25. august, kolmapäev

PALJU ÕNNE, SIGNE ISA!

Nii, kus ma nüüd jäingi...
Tähendab, hääletama pidime minema. Selleks ajaks kui Siil ärkas, oli Signe juba kooli kadunud. Siil tegi kohvi ja kavatses ühe mõnusa hommiku teha, kuid sai Signelt sõnumi, et tal on vaja, et Siil ta kaardid (panga jt) linna viiks. Sai viidud. Koos jogurtiga. Või noh, mitte jogurtiga, aga mingi siinse jogurti vastega, mida kutsutakse skyriks. Üksiti tegi Siil ka raamatukogus blogipostituse ära.
Tagasi koju minek ja hommik võis jätkuda. Üldiselt sisustas ülejäänud lõuna/pärastlõuna islandi keele õppimine, raamatu lugemine ja tulevase hääletamise planeerimine. Kava oli teha nn Kuldne ring – Þingvelliri rahvuspargis asuv AlÞing (koht, kus vist 930. aastal loodi Islandi parlament – maailma vanim senini toimiv parlament) (seda Þ-i häälda nagu inglise keele th – tegelikult olid kunagi inglise keeles nii Þ kui ka ð olemas, aga millalgi need kaotati ära ja asendati th-ga, ideeliselt hääldatakse ühte neist pehmemalt ja teist teravamalt, samas on ka sellel reeglil küllaga erandeid :o) ); geiser, mille järgi on kõik teised maailma geisrid oma tänapäevase nimetuse saanud – Geysir (häälda: geiziir), mis purskas kunagi tunduvalt kõrgemale kui praegu, kuid ummistus natuke viiekümnendatel, kui turistid üritasid sinna kive loopides seda purskama ärgitada, sest nad ei mallanud seda kaks või kolm korda päevas toimuvat purset ära oodata; ja kosk Gullfoss (kosed on siin kõik -fossid).

Kuldne ring:



Geysir:
























AlÞing:



Gullfoss:




Hääletuse tegi jällegi keeruliseks see, et linn on päris laialivalguv, õige hääletuskohani jõudmiseks tuleb tõenäoliselt päris palju kõndida, ja ka see, et saame alles üsna päeva lõpul alustada.
Signe jõudis kella viieks koju uudisega, et hiinakeele tunni jaoks peab ta soetama materjalid, mis täishinnaga ostes maksavad u 1400 EEK.
Oh rõõm, oh rõõm. Samas – õpingute jaoks need stipid ju mõeldud ongi.

Asjad pakitud, siblisime minema.
Ligi 1,5-tunnise astumise ja kramplikult ühe maantee lähedale hoidmise ja seetõttu mitmete keeruliste manöövrite tegemise järel jõudsime lõpuks N1 keti tanklasse, kus olid mitmed rämpstoiduesindused – nt Subway ja Taco Bell. Sai siis viimane kah ära proovitud. Linnuke kirjas.
Pärast söömist istusime veel ja mõtlesime, kas hõlmame oma ringi siis ikka kunagise parlamendi ala või mitte. Või noh... ideeliselt oleksime pidanud mõtlema. Tegelikkuses istusime mõlemad ligi kümme minutit klaasistunud silmadega ja põrnitsesime kumbki mõttelagedalt omas suunas. Üks moment siiski ärkasime ja leidsime endas piisavalt energiat, et seljakotid selga vinnata ja tankla väljasõidule hääletama minna...
Sellest kujunes hääletamine, mida me seni veel teinud polnud.
Vahtisime seal parimat kohta otsides natuke ringi (oli täitsa ok koht isegi olemas) ja jõudsime mõlemad otsusele, et me LIHTSALT EI VIITSI hääletada. Kell oli küll alles u 19.00 ja valget aega oleks veel vähemalt 3 tundi olnud ning tõenäoliselt oleksime isegi Þingvelliri jõudnud... aga no mitte mingit isu polnud. Absoluutselt.
Seega kergendasime oma kotte, kallates vee pudelitest välja, ja kõndisime tagasi.
Tähendab – pool päeva planeerimist ja pakkimist ja astumist ja siis loobusime.
Ju siis polnud õige päev. Ja mingi hirmus väsimus oli kah – ega põrandal "magades" (st räheldes ja puusi valutades) eriti välja ei puhka.

Vot selline päev :o)

A ja siis mingi aja pärast jõudis ka Marianne vaalavaatluselt koju. Olid seal ligi 3 tundi lainetel loksunud, kaks poissi oksendasid ja Mariannel hakkas kah kõhus keerama. Pileti hinnas oli söök (mis oli tasemel) ja kuna nad vaalu ei näinud, siis kehtib pilet ka järgmiseks sõiduks – võimalus, mida Marianne kasutada ei kavatse, sest merehaigus ei meelita.

Islandi eri: jääkarud on siin nagu matrjoškad Eestis – Islandil nad tavalised ei ole, vahel satuvad Gröönimaalt hulpivate jäätükkidega põhjarannikule (lastakse ka kohalike poolt ruttu maha), aga Reykjavikis eksponeeritakse nende kujusid suveniiripoodide ees ja sees sellegipoolest ohtralt.