Praeguseks suurimaks uudiseks on see, et viimased kaks päeva on tugev tuul olnud (iiliti kuni 20 m/s), esmaspäeval oli korralik hoovihm ja hostelis pole internetti.
Aa, nädalavahetusel jalutuskäigul, enne Toomasega kohtumist nägime hosteli lähistel ka filmivõtteid. Filmisid auto juures toimetavat paarikest ja kui tagasi tulime, siis autoga foori juurde jõudvat paarikest.
Esmaspäeval käis Siil enne kojuminekut Bonusest läbi ja vahetult enne poest väljumist hakkas vihma sadama. Ja tõsiselt sadama. Koguni nii tõsiselt, et üks kassapidaja jättis järjekorra teenindamise korraks pooleli ning käis väljas vihma vaatamas :o)
Lisaks vihmale tuli ka rahe, ja selleks ajaks, kui Siil sai vihmajope selga ning räästa alt välja astus, oli peatänav Laugurvegur jõeks muutunud – teepinda polnud voolava vee all näha. Islandi juhte kotib jalakäijate olemasolu veel vähem kui Eesti sohvreid, seega tuli väga ettevaatlikult seinaääri mööda hiilida. Mäest alla jõudes tekkis talve tunne. Rahe oli alla uhutud ning tee oli täiesti valge.
Varem samal päeval linna minnes tabas Siil end esimeselt tõeliselt rassistlikult mõttelt (eks niisama lõõbitud ole varemgi, aga mitte tõsiselt). Vastu tulid kaks neegrit, käekõrval neile ilmselgelt liiga väikse rattaga. Huvitav, kust nad selle varastasid...
Teisipäeval käis Siil ostupiirkonna spordipoode kammimas ja frisbit otsimas. Edutult.
Tagasitulles oli tuul juba tõusnud ja kohati olid iilid nii tugevad, et lükkasid kõnniteelt murule. Eestis oleks seepeale arvatavasti tormihoiatus ja paanikapaanika.
Koju jõudes oli ka Signe kohal. Aga nett läinud. Hostelihaldaja Karí moblale ei vasta. Nii et läksime raamatukokku.
Hiljem õhtul olime sunnitud Signe gruptiöö jaoks vajaliku materjali ära saatmiseks lähedalasuva kunstiakadeemia juures wifit püüdmas käima.
Kohaliku turistilehe Grapevine'i uuemaid ja vanemaid eksemplare lugedes kohtab kohati artiklinupukesi, kus kohalikud kritiseerivad turistide riietumist (nooremad on siin vast rohkemgi trendipeded kui Eesti omad), ning annavad soovitusi, kuidas rohkem islandlase moodi välja näha. Et matkasaapaid ei tohiks kanda ja ei ole ka vaja koguaeg täisvihmavarustuses olla, ei saja ju pidevalt.
Samas ei saa öelda, et me teab mis popilt riides oleks, aga ikkagi kõnetavad kõik meid pidevalt islandi keeles. Nii et vist ikkagi sulandume edukalt :o)
Ilmateate prognoos on esialgu positiivne (sajuta), seega mõlgutame mõtteid nädalavahetuse retke suunas. Pisike idee on seekord telk, madratsid ja magamiskotid maha jätta ning ilma magamiseta käik teha. Natuke kahtlane see on, sest kindlasti kurnab säärane käik hullumoodi ära, aga samas oleks seljakotid tunduvalt väiksemad ja kergemad. Nii ja naa. Mõtleme veel.
Välistudengid pidavat küll see pühapäev soodushinnaga 250 EEK (500 EEK on tavahind) Blue Lagooni viidama, aga me kumbki sellest hullumoodi vaimustuses pole, pigem kasutaks head ilma ringivaatamiseks. Pealegi soojas vees liguneda saab siin igalpool. Oktoobris toimuva muusikafestivali Airwaves lõpupidu pidavat samuti Blue Lagoonis aset leidma, näis, ehk satume siis sinna.
Signe saatis paar päeva tagasi oma bakatöö ära, juhendaja esialgne kommentaar oli positiivne. Nüüd jääb veel loota, et ajastasime oma tagasilennu õigeks terminiks, ning Signe saab selle detsembris kaitstud.
Siin aga saab käesoleva nädalaga Signe sagivam periood läbi ja edaspidi peaks tal igal nädalal kolm vaba päeva olema. Juba mõtleb Reykjavíkis mingi tööotsa hankimisele.
10.-12. september, reede-pühapäev
Noh, sai enne õhtut hõisatud – pärast viimast blogipostitust selgus, et Signe grupitöö jätkub ka veel nädalavahetusel, seega ei mingit matkamist. Tegelikult ilmnes, et ega ka ilm seda väga soosinud poleks, hommikud ja õhtud olid kõigil päevadel sajused. Päeval oli küll päike, aga ikkagi...
Signe kuulis grupikaaslaselt, et põmst on korteriostul hinnavahe Eestiga umbes kahekordne. Vaatasime just, et sarnane korter maksaks meil kaks korda vähem.
Samas olid nad üllatunud, et Eesti emad võivad saada KUNI 35 000 krooni emapalka. Neid on muidugi vähe... siin saavad kõik ühe puuga kas vist mingi 18 000 EEK.
Siili unegraafik hakkab jälle selliseks nihkuma, nagu too poolaasta, kui ta ainult tõlkimisega tegeles – kolm öösel magama, 11 hommikul (?) üles.
Pärast laupäeva hommikul Signe grupikaaslase elukohta saatmist avanes Siilil jälle võimalus saada kinnitus ühele teooriale. Nimelt – siin on kolepalju mõlgitud autosid. Teooria oli, et linn+hiidmaasturid=kitsas ja halva nähtavusega manööverdamine. Nii oligi. Üks maastur hakkas poolpõiki teele välja tagurdama, teine maastur peatus selle taga, kuid tagurdaja toda ei märganud ning tulemuseks oli kole ragin. Mõlema maasturi roolist hüppas kaks jahmunud ülekeskealist naisterahvast välja. Peatuja ei olnud tagurdajale vajalikku manööverdusruumi õigesti arvestanud.
Nii et siin autot parkides otsige mingi vähemalt kolmest küljest kaitstud koht või siis väga avar väljak.
Vot.
Siil proovis natuke ka interneti tööbüroode lehti lapates mõnda ametikohta leida, aga seni tulutult. Põhiliseks takistuseks on loomulikult keel – kõik lehed on islandikeelsed, haruharva satub ette mõni ingliskeelne ametinimetus ja samas on veebisõnastikud kõik puudulikud, nii et ühe sõna tõlkimiseks pead teinekord kolm sõnastikku läbi lappama. Ei saa ka öelda, et sõnastikud hirmus kasutajasõbralikud oleks.
