21. august, laupäev

21. august

Kuna mõned kurdavad (juba jälle), et postitused on pikad, siis teen seekord lühidalt.
Nali!
Kui ei jäksa siis ärge lugege. Lihtne.

21. august toimus Reykjavikis (väidetavalt) suurim pidupäev üldse – Kultuuriöö. Ei teagi, miks seda ööks nimetatakse, kuna tegevus käib hommikust õhtuni. Tegevuskava on tihe ja igalepoole, kuhu tahaks jõuda, ei jõuagi. Ürituste kava ei olnud kah kõige paremat ülevaadet tagav ja kuna meil on orienteerumispuue, siis jäigi paari kohta minemata, kuna olemasolevalt kaardilt ei suutnud me sihtpunkti lihtsalt üles leida.

Hommikul kablutasime igatahes käbedalt Islandi riiklikku muuseumi, kus toimus tasuta giidiga ekskursioon. Andis üsna hea pildi toimunust. Näiteks (suvalises järjekorras) – Teise maailmasõja algul okupeerisid Briti väed neutraalse Islandi (hiljem võtsid ameeriklased üle, külma sõja ajaks rajasid nad baasid, mis nüüd hiljuti hüljati – seetõttu on Keflavikis suurim töötus riigis ja sõjaväebaasides säherdune reostus, mille kõrvaldamiseks võib kuluda miljardeid); kuna vanasti olid islandlaste pastlad valmistatud haprast kalanahast, siis mõõdeti vahemaid pasteldes (nt kolm paari pastlaid); esimestel Islandi krutsifiksidel polnud longuspäist kannatavat Kristust vaid oli uhkelt ja sirgelt seisev Jeesus; algsetest puukirikutest pole ühtegi säilinud, sest siinsed tuuled puhusid need lihtsalt ümber – nüüd võib nende kirikute tükke leida suvalistest ehitistest (küün, maja, kuur) kuna puitu on siin vähe ja kõike kasutatakse uuesti; (see killuke meenus raamatust loetust – Island oli viikingite saabudes arvatavasti u 40% ulatuses metsadega kaetud, aga siis toodi lambad ja... aga noh, nüüd üritatakse uuesti metsastada. Erodeeruva pinnase kinnihoidmiseks toodi USAst üks vastupidav taim... mis aga on nii elujõuline, et lämmatab levides kõik teised taimed ning on samas kibe, nii et ka lambad seda ei söö. Oh inimesed...); minevikus pidid naised hullumoodi käsitööd vorpima, üks sokipaar päevas, lapsed pidid nädalas ühe paari tegema, see oli kalaõli (millega põletati Euroopas tänavalampe) kõrval üks põhilisi ekspordiartikleid. Ühe naise kolme kuu töö eest sai osta lehma; 18. ja 19. sajandil oli väga ebatavaline, kui keegi terve oma elu ühes kohas veetis, ikka üritati paremale järjele ja jõukamasse tallu saada, rännati palju ringi ja sellepärast islandi keeles dialektid praktiliselt puuduvad (viimasel sajandil paikseks jäänute tõttu on midagi siiski tekkinud, üks meid hääletamisel pealevõtnu räägis, et põhjas pidavat k-d tugevamalt hääldatama kui lõunas)... Jne

Üritasime ka kultuuri-tuuril osaleda, aga sinna kuhjus nii palju rahvast, et säänse massiga liituda ja üksteise varvastel talluda polnud mingit isu, seega jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki peatänavat edasi-tagasi, peatusime siin ja seal, sõime vahvleid, kuulasime muusikat, külastasime näitusi ning lihtsalt olime. Korra käisime ka pargis pikutamas. Siin on see tuul ikka kole jahe, aga niikui kuskile nurga taha saad, on päike rammestavalt soe. Noja seal pargis oligi üks selline tuulevaikne nurk. Lesisime murul ja tukkusime pärast salati, kuivatatud kala ja küpsiste söömist.

Hiljem jälle liikvele minnes kuulasime ühe nurga peal eesti koori – neid on selleks nädalavahetuseks tulnud u 100 inimese jagu. Ootamatult tore oli eestikeelset laulu kuulda. Tõenäoliselt on talvehakuks emakeele kuulmine suvalises kohas veelgi rõõmustavam kogemus.

Ja üks Islandi flöödiorkestri etteaste järveäärses restoranis oli eriti kõrvu liigutav. Esitati Terry Riley 1964. aasta flöödipala "In C". Uskumatult hea.

Lootsime õhtupoole kuulata ka Gröönima reggae't, aga riiklikku kunstigaleriisse jõudes selgus, et nad ei olnud Gröönimaalt Islandile jõudnud. Tormi tõttu vms. Suuuur pettumus. Aga see-eest saime päeval Nikita sünnipäeval kuulata Islandi dubstepi ja hiphopi. Viimane meenutas ikka täiega Soome räppi :o) Hea oli.

Vahepeal käisime ka võõrastemajas riidevarusid täiendamas. Möödaminnes astusime ühest galeriist läbi, kus oli mingi näituse avamine, võtsime topsikesed veiniga ja kütsime edasi.

Ürituse raames toimus ka performance nimega "Pants off". Me küll perfoormanssi ei näind, aga siin-seal linnapeal kõnniteeserva jäetud pükse ja kingi küll. Kõhe oli kujutleda neid vaeseid püksata hingi ringi lippamas.

