise keelt. Ümbritsev maastik oli muiudugi järjekordselt võimas. Samblaga kaetud kivimaastikud ja üksikud mäed. Blue Lagoonist sõitsime mööda (see asub üsna Grindaviki lähedal), aga olles otsustanud, et hoiame esialgu raha kokku (sissepääs ligi 500 EEK inimene) ja kui hiljem üle jääb, siis läheme ka sinna. Pealegi – järgmine meid pealevõtnud (keda me isegi ei hääletanud!) tüdruk rääkis kohast Islandi idaosas, kus kohe teeääres on samuti looduslikud kuumaveebasseinid. Ja täiesti tasuta. Muidugi tuleb arvestada, et sinnajõudmiseks kulub isegi hääletades mingeid summasid (söök-jook), aga samas on see raha märksa asjalikumalt kulutatud, kuna sel moel näeme-kogeme hoopis rohkem. Eks paistab. Kui muidugi ilm koledaks keerab, siis ei kisu eriti kuhugile hääletama.

Üldse hääletamisest – kuna pole sellega tükk aega tegelenud, siis olime juba ära unustanud, kui hea liikumis-suhtlemisviis see on. Mittehääletajad arvavad, et motiiviks on vaid finantsiline, aga meil on tänu sellele õnnestunud mitme kohalikuga suhelda, kohalikke uudiseid kuulda (Reykjaviki äärelinnas tapeti omas kodus üks mees, arvatavasti kiremõrv, nüüd on jälle viis aastat muretu – umbes sellise sagedusega toimuvad siin mõrvad), õiget kohanimede ja muude sõnade hääldust küsida ja kuulda jne. Kus sa veel niimoodi kohalikuga otse suhtlema satud? Hääletajat pealevõttev inimene on aga tavaliselt juba eelnevalt sinu ja sinuga suhtlemise suhtes positiivselt häälestatud. Ainult plussid :o)

Nii.
Jõudsime juba 12-ks Reykjaviki servale. Kõndisime mõnda aega head hääletuskohta otsides (kesklinna oli veel üle 10 km) piki peateed, tegime korra müravalli taga peatuse, sõime küpsiseid ja Siil tukkus veidi, ning siis tegime kõrvalolevas bussipeatuses hääletamisega katset. Liiklus oli aga nii intensiivne ja linnas sees bussijaamas hääletamine tundus nii totakas, et loobusime peagi ning jätkasime linnamatka. Mööda laheserva astudes sai mitmes kohas puhatud ja siis jälle kõnnitud.
Võõrastemajas tegime põgusa pausi ja läksime kohe edasi telkla kõrval olnud suplusasutusse, kus on väli- ja sisebasseinid, liurada ja kümblusbassud. Üks kord maksab 36 EEK, aga 11 korra kaardi ostes saab 25 krooniga. Võtsime selle hulgikaardi ja saime kohe mõlemad 25-ga sisse. Küürisime end dušširuumides hoolega puhtaks (islandlased saavad VÄGA pahaseks, kui sa pesemata või riided seljas pesnuna bassu ronid, sest basseinivesi on neil kloorivaba) ja lasime end õues kümblusbassu siruli.



Külmema ilmaga näeb sealne pilt välja selline:



... sest vesi köetakse maapõuest tuleva kuuma veega eelnevalt soojaks. Samas ei kasutata otse sealt tulevat vett, mistõttu puudub ebameeldiv lehk.
Väga lõõgastav :o)

Tuul oli kaunis karge aga selle eest sai rohkem vette pugedes peitu minna ja rahulikult ümbritsevat melu jälgida. Üksiti ka islandikeele rütmi ja hääldust jälgida. Kahjuks oli ka prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja venelasi, aga mis seal ikka, võib ka neid keeleoskusi värskendada. Enne äratulekut proovis Signe veel sisebasseini ära ja jäi väga rahule. Ilma kloorita on ikka kordi parem.
Ja bassurajatises oli selline tore massin (mida Signe märkas kasutada, aga Siil mitte ning pidi seega märjad püksad ja räti (mis oli pealegi arvatavasti võõras rätt, keegi läks vist vabšee märjana koju) tilkuvana koju tassima), millega sai oma asjad ära kuivatada. Selline tsentrifugaalkuivati. Topid sisse, hoiad kaant all, seni käib trummel ringi, lased kaane lahti, masin seiskub, ja võtad asjad välja. Valmis.

Pärast bassu tulime joonelt koju (tehes näksihankeks piiiisikese kõrvalepõike toidupoodi), vaatasime George Carlinit ja pugesime põhku. Põhimõtteliselt kulus hääletus-matkatripile õkva 24 tundi – eelmisel päeval hakkasime võõrastemajast u 15.00 liikuma, järgmisel päeval jõudsime 15.30 tagasi. Tehtud.