Peab vist südame rindu võtma ja lihtsalt asutustesse sisse astuma ning tööd küsima. Ja kui küsitavas asutuses pole miskit pakkuda, siis teavad ehk kedagi soovitada, kellel oleks pakkuda.
Piletid bronnisime kah tagasisõiduks ära. Nüüd tuleb kahes osas pöidlad pihus hoida, esiteks on vahendusfirma bookinghouse kohta trip.ee-st negatiivset infot kostunud ja teiseks peame lootma, et Siilil ikkagi nii kaua siin elada lubatakse. Muidugi tagasisõidupiletite näitamine võib lubade jagajatele kindlust pakkuda, et me ei kavatse siia nende rahakoti peale sitsima jääda. Peaks vist sealt vahepeal läbi käima ja küsima, kuidas menetlemine edeneb.
Muide, tõukerattad on siin kah üsna popid. Põhiliselt küll noorema elanikkonna seas. Aga kihutatakse nendega üsna julmalt.
Ja Laugarveguril toimuva pideva kulgemise kohta saime kah reede õhtul (st öösel) ühelt pikemalt jalutuskäigult naastes huvitava näite. Tee vanalinna poolses otsas tuli meile üks vana Ford vastu, roomates tavapärasel 5–10 km/h. Jõudes mõned ristmikud edasi, sõitis see meile uuesti vastu. Tähendab, õhtuti käiaksegi lihtsalt peatänaval kruiisimas. Selge.
Laupäeva õhtul tegime kah (sajust hoolimata) ühe väikse ringi kesklinnas, arutades omavahel mingit hirmtähtsat maailma asja. Üks vastutulnud noormees pööras paarkümmend meetrit pärast meist möödumist ümber ja lippas tagasi, küsides "Kas ma kuulsin õigesti?". No eesti keel jah. Toomas töötab Reykjavíkis poole kohaga ehitusel ja poole kohaga India restoranis. Kolmandat aastat. Või on kolm aastat jäänud. Küsis kontakte. Siilil kiilus esimese hooga kinni, kas anda meil, telefoninumber või feissbukinimi :o) Signe andis kõhklematult feissbukikontakti.
Ülejäänud võõrastemajaelanikud käisid laupäeval "kuldse ringi" ekskursioonil, mille me paar nädalat varem häälega läbisime. Kõrvaltoa hispaanlasel õnnestus kuidagi sõrme vigastada. Lappis seda pühapäeva hommikul köögis, kui siil pannkooki praadima läks. Esmaspäeva hommikul aga küsis Siililt kohvi, kiskus naha/näputüki küljest ära ja valas kohvipuru peale.
Nii ravitakse siis vigastusi Hispaanias.
Signe kuulis grupikaaslaselt, et põmst on korteriostul hinnavahe Eestiga umbes kahekordne. Vaatasime just, et sarnane korter maksaks meil kaks korda vähem.
Samas olid nad üllatunud, et Eesti emad võivad saada KUNI 35 000 krooni emapalka. Neid on muidugi vähe... siin saavad kõik ühe puuga kas vist mingi 18 000 EEK.
Siili unegraafik hakkab jälle selliseks nihkuma, nagu too poolaasta, kui ta ainult tõlkimisega tegeles – kolm öösel magama, 11 hommikul (?) üles.
Pärast laupäeva hommikul Signe grupikaaslase elukohta saatmist avanes Siilil jälle võimalus saada kinnitus ühele teooriale. Nimelt – siin on kolepalju mõlgitud autosid. Teooria oli, et linn+hiidmaasturid=kitsas ja halva nähtavusega manööverdamine. Nii oligi. Üks maastur hakkas poolpõiki teele välja tagurdama, teine maastur peatus selle taga, kuid tagurdaja toda ei märganud ning tulemuseks oli kole ragin. Mõlema maasturi roolist hüppas kaks jahmunud ülekeskealist naisterahvast välja. Peatuja ei olnud tagurdajale vajalikku manööverdusruumi õigesti arvestanud.
Nii et siin autot parkides otsige mingi vähemalt kolmest küljest kaitstud koht või siis väga avar väljak.
Vot.
Siil proovis natuke ka interneti tööbüroode lehti lapates mõnda ametikohta leida, aga seni tulutult. Põhiliseks takistuseks on loomulikult keel – kõik lehed on islandikeelsed, haruharva satub ette mõni ingliskeelne ametinimetus ja samas on veebisõnastikud kõik puudulikud, nii et ühe sõna tõlkimiseks pead teinekord kolm sõnastikku läbi lappama. Ei saa ka öelda, et sõnastikud hirmus kasutajasõbralikud oleks.
Peab vist südame rindu võtma ja lihtsalt asutustesse sisse astuma ning tööd küsima. Ja kui küsitavas asutuses pole miskit pakkuda, siis teavad ehk kedagi soovitada, kellel oleks pakkuda.
Piletid bronnisime kah tagasisõiduks ära. Nüüd tuleb kahes osas pöidlad pihus hoida, esiteks on vahendusfirma bookinghouse kohta trip.ee-st negatiivset infot kostunud ja teiseks peame lootma, et Siilil ikkagi nii kaua siin elada lubatakse. Muidugi tagasisõidupiletite näitamine võib lubade jagajatele kindlust pakkuda, et me ei kavatse siia nende rahakoti peale sitsima jääda. Peaks vist sealt vahepeal läbi käima ja küsima, kuidas menetlemine edeneb.
Muide, tõukerattad on siin kah üsna popid. Põhiliselt küll noorema elanikkonna seas. Aga kihutatakse nendega üsna julmalt.
Ja Laugarveguril toimuva pideva kulgemise kohta saime kah reede õhtul (st öösel) ühelt pikemalt jalutuskäigult naastes huvitava näite. Tee vanalinna poolses otsas tuli meile üks vana Ford vastu, roomates tavapärasel 5–10 km/h. Jõudes mõned ristmikud edasi, sõitis see meile uuesti vastu. Tähendab, õhtuti käiaksegi lihtsalt peatänaval kruiisimas. Selge.
Laupäeva õhtul tegime kah (sajust hoolimata) ühe väikse ringi kesklinnas, arutades omavahel mingit hirmtähtsat maailma asja. Üks vastutulnud noormees pööras paarkümmend meetrit pärast meist möödumist ümber ja lippas tagasi, küsides "Kas ma kuulsin õigesti?". No eesti keel jah. Toomas töötab Reykjavíkis poole kohaga ehitusel ja poole kohaga India restoranis. Kolmandat aastat. Või on kolm aastat jäänud. Küsis kontakte. Siilil kiilus esimese hooga kinni, kas anda meil, telefoninumber või feissbukinimi :o) Signe andis kõhklematult feissbukikontakti.