Lisariidekihtide võrra soojematena pöördusime linna tagasi ja kuulasime veel paari kontserti. Üritasime ka edutult ühte esinemiskohta leida. Seekord islandi reggae kuulamiseks. Tulemusteta.

Lõpuks oli kell kümme ja ilutulestikuni veel tund jäänud. Käisime uuesti kodus riideid juurde kahmamas (no tõesti külm tuul oli) ja läksime mereäärse majamuuseumi man. Esialgu oli seal üks fotograaf. Kümme minutit hiljem juba kümme inimest ja veel hiljem oli neid veel rohkem. Olime kogemata popi vaatluskoha peale sattunud.
Ilutulestiku alguseks kobisime sellest massist pisut eemale st otse kaldapealsele ja kohe läks ka show lahti. Masu või mitte, aga etendus oli esinduslik.



Poole tunni pärast järgnevat põlevate parvede projekti ei suutnud me siiski tervislikel kaalutlustel ära oodata. Ikkagi oli liiga külm. Ilmselgelt olime Islandi tuult alahinnanud. Kobisime koju magama.

Oli hea päev.

20. august

Liiv oli üllatavalt kõvaks küljealuseks. Rähklesime mõlemad hommikuni välja. Tuul kukkus öösel ära, kuid Signet see külmetamast ei päästnud. Soojemast magamiskotist oleks abi olnud. Või riietest. Aga no ei taha ju kotist välja tulla, et riideid selga ajama hakata :o)
Hommikul lükkas pilved taeva ja tuule jälle käima. Siil asus kibekähku ube kõrvetama, et äkki pärast läheb sajuks (nagu ilmateade lubanud oli). Sõime ruttu oad sisse, pakkisime asjad ja astusime edasi. Mõne aja pärast hakkas juba liikumisest soojem ja olime rahul, et päike ei paista – eilne küte oli juba natuke liiast. Mis krdi Islandi ilm? Nagu Eestis juba.
Igatahes.
Umbes tunniga jõudsime aurupilvedes ranna juurde. See oli koht, kuhu geotermilist energiat rakendav jaam ärakasutatud vee juhtis. Laavabasseinid olid põnevate värvidega (punane, kollane, roheline) ja vesi kohati kutsuvalt soe. Samas aroomid nii kutsuvad ei olnud :o) Muna.
Läksime ülesvoolu sellesamase jaama juurde. See nägi välja nagu mingi kosmosejaam marsil – futuristlikud üksikud hooned laavaräbu täis väljade keskel. Mõningase ekslemise, kuid nagu selgus, siiski õige suunavaliku järel jõudsime kaugemal nõlval tossavate Gunnuhveri väljade juurde.



Juba teel sinna oli näha siin-seal suvalistest küngastest immitsevaid aurujoakesi. Sinna oleks vist hea telk püsti panna... Talvel võib siinkandis eriti sürr vaade olla.
Kuumaveeallikatele liginedes oli pilt veelgi võimsam – kümned väikesed mudaaugud mulksumas ja mitmetest suurematest avaustest maas aurusambad mööda maad roomamas. Tuul keerutas neid ringi ja mässis meid vahel nendesse munalehalistesse pilvedesse. Sildid hoiatasid mutta astumast, sest see oli ligi 100 kraadi kuum. Jalajälgi oli seal sellegipoolest. Laudteed juhatasid ühe samba juurest teise juurde.



Ühel teel viskas nii rammusat udu, et Siilil tõmbas prillid uduseks. Esmalt ei saanud sellest arugi, näis, et lihtsalt ERITI paks udu on, siis taipas aga prillid ära võtta ja nähtavus paranes mõnevõrra (2 m). Signe aga matsu lahti ei jaganud ja paanitses natuke. Korraks. No umbes selline seis oli:



Ülevalt kah üks pilt, meie liginesime paremalt, saime kõigepealt väiksemate haisupahvakutega kopse harjutada:



Teiselt poolt väljudes oli jälle kõik ok ja ka köitega piiratud ala sai läbi. Lootsime peagi jälle maanteele jõuda. Lootused olid õigustatud. Samas oli päike välja tulnud ja veevarud lõpukorral ning Grindavíki veel tubli 3 tundi astumist, juhul kui me autoga sinna ei saa. Autosid liikus tõesti harvalt, aga tunni jooksul meist möödunud kolmest masinast viimane peatus ja viskas meid "linna" (2000 elanikku) ära. Juhu, tsivilisatsioon! Esimene käik oli loomulikult toidupoodi võileiva, õlle, küpsiste ja suure apelsinimahla järele. Konsumeerisime oma saagi poe taga asuvas lahedas pargis, mis koosnes rohustest küngastest, kivikäikudest, kivipiiretest ja kiviväravatest. Viimane meenutas Stonehenge'i.
Kuna olime pisut väsinud, siis ei jäksanud linnakesega tutvuma hakata, vaid suundusime uuesti linnapiirile, kust me ka üsna kiirelt (viienda autoga) Keflaviki ja Reykjaviki vahelisele maanteele saime. Seekord oli vist tegemist esimese mittekohalikuga, tõenäoliselt poolakas. Suhtlemisse süübida me ei suutnud, kuna ta rääkis nii arusaamatut inglise keelt. Ümbritsev maastik oli muiudugi järjekordselt võimas. Samblaga kaetud kivimaastikud ja üksikud mäed. Blue Lagoonist sõitsime mööda (see asub üsna Grindaviki lähedal), aga olles otsustanud, et hoiame esialgu raha kokku (sissepääs ligi 500 EEK inimene) ja kui hiljem üle jääb, siis läheme ka sinna. Pealegi – järgmine meid pealevõtnud (keda me isegi ei hääletanud!) tüdruk rääkis kohast Islandi idaosas, kus kohe teeääres on samuti looduslikud kuumaveebasseinid. Ja täiesti tasuta. Muidugi tuleb arvestada, et sinnajõudmiseks kulub isegi hääletades mingeid summasid (söök-jook), aga samas on see raha märksa asjalikumalt kulutatud, kuna sel moel näeme-kogeme hoopis rohkem. Eks paistab. Kui muidugi ilm koledaks keerab, siis ei kisu eriti kuhugile hääletama.