Ülejäänud võõrastemajaelanikud käisid laupäeval "kuldse ringi" ekskursioonil, mille me paar nädalat varem häälega läbisime. Kõrvaltoa hispaanlasel õnnestus kuidagi sõrme vigastada. Lappis seda pühapäeva hommikul köögis, kui siil pannkooki praadima läks. Esmaspäeva hommikul aga küsis Siililt kohvi, kiskus naha/näputüki küljest ära ja valas kohvipuru peale.
Nii ravitakse siis vigastusi Hispaanias.
7.-9. sept.
Pudinad-padinad siit ja sealt:
vastupidiselt eeldustele, et põhjamaa ja niguni haridus tasuta, peavad siin kõik kõrghariduse eest maksma. ON küll variant, et saad stipi, aga seda alles aasta pärast õpingute alustamist ja sedagi heade hinnete korral. Riiklikus ülikoolis plekid aastas mitte õppemaksu vaid mingit teise nimega maksu, see on aga u 30 000 EEK aastas. "Eelarvelist kohta" siin pole. Nii et Eestis on tegelikult tudengi elu (veel) meelakkumine.
Reykjavíki ülikool, kus Signe õpib, on erakool.
Üks Signe grupikaaslane, kelle juures neljapäeva õhtul äriplaani koostati, rääkis, et nad elasid terve selle suve koos poisiga tüdruku säästudest. Kokku läks miljon kohalikku ehk sada tuhat Eesti krooni. Seal sees oli siis ka õppemaks, auto, üür jne. Nii et annab väikse pildi, siinse elu kallidusest. 100 000-ga elaks tudeng Eestis lõtva terve aasta ära.
Millalgi esimestes postitustest äramainitud tähelepanek siinsest jalakäijate vähesusest (v.a kesklinn), sai kah kinnituse – koos majandusbuumiga soetasidki kõik endale autod ja nüüd käiakse autoga kõikjal, isegi kodutänaval asuvasse poodi ei minda jala.
Buumi ajal saadi laenu alates 18. eluaastast ja kõik võtsidki kõvad laenud ning ostsid kohe autod. Nüüd aga on nt nii, et üks tüdruk ostis 2 miljoni ISK eest auto, aga pangale peab praeguse seisuga ühe milli peale maksma.
Reykjavíki linnapea on endine koomik, kes tegi partei Parim partei, millega ka võitis. Kuskil Prantsusmaal andis kommentaari, et ta vaatab internetis vaid pornot, kohe ka korrigeeris, et tegelikult käib facebookis ja guugeldab, aga otseloomulikult rebiti pornokommentaar kontekstist välja, ja nüüd on see teemaks.
Ratturite puuduse kommentaari peame natuke korrigeerima – rattaliiklus on siiski sips tihedam kui Eestis. Lahe on ka see, kuidas üle kolmekümnesed tüübid rahulikult rulaga mööda tänavat kulgevad. Umbes nagu Pariisi rulluisutajad, kes olid kah keskmise vanusega u 30.
A muide, pikaealisusest sai vist kah varem räägitud. Arvata on, et nüüd praeguse põlvkonnaga see näitaja kukub, kuna autostumine ja rämpstoidukultus on uued nähtused, mis veel keskmises elueas ei kajastu, aga varsti hakkavad tooni andma.
Poest on võimalik soetada toodet nimega OSTAKAKA.
See on juustukook. Grupikaaslaste seas väga menukas tõlge ja nüüd räägitakse kõigile tuttavatele õhinal, mida nende juustukooginimetus eesti keeles tähendab.
Viitadega on neil siin endiselt mingi probleem. Siil nimetab seda "islandi sildipuudeks". No ei ole tänavanurkadel tänava nime. Ainult numbrid. Sama jama, mis matkaradadelgi. "Mis silti sul vaja on, kõik teavad siin kõiki ja kõike, nii et kõik teavad ka seda, mis tänav see on või kuhu too rada viib." Vist selline suhtumine.
Signe grupitöö edeneb kenasti, grupikaaslased ei väsi imestamast, kui hästi tal islandikeelsete sõnade/nimede hääldamine välja tuleb. Mis nad's arvasid, et me oleme mingid ameeriklased või? Islandlastel pole samuti mingit probleemi meie nimedega.
Erinevalt ingliskeelsetest tegelastest, kelle jaoks me oleme kas Vöörgõu või Sainii või midagi muud koletislikku.
Meie tegemistest:
Üritasin siin ka frisbimängijaid, -platse, -müügikohti leida, aga seni on teave üsna puudulik ja Islandi frisbikodukas on kah päris hädine (www.frisbee.is), ei kaarte, ei ingilkeelset teavet. Kirjutasin neile kirja, näis, mis/kas vastavad.
Üldiselt oleme laisad. Koolipäevadel silkab Signe koolivahet ja Siil loeb raamatut või vahib filme või surfab netis. Andke andeks onju – puhkus noh.
Sotsiaalsusega me kah väga ei hiilga, lihtsalt pole mingit isu teiste välistudengitega kuskil pidutseda. Eks vist püsisuhtelaiskus. Vaata kui keegi üksi jääb, milliseks peoloomaks ta siis muutub. Aga kui paarilise leiab, kui vähe siis ringi joosta viitsib.
See nädalavahetus vast saame siiski linnast minema. Kui just ilm väga käest ära ei lähe. Ehk õnnestub mõnele liustikule näpp külge panna või paari vulkaaniga tutvust teha.
Eks näis.
Tuli üks küsimus koduigatsuse kohta.
Otseselt kodumaaigatsust veel pole, teatud üksikutest asjadest tunneme aga puudust küll. Normaalset rukkileiba tahaks. Ja üks moment turgatas, et kummaline, et kuskil rongi häält ei kuule :o) Eestis on nii Tallinnas, Tartus, Jõgeval kui Vetlas ikka natuke rongi kuulda. Siinsele rahutule pinnasele pole vist mõtet raudteed teha.
Imelikul tunneb sellest häälest puudust. Poleks arvanudki.
3-6 september
Reedel ei teinud me suurt midagi, natuke jalutasime ja sattusime üksiti Islandi-Norra jalkamängu vaatama. Esimest korda seal peatudes juhtis Island, teist korda sinna jõudes seis viigistus ja hiljem vist Norra võitis. Kui see kedagi peaks huvitama.
Elamuehitusest veel – üks omapärane joon majade juures on nende esimene korrus, millest akna osa on veel maapinnaga tasa, aga kõik ülejäänu jääb sellest allapoole. Pakume teooriaks, et see võib tuleneda küngastele ehitamisest. Maja üks külg on künkas sees, teine väljas. Ning hiljem on see komme ka horisontaalsele pinnale ehitatud hoonetele üle kandunud.