Üldse hääletamisest – kuna pole sellega tükk aega tegelenud, siis olime juba ära unustanud, kui hea liikumis-suhtlemisviis see on. Mittehääletajad arvavad, et motiiviks on vaid finantsiline, aga meil on tänu sellele õnnestunud mitme kohalikuga suhelda, kohalikke uudiseid kuulda (Reykjaviki äärelinnas tapeti omas kodus üks mees, arvatavasti kiremõrv, nüüd on jälle viis aastat muretu – umbes sellise sagedusega toimuvad siin mõrvad), õiget kohanimede ja muude sõnade hääldust küsida ja kuulda jne. Kus sa veel niimoodi kohalikuga otse suhtlema satud? Hääletajat pealevõttev inimene on aga tavaliselt juba eelnevalt sinu ja sinuga suhtlemise suhtes positiivselt häälestatud. Ainult plussid :o)

Nii.
Jõudsime juba 12-ks Reykjaviki servale. Kõndisime mõnda aega head hääletuskohta otsides (kesklinna oli veel üle 10 km) piki peateed, tegime korra müravalli taga peatuse, sõime küpsiseid ja Siil tukkus veidi, ning siis tegime kõrvalolevas bussipeatuses hääletamisega katset. Liiklus oli aga nii intensiivne ja linnas sees bussijaamas hääletamine tundus nii totakas, et loobusime peagi ning jätkasime linnamatka. Mööda laheserva astudes sai mitmes kohas puhatud ja siis jälle kõnnitud.
Võõrastemajas tegime põgusa pausi ja läksime kohe edasi telkla kõrval olnud suplusasutusse, kus on väli- ja sisebasseinid, liurada ja kümblusbassud. Üks kord maksab 36 EEK, aga 11 korra kaardi ostes saab 25 krooniga. Võtsime selle hulgikaardi ja saime kohe mõlemad 25-ga sisse. Küürisime end dušširuumides hoolega puhtaks (islandlased saavad VÄGA pahaseks, kui sa pesemata või riided seljas pesnuna bassu ronid, sest basseinivesi on neil kloorivaba) ja lasime end õues kümblusbassu siruli.



Külmema ilmaga näeb sealne pilt välja selline:



... sest vesi köetakse maapõuest tuleva kuuma veega eelnevalt soojaks. Samas ei kasutata otse sealt tulevat vett, mistõttu puudub ebameeldiv lehk.
Väga lõõgastav :o)

Tuul oli kaunis karge aga selle eest sai rohkem vette pugedes peitu minna ja rahulikult ümbritsevat melu jälgida. Üksiti ka islandikeele rütmi ja hääldust jälgida. Kahjuks oli ka prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja venelasi, aga mis seal ikka, võib ka neid keeleoskusi värskendada. Enne äratulekut proovis Signe veel sisebasseini ära ja jäi väga rahule. Ilma kloorita on ikka kordi parem.
Ja bassurajatises oli selline tore massin (mida Signe märkas kasutada, aga Siil mitte ning pidi seega märjad püksad ja räti (mis oli pealegi arvatavasti võõras rätt, keegi läks vist vabšee märjana koju) tilkuvana koju tassima), millega sai oma asjad ära kuivatada. Selline tsentrifugaalkuivati. Topid sisse, hoiad kaant all, seni käib trummel ringi, lased kaane lahti, masin seiskub, ja võtad asjad välja. Valmis.

Pärast bassu tulime joonelt koju (tehes näksihankeks piiiisikese kõrvalepõike toidupoodi), vaatasime George Carlinit ja pugesime põhku. Põhimõtteliselt kulus hääletus-matkatripile õkva 24 tundi – eelmisel päeval hakkasime võõrastemajast u 15.00 liikuma, järgmisel päeval jõudsime 15.30 tagasi. Tehtud.