Siilile meeldib hirmsasti, et siinsed töömehed kasutavad pea kõik raadiotega kõrvaklappe. Raadiot kuskil ehituse juures lamisemas ei kuule kusagil. Eestis on endiselt üldlevinud komme objektil teisi töötajaid oma raadiomakiga terroriseerida. Kakofooniat mittesalliva inimesena oli ehitusel korraga kolme mölaraadio kuulamine kohutavalt stressitekitav.
Tiigipuud kasutatakse siin väga palju. Uksed, aknad, käsipuud, pingid – kõik on valdavalt tiigist. Siil ehmatas alguses telklas ära, et peahoone on mahagonist :o) Lähemal uurimisel selgus siiski tema eksimus.
Pisut harjumatu ja natuke häirivgi on see, et aknad ei avane üldjuhul küljelt, vaid alt üles. Ei saa aknast välja naalduda ja ringi vahtida.
Laupäeval võtsime ette pikema linnamatka vabaõhumuuseumi. Päev otsa oli sadanud, aga õhtul selgines ja olles kaubanduskeskusest läbi käinud ning edutult plätasid otsinud, otsustasime veel edasi minna ja muuseumi kiigata. Kell oli küll juba kuus ja teadsime, et muuseum on kinni, aga sihtpunktiks sobis see siiski. Eramajade vahelt läbi jalutades nägime ka esimest korda aias olevaid väikseid majakesi – haldjarahvale valmis pandud. Siinne rahvas usub igasugu päkapike, haldjate, trollide ja muu säärase nähtamatu tegelaskonna olemasolu, ning üritab nendega ikka häid suhteid hoida. Mõni aeg tagasi olla nt hakatud ehitama hoonet koht, millest oli teada, et see on haldjate oma, ning ehitus ei edenenud sugugi - juhtusi õnnetusi, asjad lagunesid jne. Tehti siis hoone natuke eemale ja kõik laabus. Ühes linnavalitsuses olla senini kolm inimest, kelle spetsialiteediks on muuhulgas nähtamatu maailmaga kursis olemine ja sellest teabest lähtuvalt ettevõtmiste nõustamine.
Elades säärase iseloomuga maal ja keskkonnas nagu seda on Island, pole siin ka midagi imestada. Kõndige üks öö mulksuvate, pahisevate ja mürisevate geisrite vahel ning hakkate isegi mäevaimudesse uskuma.
Nägime ka kahte sorti kiviaeda. Üks variant oli säärane, et maja ümbritses traatvõrgustpaneelide vahele paigutatud kividega aed. Teine variant oli selline, kus pinnakatteks ei olnud mitte muru (mis siin muide väga lopsakalt kasvab), vaid kruus ja suuremad kivid. Terve majaümbrus. Mitte libletki rohtu.
Kummastav on ka sõstrapõõsaste kasutamine hekina. Pidevalt on neid nähes esmane mõte, et miks neil marjad ometi korjamata on, varsti varisevad ju lihtsalt maha :o) Ja põõsad on suured - Siilil üle pea.
Leidsime Arbaeri vabaõhumuuseumi üles.
Suvehooajal pidi kolmapäeviti sissepääs tasuta olema, aga ei tea, kas nad arvestavad septembri suve sisse või mitte. Eks saab veel uurida. Endiselt on tore see, kui palju on siin rohelisi alasid. Suuremaid ja väiksemaid.
Pärast neljatunnist matka jõudsime koju tagasi. Signele meenus, et ühel hispaanlasel pidavat sünnipäev olema. Oi-oi.
Esialgu tundus siiski rahu valitsevat ja lootsime, et ehk mindi kuskile kluppi või pidutsetakse allkorruse salongis. Viimane variant oli peaaegu õige, kuid selle vahega, et millalgi kella ühe paiku leidis keegi pääsu katusele, ja üks moment kuulsime sisehoovis koledat purjus plikad kiljumist ja poiste jõrisemist ning trampimist pea kohal. Tundub et katused on meie majas sama õhukesed nagu seinad (seinad vist ainult kahest kihist kipsist koosnevadki, kui keegi Marianne kõrvaltoas normaalse häälega skype'ga rääkis, siis oli iga sõna meile kuulda). Tramburai ja laulmine ning lällamine kestis hea mitu tundi. Individualism rokib ja teistega arvestamine on nõrkadele.
Pühapäeval käisime uuesti ostupiirkonnas, millest olime vabaõhumuuseumist tagasi tulles läbi kõndinud. See on ikka päris suur piirkond (u 1,5 ruutkilomeetrit), kus on väga erinevad poed – tööriistad, leivavabrik, hulgiladu, riidepoodide outletid, toidupoed, autofirmade esindused, pangad, spordipoed jne. Kui tahate tõsiselt ostlemisega tegeleda, siis minge joonelt sinna, mujal linnas pole mõtet ringi pendeldada. Meie soovid olid seekord tagasihoidlikud – sussid/plätad, sokid, kempsupuhasti. Leidsime siinse Jyski (nimi oli küll teine, aga sümboolika ja sisu sama), kus oli pea kõik olemas, mida vaja. Nagu Eesti Jyskiski. Pärast käisime veel 24-tunnises kaupluses ja täiendasime toiduvarusid. Kusjuures see oli u Kristiine Prisma mõõtu ja sarnase kaubavalikuga.
Ongi jäänud siiani mainimata, kui palju 24-tunniseid poode siin on. Ei teagi, miks see imelik pole tundunud :o) Aga jah, meie oleme nüüdseks leidnud 5 ööpäevast suurkauplust ja sealjuures on kaks neist ööpäevaste kaupluste ketid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et siinsed kauplused võivad ööpäev läbi õlut müüa. See on küll lahja õlu (2,5%), aga siiski... Või meeldib islandlastele lihtsalt ööselt šopata.
Hakkasime mõtlema, et Eestis on vist ainult Westmani äri. Võibolla on ka Tartu Herne tänava kauplus ööpäeva avatud. Aga mõlemad näited on siinsete asutuste kõrval ikka äbarikud. Ja no tanklad on muidugi kah, aga needki on tegelikult parajad putkad.
Käisime ka muide riiklikus alkopoes (Islandil on riiklik alkoholimonopol nagu Rootsiski) ja veendusime, et lennujaama tax free pood oli tõesti odav. Kange alkoholi hinnad on Eestiga võrreldes kohati kuni kolmekordsed. Carlsberg 0,5 l maksis aga 25 EEK. Ei tea kas Keflaviki lennujaama tax free poes saab ka niisama, ilma lennukilt tulemata või lennule minemata käia :o)
Samas saab ju ka ilma selleta (kui just hirmsat Jägermeistri nälga ei teki :P ) oldud ning see lahja kauplustes müüdav õlu on täitsa hea. Kõige odavam (Egils pilsner) maksab Bonuses 9 EEK. Teised jäävad 10 ja 14 krooni vahele.