19. august

Hommikune migratsiooniametis käik kulges ootuspäraselt – Signe sai oma dokumendid muretult üle antud, Siil peab aga veel sebima. Tüüpiline bürokraatia – kuigi Siil vastas, et ta veel ei tea, kas ta hakkab tööle siin või ei, öeldi talle, et näed, võta see blankett ja käi sellega tööbüroos ja võta tempel, et sa otsid tööd. Wtf?
Igatahes sama päev sellega me tegeleda ei viitsinud vaid käisime sivalt Bonusest läbi, võtsime söögid, tulime tagasi võõrastemajja, sõime, pakkisime ja kütsime hääletama. Eelnevalt üritasime netist ka vastavasisulist infot leida. Konkreetset hääletuspunkti soovitust leida ei õnnestunud. Arvamused siinkandis hääletamise lihtsuse kohta lahknesid, mõned väitsid, et maru lihtne, üks ajakirjanik aga, kelle artikkel ka muus osas maru negatiivne oli, rääkis, et hääletamise lihtsus Islandil on mingi müüt, mida raamatud vahutavad ja mida uskuvad turistid siis ka siin hääletajaid peale võtavad. Oma kogemuse põhjal võime nüüd kinnitada, et meil igatahes kulges hääletamine lihtsalt ning peale võttis keskmiselt iga kolmas auto, mis meist möödus. Ja väljamaalane oli neist vaid üks. Hah!
Igatahes saime kaunis kähku minema. Aga... Sobivasse hääletuskohta jõudmine võttis omajagu aega. Tatsusime vist ligi 5 km, enne kui leidsime pasliku bensujaama. Sealt edasi läks nagu lepase reega. Järgmine autojuht pani meid juba Hafniri viivale teeotsale maha. Hafniri minevas autos oli Islandi Ülikoolis islandi keelt õppiv naine, kes vabandas tagaistet tühjaks loopides, et ta ei kasuta auto tagumist osa eriti sageli, ja tema Londonist saabunud võluvat briti inglise keelt täristav sõbranna. Hafniris panime jälle jalad maha, vaatasime põletuseks kokku kuhjatud prügihunniku juures nukrailmelise islandi hobusega korraks tõtt ja asusime Hafnabergi (häälda Habnamerg) poole astuma, kus lootsime lunne ja vaalu näha. Ei silmanud ühte ega teist. Tegelikult oli meil isegi raskusi matkaraja alguse leidmisega. Lõpuks murdsime lihtsalt toorelt üle (vist?) laavatuhase kivivälja ookeani poole. Ennäe imet, leidsimegi raja ja ranna ning tormide poolt kõrgele kaldapealsele kantud palgid, kummikud ja võrgupallid. Viimaseid oli kohati nii palju, et jätsid installatsiooni mulje. Puhkuskohas Hafnabergi neeme tipus tuulutasime varbaid ja jälgisime tükk aega sukelduvate lindude pikeerimist.
Liikusime pisut edasi, et nüüd siis põhjalikult vaalade ja lunnide vaatlemisega tegelema hakata. Asjatult. See eest olid muud vaated võimsad – ookeanilained, kaljukoopad, looduslikud kivisillad ja maismaal laiutavad laavaväljad.




Plaan oli mööda matkarada jätkates jõuda ka ühe meid peale võtnud juhi soovitatud Sandvíkuri mustale rannale, kus Clint Eastwood oma "Flags of our fathers" filminud oli. Probleem oli selles, et matkarada liitus mingi kõrvalise autoteega, mis hakkas sisemaale suunda võtma, aga meie kaardiarvestuste kohaselt ei oleks see seda tegema pidanud. Otsustasime siis uuesti ookeani suunas murda. Jälle üle kiviväljade ja liiva. Väsisime ära ja tulime diagonaalis tagasi. Teed mööda jätkates jõudsime... musta randa.



Jälgisime seal mõnda aega päikeseloojangut ja siis otsisime teed randa ümbritsevate hiidpokude vahel, et enne pimenemist võimalikult kaugele jõuda ja homseks lühem maa astuda jätta.
Käigupealt otsisime ka järgnevaks päevaks mõned puutükid valmis, et hommikul ube soojendada.
Kell oli kümme, hakkas juba hämarduma ja olime mõlemad ka üsna läbi, seega valisime tee kõrval ühe paljudest tardunud laavamassiivide vahele tekkinud liivaaukudest ja lõime telgi püsti. Tuul oli võrdlemisi tugev ja liiv vaiadele teab mis toekat pinda ei pakkunud, aga lootsime, et ehk püsib vari siiski püsti ja pugesime magamiskottidesse. 10 minutiga olime mõlemad kustunud.

18. august

Tänane päev järgis üldjoontes eilse mustrit – Signe koolis ja Siil linnapääl. Nii nagu peabki. Ainult selle erinevusega, et õhtut ei täitnud mingi ekstreemsus vaid hillitsetud oleskelu.
Linnas sai kaks korda kuuldud eesti keelt – ju siis on toosama eesti 100pealine lauljaskond kohale jõudnud, kes laupäeval esinema hakkab. Näha oli ka mingit tantsuperhvoormanssi – mehed-naised mustades liibukates tangotamas ja sigimisliigutusi tegemas.
Siil proovis suvalise kohaliku hot-dogi ära. Ok. Kohvikus sai kah istutud. Enam kui ok. Kohv oli 35 eeku ja tassi võis ise vabalt uuesti täita. Normaalne. Miks Eestis nii pole? Eestlased vist pumpaks selle termose tilgatumaks. Oma termosesse.
Linnas ringi käies on muudkui islandi keele üleskirjutatud hääldused näpus ja käib usin tänavanimede veerimine. Et ikka keel tuleks. Raamatukogus sai paar raamatut kah valmis vaadatud, aga võibolla ostab üldse raamatupoest mõne asjalikuma õpiku. Näis. Siil käis oma kuumkoera pargis nosimas ja vajus soojas päikses vabshee unele, kuna hommikune ärkamine toimus juba kell kuus. Sest nina läks kinni ja lihtsalt hingata ei saanud. Igatahes oli pargis mõnus magada.
Hiljem sai veel ringi tuiatud, vaalavaatluslaevad sadamas üle kaetud, kirbuturg üles otsitud ja islandlasi jõllatud. Kaks korda oli rõõm vaadata lapsi, kes karjusid nagu ratta peal. Noh... tegelikult olidki ratta peal. Ja kuna parasjagu oli tõusust üles väntamine käsil ja ei viitsi hästi, siis on ju hea karjuda – äkki vanem halastab ja viib seljas üles või midagi. A tutkit brat – vanem väntas lihtsalt ees minema ja karjuv tatt riburadapidi sabas. Nii nad mõlemal korral teisele poole küngast kadusid. Karjumist oli veel tükk aega kuulda :o)
Ühe riidepoe klaasuksele oli värviliselt maalitud kiri "We're open when we feeeel like it". Neli e-d oli kah nende kirjas.
Õhtul sihti võõrastemajale võttes tuli lärmakas inimmass vastu – Signe kaasvälistudengid. Signet ennast põld. Siil kiirustas sammu ja sibas kodu man'. Kodus pidi tulema mingi istung sakslaste ja nende mänguga. Tuhkagi. Toimus istung õlle ja MTV-ga. Hea et veel saksakeelsest A-Teami vahtimisest pääsesime.
Signe päev: kell 11 kooli viimasele sisseelamispäevale. Räägiti veel veidi Islandist, õpetati veidi islandi keelt, millest mul praegu ikkagi aimu pole, sest ega eriti sajapealises auditooriumis korralikult hääldust ei kuule. Ja islandlaste perekonnanimed koosnevad isa (vahel ka, kui on näiteks mingit saladust varjata, ema) nimest. Näiteks et Signe islandi keelne nimi oleks Signe Jüridotter. Aga need, kes Islandist välja reisivad, on tavaliselt võtnud ka omale lisaks teise perekonnanime, millega on hõlpsam passikontrollidest läbi panna, sest samanimelisi dottereid ja sone on lihtsalt liiga palju, see teeb ka isiku tuvastamise keerulisemaks.
Siis oli meil ka vahepeal kooliavamise grillipidu, mis koosnes sellest, et soojendati vorst, pandi saia vahele ja joodi cocat peale. Nad on ikka tõsised rämpstoidufännid, vähemalt seni jääb selline mulje. Eks Ameerika pressib läänest peale. Söögist rääkides, õhtul oli korraldatud pitsapidu, mis seisnes selles, et toodi oma 25 karpi erinevat pitsat ja siis joodi cocat peale :)
Vahepeal sai mängitud igast sõbrunemismänge, mis isegi hoolimata esialgsest vastumeelsusest olid üsna toredad. Seletasid ka igasugused tudengiorganisatsioonid, et mis nad kõik meie jaoks planeerinud on. Plaanis on väljasõit itta ja mingile vägevale saarele, mille nime ei viitsi praegu välja otsida. Ja toonitati igal sammul, et kui on mingi mure, siis kohe saab rääkima minna. Eks nad siin on küll väga sõbralikud ja vastutulelikud, kui neil ainult aega oleks...
Ja siis juba kõndisimegi väikses vihmasajus tagasi Höfdisse!
Muidu oli aga päev jälle päikeseline.

Homme läheme elamislubasid tegema, Signe käib tunnikese koolis ja pärastlõunal teeme esimest korda katset hääletamisega, mis Islandis pidavat lihtsalt käima... kui aga autosid on. Mõned teed on lihtsalt sellised, et seal sõidab parimal juhul kolm autot päevas. Ja reedel või laupäeval naaseme. Seega – don't panic, kui paar päeva postitusi ei tule.

Islandi eri:
Teisel õhtul dušši all käies tekkis isu keedetud muna järele. Sest soe vesi on siin täpselt selle lõhnaga.