Igatahes soetasime toidupoes söögikraami ja tulime tagasi koju pühapäeva veetma. Rukkileib osutuks sama kohutavaks nagu see, mille me viimati Bonusest ostnud olime. See oli magus. Uhh :o(
Pool pakki vägistasime kuidagi tuunikalasalatiga sisse, aga see oli ka kõik. Ülejäänu läheb küll prügikasti. Tuleb siin siis seemne- ja näkileivaga piirduda.
Ilm oli täitsa ilus ja otsustasime Islandi ilmateadet edaspidi mitte liiga tõsiselt võtta. Loodame parimat ja valmistume halvimaks, aga oma tulevastel reisimistel ilmateatele enam säärast kaalu ei anna. Praegu oleksime jälle poolteist ööpäeva kuskil reisida saanud. Eyjafjallajökuli vulkaani juures nt.
Vulkaanidest veel seda, et nagu Kristi siin juba kommentaaris mainis, ollakse vulkaanipurskeks vastavates piirkondades kogu aeg valmis ja tehakse regulaarselt evakuatsiooniõppusi. Hekla vulkaan, mis on alati suurt pahandust teinud ning purskab üsna regulaarselt iga kümne aasta järel peakski prognooside kohaselt nüüd millalgi 2010 aastal jälle möllama hakkama.
(pildil Hekla 1980. aasta purse)
16. sajandil jõuti Euroopas järeldusele, et Hekla on sõna otseses mõttes põrguvärav ja kirjutati sellest, kuidas selle kohal lendavad igasugu koletised ning võid kuulda põrgust kostuvat neetute ulgumist.
Hekla otsa on võimalik ronida, aga arvatavasti me seda ette ei võta. Tegemist siiski aktiivse vulkaaniga ning eriti pikka hoiatusperioodi ei ole - vaid 30-80 minutit enne purset on tunda väikseid maavärinaid. Selle ajaga vist mäest alla ja eriti kaugele ei jõua.
Teine vulkaan, mille peatset purset oodatakse, on Katla, mis purskas viimati 1918 ning on praeguse seisuga graafikust maas.
Sealsed elanikud teevad regulaarselt evakuatsiooniõppusi – saadetakse elanikele sms, farmerid lülitavad elektriaiad välja, teevad lautade uksed lahti, et loomad saaks ohutusse kohta põgeneda, riputavad uksele sildi, et nad on evakueeritud ja suunduvad evakueerumiskeskusse. Riigitelevisioon on paigutanud Katla juurde kaamera, kust saab purset jälgida - www.ruv.is/katla
Nii et säärases pidevas vulkaanipursete, liustikuvete- ja mudaujutuste ning maavärinate keskel elamine võib mingi rahva kultuurile (nt Jaapan) kohati üllatava tulemusega mõju avaldada. Hetkes elamine, abivalmidus jne.
Elamuehitusest veel – üks omapärane joon majade juures on nende esimene korrus, millest akna osa on veel maapinnaga tasa, aga kõik ülejäänu jääb sellest allapoole. Pakume teooriaks, et see võib tuleneda küngastele ehitamisest. Maja üks külg on künkas sees, teine väljas. Ning hiljem on see komme ka horisontaalsele pinnale ehitatud hoonetele üle kandunud.
Siilile meeldib hirmsasti, et siinsed töömehed kasutavad pea kõik raadiotega kõrvaklappe. Raadiot kuskil ehituse juures lamisemas ei kuule kusagil. Eestis on endiselt üldlevinud komme objektil teisi töötajaid oma raadiomakiga terroriseerida. Kakofooniat mittesalliva inimesena oli ehitusel korraga kolme mölaraadio kuulamine kohutavalt stressitekitav.
Tiigipuud kasutatakse siin väga palju. Uksed, aknad, käsipuud, pingid – kõik on valdavalt tiigist. Siil ehmatas alguses telklas ära, et peahoone on mahagonist :o) Lähemal uurimisel selgus siiski tema eksimus.
Pisut harjumatu ja natuke häirivgi on see, et aknad ei avane üldjuhul küljelt, vaid alt üles. Ei saa aknast välja naalduda ja ringi vahtida.
Laupäeval võtsime ette pikema linnamatka vabaõhumuuseumi. Päev otsa oli sadanud, aga õhtul selgines ja olles kaubanduskeskusest läbi käinud ning edutult plätasid otsinud, otsustasime veel edasi minna ja muuseumi kiigata. Kell oli küll juba kuus ja teadsime, et muuseum on kinni, aga sihtpunktiks sobis see siiski. Eramajade vahelt läbi jalutades nägime ka esimest korda aias olevaid väikseid majakesi – haldjarahvale valmis pandud. Siinne rahvas usub igasugu päkapike, haldjate, trollide ja muu säärase nähtamatu tegelaskonna olemasolu, ning üritab nendega ikka häid suhteid hoida. Mõni aeg tagasi olla nt hakatud ehitama hoonet koht, millest oli teada, et see on haldjate oma, ning ehitus ei edenenud sugugi - juhtusi õnnetusi, asjad lagunesid jne. Tehti siis hoone natuke eemale ja kõik laabus. Ühes linnavalitsuses olla senini kolm inimest, kelle spetsialiteediks on muuhulgas nähtamatu maailmaga kursis olemine ja sellest teabest lähtuvalt ettevõtmiste nõustamine.
Elades säärase iseloomuga maal ja keskkonnas nagu seda on Island, pole siin ka midagi imestada. Kõndige üks öö mulksuvate, pahisevate ja mürisevate geisrite vahel ning hakkate isegi mäevaimudesse uskuma.
Nägime ka kahte sorti kiviaeda. Üks variant oli säärane, et maja ümbritses traatvõrgustpaneelide vahele paigutatud kividega aed. Teine variant oli selline, kus pinnakatteks ei olnud mitte muru (mis siin muide väga lopsakalt kasvab), vaid kruus ja suuremad kivid. Terve majaümbrus. Mitte libletki rohtu.
Kummastav on ka sõstrapõõsaste kasutamine hekina. Pidevalt on neid nähes esmane mõte, et miks neil marjad ometi korjamata on, varsti varisevad ju lihtsalt maha :o) Ja põõsad on suured - Siilil üle pea.
Leidsime Arbaeri vabaõhumuuseumi üles.
Suvehooajal pidi kolmapäeviti sissepääs tasuta olema, aga ei tea, kas nad arvestavad septembri suve sisse või mitte. Eks saab veel uurida. Endiselt on tore see, kui palju on siin rohelisi alasid. Suuremaid ja väiksemaid.