17. august

17. aug

Ärkasime Marianne toa põrandal ja läksime putru ning kohvi keetma. Ilmaks lubati (http://en.vedur.is/weather/forecasts/areas/) terveks päevaks päikest ja 19 kraadi. Jess.
Päevaplaan oli umbes selline, et nemad pidid kl 11 koolis olema ja kella kuuest 22-ni Esja mäe otsas ronima. Signe pidi ka välja uurima, kas Siil saaks kah mäele. Seniks pidi aga Siil ise oma aja sisustama.
Lihtne.
Läksime kümnest maja eest kambaga liikvele ja kõndisime ühe pargi tagaosas oleva ülikoolihooneni, mis on nii uus, et seda pole veel kaartidel ja millele alles antakse viimast lihvi. Kooli ees musi-musi, kalli-kalli, ja Siil tatsus minema. Pargi puude alune oli mingeid rammusaid seeni pilgeni täis. Kohe kooli kõrval on kohalike liinide lennujaam ja seal toimub korralik sagimine – vähemalt üle minuti tõuseb üks lennuk õhku ja teine maandub. Otse ülikooli taga on rand.
Signe läks kooli ja tegi mõned tutvumismängud teiste välistudengitega. Ütleme nii, et sittakanti on hispaanlaseid (oma 30-40), teisel kohal on sakslased (30), siis itaallased ja muud pudulojused. Eesti õpilasi on 4. Rõhutati, et kord koolis on ikka väga range - nagu midagi kuskilt maha kirjutad, nii sa kohe koolist lendad. Kui raamatuid (mis me peame ise välja ostma) tundi (kus me peame ka kohal käima) kaasa ei võta ja tundideks ette ei valmista ja grupitöödest aktiivselt osa ei võta, siis ainet ära ei tee. No eks nad peavad kuidagi meid õppima sundima, sest suur osa meist ei saa oma aineid koduülikoolis üle kanda ja tulid siia lihtsalt puhkusele. Saime ka esimese islandi keele koolituse: sõnadel on rõhk esimesel silbil ja kui on kõrvuti pl või pp siis nad enne hääldamist hingavad välja ehk rõhutades panevad sinna veel h kah ette. Näidati ka pilte tüüpilistest islandi toitudest - kala, lammas, jogurti- kohupiima segu, igale poole kartulit kõrvale. Räägiti et ega nad enam seda mädandatud liha ei söö, aga kunagi muud võimalust säilitamiseks lihtsalt polnud ja nüüd on see rohkem traditsiooniline kui vajalik. Kunagi (u 20. aastat tagasi) näidati telekat ainult 2 tundi ja neljapäeviti ning juulis ei kantud telekas midagi üle, sest siis oli aeg väljas head ilma nautida ning inimestega kohtuda.
Vahepeal saime süüa tasuta haugi (kala ja piim on islandis odav), saiakesi ja kohvi- coca-colat.

Raekoja ääres/ümber oleva järve juurde jõudes lahenes ka pelleti-sita tootjate müsteerium. Neid valmistavad haned. Nüüd siis teate.
Raekojas sees oli aga Islandi ruumiline kaart. Ja Islandi turistileht Grapevine (www.grapevine.is), mis on üllatavalt asjalik, humoorikas ja terav ning informatiivne. Sai end Islandil toimuvaga kurssi viia ja ka mõned söömakohad valmis vaadatud. Soovitame soojalt, võtke ette ja lugege.
Hiljem taas raekojast möödudes nägi siil, kuidas üks rattur tiiki sisse sõitis – nimelt on see tiik kõnniteega täiesti tasa, ühtegi kivi vms seda eraldamas ei ole, ning ühe käega ratast juhtiv ja teise käega moblat toksiv mees tahtis vist "väljaku" nurgast üle lõigata. Oih! :o)
Raekoda on omaette vaatamisväärsus. Rattur panigi vette selles nurgas, kus pilt on tehtud.



Siil läks ühele keskväljaku pingile lehte lugema aga peagi olid kohalikud asotsiaalid oma taarakottidega kohal ja nii oli ta sunnitud mingi künka otsa ronima (vist jäi varem mainimata, et Reykjavik on kaunis künklik) ning seal päikselõõsas lehte lugema.
Edasine kava nägi ette päris mitme asja tegemist või siis mitte millegi tegemist (päris mõnus oli peesitada), aga Siil valis kesktee ja läks raamatukogu ning kohalikku sooduskaubahalli "Bonus" otsima. Teel olles märkas ta kahte antiigipoodi ja ühte restaureerimistöökoda. Hea hiljem tööd otsida. Võibolla. Raamatukogus sai tasuta internetti ja isegi blogipostitused ära teha. Bonusest sai paki šokolaadi-digestiivküpsiseid ja 350 grammi kardulasalatit 2,5 euro ehk 40 Eesti krooniga. Polegi kõige hullem. Eestis oleks see u 10 krooni odavam olnud. Arvestada tuleb muidugi ka seda, et kaardimaksel lisandub 0,35% ostuhinnast.
Ja oligi aeg ülikooli juurde naasta. Mingi juhendaja oli öelnud, et kui bussis ruumi jagub, siis on Siili kaasavõtt ok. Signe grupp külitas rannas. Islandlased olid vees. Hispaanlased vaatavad vist hooajaväliselt sealsetes randades rõõmuga vette tormavaid eestlasi sama pilguga, nagu meie neid islandlasi. Ilm oli iseenesest nagu soe, aga tuul oli külm.
Aa, ja seda öeldi kah, et elamis-tööluba tuleb juba sel nädalal ära teha. Arvatavasti kehtis see vaid tudengite kohta, aga kui Signe seda tegema läheb, siis silkab Siil samuti sabas.
Peagi pressisimegi end 100 tudengiga bussi ja sõitsime 10 km kaugusel asuva 980 m kõrguse Esja mäe juurde (http://en.wikipedia.org/wiki/Esjan).