Pärast neljatunnist matka jõudsime koju tagasi. Signele meenus, et ühel hispaanlasel pidavat sünnipäev olema. Oi-oi.
Esialgu tundus siiski rahu valitsevat ja lootsime, et ehk mindi kuskile kluppi või pidutsetakse allkorruse salongis. Viimane variant oli peaaegu õige, kuid selle vahega, et millalgi kella ühe paiku leidis keegi pääsu katusele, ja üks moment kuulsime sisehoovis koledat purjus plikad kiljumist ja poiste jõrisemist ning trampimist pea kohal. Tundub et katused on meie majas sama õhukesed nagu seinad (seinad vist ainult kahest kihist kipsist koosnevadki, kui keegi Marianne kõrvaltoas normaalse häälega skype'ga rääkis, siis oli iga sõna meile kuulda). Tramburai ja laulmine ning lällamine kestis hea mitu tundi. Individualism rokib ja teistega arvestamine on nõrkadele.
Pühapäeval käisime uuesti ostupiirkonnas, millest olime vabaõhumuuseumist tagasi tulles läbi kõndinud. See on ikka päris suur piirkond (u 1,5 ruutkilomeetrit), kus on väga erinevad poed – tööriistad, leivavabrik, hulgiladu, riidepoodide outletid, toidupoed, autofirmade esindused, pangad, spordipoed jne. Kui tahate tõsiselt ostlemisega tegeleda, siis minge joonelt sinna, mujal linnas pole mõtet ringi pendeldada. Meie soovid olid seekord tagasihoidlikud – sussid/plätad, sokid, kempsupuhasti. Leidsime siinse Jyski (nimi oli küll teine, aga sümboolika ja sisu sama), kus oli pea kõik olemas, mida vaja. Nagu Eesti Jyskiski. Pärast käisime veel 24-tunnises kaupluses ja täiendasime toiduvarusid. Kusjuures see oli u Kristiine Prisma mõõtu ja sarnase kaubavalikuga.
Ongi jäänud siiani mainimata, kui palju 24-tunniseid poode siin on. Ei teagi, miks see imelik pole tundunud :o) Aga jah, meie oleme nüüdseks leidnud 5 ööpäevast suurkauplust ja sealjuures on kaks neist ööpäevaste kaupluste ketid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et siinsed kauplused võivad ööpäev läbi õlut müüa. See on küll lahja õlu (2,5%), aga siiski... Või meeldib islandlastele lihtsalt ööselt šopata.
Hakkasime mõtlema, et Eestis on vist ainult Westmani äri. Võibolla on ka Tartu Herne tänava kauplus ööpäeva avatud. Aga mõlemad näited on siinsete asutuste kõrval ikka äbarikud. Ja no tanklad on muidugi kah, aga needki on tegelikult parajad putkad.
Käisime ka muide riiklikus alkopoes (Islandil on riiklik alkoholimonopol nagu Rootsiski) ja veendusime, et lennujaama tax free pood oli tõesti odav. Kange alkoholi hinnad on Eestiga võrreldes kohati kuni kolmekordsed. Carlsberg 0,5 l maksis aga 25 EEK. Ei tea kas Keflaviki lennujaama tax free poes saab ka niisama, ilma lennukilt tulemata või lennule minemata käia :o)
Samas saab ju ka ilma selleta (kui just hirmsat Jägermeistri nälga ei teki :P ) oldud ning see lahja kauplustes müüdav õlu on täitsa hea. Kõige odavam (Egils pilsner) maksab Bonuses 9 EEK. Teised jäävad 10 ja 14 krooni vahele.
Igatahes soetasime toidupoes söögikraami ja tulime tagasi koju pühapäeva veetma. Rukkileib osutuks sama kohutavaks nagu see, mille me viimati Bonusest ostnud olime. See oli magus. Uhh :o(
Pool pakki vägistasime kuidagi tuunikalasalatiga sisse, aga see oli ka kõik. Ülejäänu läheb küll prügikasti. Tuleb siin siis seemne- ja näkileivaga piirduda.
Ilm oli täitsa ilus ja otsustasime Islandi ilmateadet edaspidi mitte liiga tõsiselt võtta. Loodame parimat ja valmistume halvimaks, aga oma tulevastel reisimistel ilmateatele enam säärast kaalu ei anna. Praegu oleksime jälle poolteist ööpäeva kuskil reisida saanud. Eyjafjallajökuli vulkaani juures nt.
Vulkaanidest veel seda, et nagu Kristi siin juba kommentaaris mainis, ollakse vulkaanipurskeks vastavates piirkondades kogu aeg valmis ja tehakse regulaarselt evakuatsiooniõppusi. Hekla vulkaan, mis on alati suurt pahandust teinud ning purskab üsna regulaarselt iga kümne aasta järel peakski prognooside kohaselt nüüd millalgi 2010 aastal jälle möllama hakkama.
(pildil Hekla 1980. aasta purse)
16. sajandil jõuti Euroopas järeldusele, et Hekla on sõna otseses mõttes põrguvärav ja kirjutati sellest, kuidas selle kohal lendavad igasugu koletised ning võid kuulda põrgust kostuvat neetute ulgumist.
Hekla otsa on võimalik ronida, aga arvatavasti me seda ette ei võta. Tegemist siiski aktiivse vulkaaniga ning eriti pikka hoiatusperioodi ei ole - vaid 30-80 minutit enne purset on tunda väikseid maavärinaid. Selle ajaga vist mäest alla ja eriti kaugele ei jõua.
Teine vulkaan, mille peatset purset oodatakse, on Katla, mis purskas viimati 1918 ning on praeguse seisuga graafikust maas.
Sealsed elanikud teevad regulaarselt evakuatsiooniõppusi – saadetakse elanikele sms, farmerid lülitavad elektriaiad välja, teevad lautade uksed lahti, et loomad saaks ohutusse kohta põgeneda, riputavad uksele sildi, et nad on evakueeritud ja suunduvad evakueerumiskeskusse. Riigitelevisioon on paigutanud Katla juurde kaamera, kust saab purset jälgida - www.ruv.is/katla
Nii et säärases pidevas vulkaanipursete, liustikuvete- ja mudaujutuste ning maavärinate keskel elamine võib mingi rahva kultuurile (nt Jaapan) kohati üllatava tulemusega mõju avaldada. Hetkes elamine, abivalmidus jne.
31. aug. – 2. sept
Mitu päeva viimasest postitusest möödas, aga paanikaks pole põhjust. Lihtsalt elu hakkab siin paika loksuma ja pole väga midagi uut ja põnevat rääkida. Jaa, Meeli, midagi ju tegelikult oleks küll, aga ei viitsi iga päeva raamatukokku joosta, et blogipostitust teha. Võõrastemaja nett meid endiselt blogisse ei luba.