Mäkketõusurada jaguneb põhiliselt kolmeks erineva raskusastmega osaks, viimane on juba selline, kus enamik algajaid pidavat tagasi pöörduma. Hoolimata sellest, et paljudel puudus üldse mingi maastikuvarustus/riietus, ronis valdav enamus meie grupist siiski lõpuni välja. Ülemine osa andis küll kohati põhjust imestamiseks, et kuidas korraldajad julgevad mingid suvalised inimesed suvalise varustusega siia tuua, sest päris mitmes kohas oli reaalne võimalus üsna kõrgelt üsna valusalt h/kukkuda. Üleval oli vaade tore – oli näha Reykjavik, loojuv päike ja mäe otsast allavoolav pilv. Laskumisel hakkas Signel jalg väsimusest tudisema nagu lambasaba ja Siilil põlv valutama nagu... vanainimese põlv. Sellele vaatamata finišeerisime esimeste seas ja jõudsime enne põhigrupi kohalejõudmist hinge tõmmata. 3 tundi nigu lupsti üles-alla ronitud.
Bussis rääkis giid (kes on vabal ajal õpetaja), et paljud laenu võtnud islandlased pidavat septembris oma kodudest ilma jääma, seega soovitati tudengitel vastavasisuliste küsimustega ettevaatlikud ja taktitundelised olla. Töötusmäär olevat siin praegu 11%, mis on kohalikele tõsine pauk, arvestades, et senine keskmine näitaja oli 3% ja buumi ajal 1%. Siilil läheb vist töö leidmisega raskeks. Eks näis.
Internaatkoolis ööbivatelt tudengitelt kuulsime, et neil olla seal eriti kehvad magamistingimused, isegi tekke pole. Lisaks ilmnes, et korraldatakse ka üks matk, ja selle jaoks peab kõigil telk olema. Ehk siis enne siiatulekut ei räägitud neile sellest midagi ja nüüd olgu nad nii lahked ja hakaku endale telke soetama. Rehepaplik viis kohaliku majanduse turgutamiseks? :o) No hea et siis meil telk kaasa sai.
Laekusime oma ööbimispaika üksteist läbi, Eesti ajas kaks läbi, mistõttu olime ka üsna lössis ja pugesime ruttu põhku.

Islandi eri:
Kõnniteed koosnevad enamjaolt suurtest (2 m x 1,5 m) või väikestest (30 cm x 30 cm) betoonplaatidest.
Elurajoonides jalgsiliiklus peaaegu puudub.
Rattakultuur on Eesti mõistes täitsa olemas (ülikoolist antud eelinfos toonitati, et siin ratas väga popp pole, ju siis lähtuti Skandinaavia standardist), erilisi rattaid pole, on samasugused, mis meil. Päris palju on ratta lapsekäru-järelhaagisega liiklejaid. Ratturitel on lubatud kõnniteel sõita, kuni nad jalakäijaid ei sega. Kergliiklusteel on ratturitele märgitud joonega loovutatud kõigest kolmandik teest, vastandina Eesti 50% teest.
Islandi keeles on jõgi "á".
"Vik" tähendab lahte, sellest ka nimetused Reykjavik (otsetõlkes "suitsune laht") ja Keflavik. Samuti on tõenäoliselt sellest tulnud viikingite nimetus – laevad lahes ja värki.

16. august

Öösel viskas pisut sadu jälle. Puulehtedelt telgile tilkuv vesi häiris und. Ja kõva küljealune. Ja pidevalt auku libisemine.
Kuuest olime igatahes üleval. Signe vajus uuesti ära, Siil luges Islandi raamatut. Kaheksast läksime süüa tegema. Kohvid, supid, värgid. Valdav enamus kaastelkijatest on sakslased, mõned prantslased sekka. Aa, ja lisaks tasuta toidule saab ühest riiulist tasuta priimuse gaasiballoone ja muid kütuseid. Mõned olid sinna jätnud ka kummikud, sandaalid, saapad, autopistikuga keedukannu ja ühe isetäituva madratsi.
Pärast hommikusööki tegime pealiskaudselt tutvust kesklinnaga. Põmst on mõned eelarvamused juba külili lükatud. Nt pelgas Siil hirmsasti, et siin on täiesti lage ja puid on püsti vaid mõned üksikud põõsa mõõtu raod. Tegelikult on aga Reykjavik nagu täitsa tavaline Euroopa linn. Lihtsalt kõrghoonestust pole eriti ja rohelust on küllaga. Parke kah. Vaatasime üle kesklinna betoonist kiriku ja laheda raekoja ning järve, kus talviti uisutatakse. Päikest oli parajalt ja eile pea täielikult pilves olnud Esja mägi oli täies hiilguses nähtav.
Kesklinnas mugisime natuke rämpstoitu ja jälgisime, kuidas kaldal asuvast uusehitisest tossu tõusis ning tuletõrje ringi sahmis.
Patseerisime telklasse tagasi, sõime veel miskit ja räntsatasime unele. Jet lag?
Uinaku ajal viskas jälle nats sadet aga üles tõustes oli taevas enamvähem sõbraliku ilmega. Otsustasime liikvele minna ja botaanika-aia üle kaeda. Sujuvalt kujunes lühikesest aiatuurist pikemat sorti jalutuskäik, kui ka ühe neemega tutvumas käisime. Neem kubises junnidest, mis meenutasid pelleteid, millega Klement oma priimust kütab. Siit need tulevadki!
Löntsisime vaikselt telgi juurde tagasi, tegime õhtusöögi, pakkisime telgi kokku ja läksime mere... vabandust... ookeani äärde päikseloojangut vaatama. Loojus päris edukalt. Üksiti suutsime usinate eestlastena lisaks esteetilise orgasmi nautimisele telgi põhja ära kuivatada, Jäägerit tinistada ja Islandi külastussihtpunktide nimekirja koostada. Millaski kümnepaiku tuli märguanne Mariannelt, et võime ta juurde minna. Läksimegi.