Vahepeal on toimunud nii palju, et kolmapäeval saime oma tuppa.
Siil peesitas päev läbi Marianne toas, ei julenud nina kah välja pista, et äkki võõrastemaja majandaja hakkab miskit plärtsuma, kes ma olen ja mis ma tahan. Tube hakati juba lõunal tegelikult välja jagama. Seni internaatkoolis, 50 km kaugusel Reykjavikist ööbinud ja selle eest kirvest hinda maksnud (mida me polnud nõus tasuma) õpilased istusid juba hommikul esimese korruse "salongis".
Siil käis ja üritas vahepeal pesu pesta, aga pesumasin, kuhu ta juba oli pesu sisse laadinud ja pulbrigi pannud, ei käivitunud. "Lahe".
Millalgi pärastlõunal jõudis Marianne kah tagasi ja teatas, et toad on uutele elanikele kätte jagatud, aga jätkates senist kaootilist stiili, on kolm tüdrukut ootamatult kodutud. Kuigi bronn vist oli. No ei saa aru, mis siin toimub.
Siil arvas seepeale, et no nüüd on maailma lõpp, jooksis paanikas paar tiiru ringi ja siis arvas mõistusele tulles, et tulgu mis tuleb, peab ikkagi oma tuppa enne Signe naasmist ära kolima, muidu vaadatakse, et oho, see tuba on hetkel vaba, tsurame siia plikad sisse, ja tegeleme selle toa õnnetute varem määratud elanikega hiljem.
Mõeldud-tehtud. Mõned ringid esimeselt korruselt kolmandale jooksmist ja olidki asjad sees.
Siinjuures suured tänud Mariannele, kes meil kaks nädalat oma tibatillukese (võõrastemaja väikseima) toa põrandal magada lubas st pigem nõudis, et me ei läheks telkima, vaid tema juures elaks. Aitäh :o)
Meie toas oli küll aken lahti, kuid palavus sellest hoolimata metsik. Kohe selgus ka põhjus – radiaator küttis täiel tuuril ning temperatuuri reguleeriv nupp lebas radiaatori all. Siil nuputas ja puuris, aga päris tangidega kallale minna ei julenud, äkki laseb miskit õhku. Lõpuks jagas matsu lahti, et keerata polegi vaja, nupp vaja hoopis alla vajutada. Otsis siis teibi välja, surus nupu alla ja teipis kinni. Kuna aga radiaator oli kuum, siis tikkus teip soojenedes venima, ning radikas uuesti kütma. Pole probleemi – milleks siis öökapid on? Surus öökapi nupule otsa ja pahin lõppes. Hiljem sai öökapile veel igaks juhuks voodi vastu pressitud. Hakka kasvõi toruluksepaks.
Põrand oli kah tolmune ja koristamata. Ning loomulikult täis-vaipkattega. Siili dermatoloog seda näeks, siis vist peaks pika loengu tolmulestadest ja muust. Jaajaa, teame – aga mis teha, tervet katet ju üles ei tõmba. Tegelikult ongi imelik, et kõik hotellid jms on täisvaipkattega. Kas see peaks hubane olema või? Kas kohvi-, veini-, õlle-, margariini- või mis iganes plekilised vaipkatted on hubased? Pigem võiks ju mingi ok parkettkate olla, mida on lihtne puhastada, ja lisaks mõned vaibad, mida saaks samuti eraldi puhastada ja kui need nt elanikule ei sobi, siis üldse kokku rullida ja ära panna...
Signe jõudis kah kohale ja asusime majandama. Üritasime tolmu tõmmata, aga tolmuimeja kott oli täiesti pilgeni täis, seega saime ainult suurema sodi kõrvaldatud. Tuba oli endiselt palav, sest suure radika jahtumine võtab kaua aega (jahtus järgmise päevani).
Lükkasime voodid kokku, paigutasime kraami kappi ära.
Keegi oli ka kõvasti mingit deodoranti kasutanud. Või kempsulõhnastit. Midagi sellist.
Tuba on tõesti suur, eriti võrreldes varasemate elamistingimustega. Vetlalastele (vetlakatele?, vetlastele?) – meie tuba on u pool kaminatoast. Jõgevlastele – u sama suur kui noorte elutuba. Tallinlastele – natuke väiksem kui meie kunagine Kopli serval olnud korteri tuba. Hiljem kuulsime, et vist võõrastemaja suurim. Diivaniga ja puha. Nii et tulge külla :o)
Diivanil saab end välja sirutada küll vaid Ringo kasvu inimene, Gerlid ja teised säärased peavad veits krõnksus magama. Aga põrandapinda on küllaga ja matkamatid on kah olemas. Ma küll ei tea, kas külastajal oleks siin nüüd hooaja lõpul piisavalt palju tegemist... või noh samas toimub Reykjavikis pidevalt mingi festival – äsja algas tantsufestival, samas toimub teatrifestival, ja oktoobris algab (kindlasti toimub ka enne ja pärast seda palju üritusi) tõeliselt suur muusikafestival Airwaves (Tarvo? ;o) ). Kas mingi 200 esinejat vms. Ehk oli rohkemgi. Ei mäleta.
Ja no lisaks on muidugi Reykjavikis ja selle ümbruses (kui paar piletit osta) ühtteist vaadata. Nii et nädala sisustaks arvatavasti rahulikult ära.
Seega öömaja osas saaksite vist papi kokku hoida.
Ainuke jama, et meil on vaid üks võti. Peaks uurima, võibolla saaks teise veel (Mariannel oli kaks).
Vaade on kah nüüd vinge – otse üle majade lahele ja Esja mäele. Endiselt on kohati kole harjumatu näha, kui kõrgel siis TÄNA pilved ka on. Kas mäe kohal, mäe peal, ümber mäe... Eestis ju võis seda teletorni puhul kohati näha, aga puudus võimalus pilvi millegi TAUSTAL vaadelda. Eh.
Vot siis.
A teisipäeval käisime muide jalutamas. Natuke pudistas kohati uduvihma aga muidu oli rahulik soe õhtu. Islandil on praegu viimase 150 aasta soojem (sooim? :P ) suvi.
Läksime jalutasime Öskjuhlíð künkal, mis jääb Signe kooliteele. Selle tipus on Perlan (http://en.wikipedia.org/wiki/Perlan), mis oli kunagi kuumaveehoidla (sellest ka selle praegune pooltööstuslik välimus), nüüd aga saagamuuseum, kohvik, vaateplatvorm, poed jms.