Siinsete hiidmaasturite kõrval on päris naljakas meie mõistes tõsiseid maastureid näha – nagu mingid mänguasjad.
Foorid tahavad harjumist – roheline ülekäigutuli ei hakka lõppfaasis hoiatavalt plinkima vaid kustub lihtsalt ära ja süttib punane.
Jätkuvalt jagub ka rõõmu öömajaga sahmimisel – Signe kirjutas tegelasele, kes neid kohapeal manageerib, et ehk saaks ikkagi meie toa varem kätte. See siis vastas, et tal pole meile määratud toa numbergi teada, see tähendab, et asjapulk, kellele Signe varem kirjutas ja kinnitust palus, et meie tuba on ikkagi olemas ja kes seepeale vastas "Tänan kirja eest ja kõike head", pole infot meie kohta võõrastemaja tegelasele edastanud. Nii põnev, nii põnev.

15. august

Hommikul toppisime pesust poolniisked riided kottidesse, vohmisime viimased mustikad ja kardulad sisse ning sõitsime lennujaama. Seal järgnes veel väike sahmimine pakkidega, sest käsipagasiks mõeldud kotid olid selle tillukese lennuki jaoks pisut suurevõitu ning tuli eraldi kuhugile lennuki tahaotsa anda. Päris pagasisse ei tihanud kah pista, kaotatakse ära ja siis istume Islandil ilma riiete ja telgi ja öömajata.
Tallinna Lennujaamast startimine oli täielik deja vu - meenus eelmise aasta eurotripi algust tähistav lend. Jälle sadas vihma ja jälle oli see väike Estonian Airi lennukijunn. Raputas natuke ja Siilil oli jälle rõve Tallinna kohal ümber pöörava lennuki tiiba mööda allolevat linna vaadata. Pärast oli juba ok.
Aga seekord oli Rootsi kohal tiirutades isegi maad näha.
Arlanda lennujaamas tiksusime niisama 3 tundi, vaatasime Waynes World 2-e lõpuni ja üritasime edutult netti saada, aga seal oli WiFi tasuline.
Icelandairi lennuk oli juba tiba teisest puust - jurakas õhulaev, suurem jalaruum, ekraanid peatugedes jne. Tasuta sööki seekord ei jagatud, kõik olid juba korralike Islandi hindadega. Tõmbasime sooled sõlme ja ei ostnud miskit. Närisime nätsu ja vahtisime ilma hääleta filme. Hääleta sellepärast, et oma kõrvaklapid olid pagasikotti jäänud ja tasulisi klappe osta ei soovinud. Virgin Airis olid nt kõrvaklapid tasuta, hah!
Vaade Norra fjordidele oli lennu meelejäävaim osa. Rusuvad pilved Islandi kohal samuti. Maandudes vaatasimegi, et pekki, see ilm nüüd küll telkimist ei soosi – tõsine sadu ja korralik tuul. Reisikaaslane Marianne hakkas kah arvama, et ärge pange hullu, tulge minu tuppa magama. Ostsime tax free kauplusest veel siva Jägermeistri ja Brennevini (kohalik naps) kaasa. Sealt sai need suhtkoht normaalsete hindadega, mujal Islandil on need juba kirve raha eest saadaval.
Sõitsime Flybusi bussiga 200 EEK per nägu Keflavikist Reykjaviki. Bussijaamast asusime oma asju võõrastemajja tarima. Signe kohver hakkab vaikselt otsi andma ning rattad vist peagi küljest ära murduma, seega tassis Siil selle 18kilose kompsu 1,5 kilti käeotsas kohale. Puhh. Teepeal leidis ta 1-eurose. Jei.
Võõrastemajal oli ukse ees üks segaduses soomlanna ja ukse peal number, kuhu tuli helistada. Marianne tegigi seda ja sai üllatunud vastuse, et miks tal on aeg kokku leppimata, ja et asjaajaja jõuab alles nelja tunni pärast st 21.30. Õnneks lasid ühed sellid meid sisse. Istusime ühistuppa ja tutvusime. Poisid olid Hollandist ja Hispaaniast. Segaduses soomlanna oli aga pakkidest ilma jäänud.
Proovisime natuke oma napse. Siis aga otsustasime, et esimesel õhtul kohe võõrastemajja sisse hiilida on ehk liig-riskantne ja läheme täna siiski Reykjaviki telklaagrisse telkima. Tõstsime asjad ümber, jätsime pooled pakid Marianne hoolde ja kõndisime telkimisalale, mis on võõrastemajast u 20 min jalutuse kaugusel. Telklaager on korralik – köök, duššid, riiete ja nõude pesuvõimalused, internet, grillimiskoht, söögilauad. Lisaks on köögis kastid, kuhu inimesed enne lahkumist võivad oma toidujäägid (supipakid, makaronid, jms) jätta. Seda tasuta söögi võimalust asusime järgmine päev usinalt kasutama. Telkimiskoht maksis 100 eeku inimene. Hiljem alles turgatas, et tegelikult oleks saanudki vaid ühe inimese registreerida, vaevalt nad telki üle kontrollimas käivad, et palju seal ööbijaid on. Aga no seekord jäi pättus tegemata :o)
Lõime telgi püsti, säädsime asjad sisse ja läksime söögialasse leiba ning sprotte vitsutama.
21.00 kohaliku ja 00.00 Eesti aja järgi kerisime tuttu.
Vot.