Selle kõrval omakorda tehisgeiser,
mis töötab vaid tööpäeviti ja tööaegadel. Signe jaoks olid kusjuures naturaalsed geisridki uskumatu nähtus. Ta arvas kogu aeg, et keegi on ikkagi kuskil all puldi juures ja vajutab regulaarselt nuppu, et geiser purskama panna. Nagu selles K-erakonna juutuubi videos. Teate küll. Kui ei tea, siis otsige.
Küngas oli täitsa tore. Lisaks sellele hoonele ja geisrile on seal kohati päris tihedalt puid, peaaegu, aga mitte päris sama tihedalt (vist) kaseriisikaid ja mitte nii tihedalt küülikuid, keda Siil sinna Signe juttude peale vaatama oligi kibelenud. Küülikud on siin endiste omanike poolt "loodusesse" lastud ja nüüd on nad siin metsistunud. Niivõrd-kuivõrd.
Tulime künkast üles ja siis ühe rajakäänu peal nägimegi kohe kahte. Üks pruun, teine must. Ja suhtkoht kartmatud. Umbes nagu meie hulkurkassid. Muide, kasse siin eriti ei hulgu, mõned üksikud passivad kindlates kohtades, ja kõigil on rihmad ja mingid medaljonid kaelas. Aga jah, küülikud lasid täitsa rahulikult lähedale tulla ja pabuldasid seal üsna kartmatult. Alles siis, kui Siil neid mõne järsema liigutusega liigutama ärgitas (no ei suuda ju endas seda last alla suruda), võtsid pikk-koivad jalad alla ja sibasid kümmekond meetrit eemale, et siis jälle kõhuli laskuda ja ninakirtsutamist jätkata.
Vaatasime künka puiesalu kah üle. Seal on päris põnevad rajad, üks oli kohandatud ratastega laskumiseks – puurampidega ja puha. Tuli kohe rattaigatsus :o)
Ja oioi, nägime isegi esimest korda RAHULIKULT sörkivat tervisejooksjat. Koguni kahte. Tekkis teooria, et seninähtud (hommikul ja päeval) jooksjad olid äsja jooksmist alustanud või selle keskel, nüüd õhtul jõuavad siis kõik jooksmast koju tagasi ja on ehk tsipa väsinud.
Jalutasime ka veel kesklinnas ringi. Hooned siin arhitektuurivõõra inimese silma jaoks eemalt vaadates nüüd esmapilgul eripärased polegi. Lähemalt uurides selgub, et väga paljud (vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled) hooned on kaetud värvitud laineplekiga. Ei tea, kas see on kunagistest kehvematest aegadest säilinud traditsioon, või on see siinsete tuulte ja horisontaalse vihmaga lihtsalt praktiline.
Neljapäeval käis Signe oma äriplaani grupikaaslastega kohalikus sitasõelumis e veepuhastusjaamas. Signe on oma grupiga hirmus rahul, kõik on kole asjalikud ja tema ei pea eriti midagi tegema. Samas on üllatav, kui abivalmid ja tegusad kõik abiisikud on – tõsine spetsialist oli kõhklematult nõus oma aega raiskama 5liikmelise suvalise grupi peale. Samuti võeti puhastusjaamas nad rõõmsalt vastu ja näidati värki. Neil pidi seal esimesele "sõelale" (filtrile) pea iga päev igasugu põnevaid asju jääma – sõrmused, mobiiltelefonid jms. Ükskord ka elus kala. Ei tea, kas neil on kodukal ka mingi leitud asjade loend olemas, et inimesed saaks järgi tulla. Ükskord keegi oli isegi helistanud, et appi-appi, mul kukkus sõrmus potti, kas te saite selle kätte? :o)
Metaani tootmisest nii palju, et elektri jaoks pole seda siin mõtet kasutada, kuna geotermiline elekter on juba niigi odav (1,4 EEK kW vist), küll aga tasuks seda kütuseks kasutada, kuna Islandil autokütus odav pole ja elektriauto kah väga mõistlik pole (kuigi on siin näha olnud paari), sest siinses kliimas akud eriti ei kesta. Samas on just autokütuseks seda keerulisem vormida kui elektriks, kuna autos kasutamiseks peab selle puhtamaks tegema. Samas on biokütusega ühe jõuühiku (?) saavutamine kaks korda odavam kui bensiiniga. Huvitav tõik on see, et siinkandis toodetav metaan on vist Euroopa puhtaim (98%), aga nt mandril toodetu millegipärast pole. Üks Rootsi firma pidavat koguni sihilikult metaani tehismetaaniga (?) segama, kuna neil on varem vastav tehnoloogia soetatud ja eks see tuleb tasa teenida, nii et kütuse loodusliku metaanisisaldus on alla poole. Oh kapitalismirõõmud.
Ja Signe äriplaanikaastudengid on paljud Reykjaviki kunstiakadeemia õpilased, kes "originaalitsevad" oma suureraamiliste prillidega. Samas kannavad nad aga kõik samasuguseid prille, nii et originaalsus läheb kaduma. Naljaninad.
Lõpetuseks teemassepuutuvad lingid:
http://www.youtube.com/watch?v=FzRH3iTQPrk
http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
http://www.youtube.com/watch?v=lcx8sV27xrA
Vahepeal on toimunud nii palju, et kolmapäeval saime oma tuppa.
Siil peesitas päev läbi Marianne toas, ei julenud nina kah välja pista, et äkki võõrastemaja majandaja hakkab miskit plärtsuma, kes ma olen ja mis ma tahan. Tube hakati juba lõunal tegelikult välja jagama. Seni internaatkoolis, 50 km kaugusel Reykjavikist ööbinud ja selle eest kirvest hinda maksnud (mida me polnud nõus tasuma) õpilased istusid juba hommikul esimese korruse "salongis".
Siil käis ja üritas vahepeal pesu pesta, aga pesumasin, kuhu ta juba oli pesu sisse laadinud ja pulbrigi pannud, ei käivitunud. "Lahe".
Millalgi pärastlõunal jõudis Marianne kah tagasi ja teatas, et toad on uutele elanikele kätte jagatud, aga jätkates senist kaootilist stiili, on kolm tüdrukut ootamatult kodutud. Kuigi bronn vist oli. No ei saa aru, mis siin toimub.
Siil arvas seepeale, et no nüüd on maailma lõpp, jooksis paanikas paar tiiru ringi ja siis arvas mõistusele tulles, et tulgu mis tuleb, peab ikkagi oma tuppa enne Signe naasmist ära kolima, muidu vaadatakse, et oho, see tuba on hetkel vaba, tsurame siia plikad sisse, ja tegeleme selle toa õnnetute varem määratud elanikega hiljem.
Mõeldud-tehtud. Mõned ringid esimeselt korruselt kolmandale jooksmist ja olidki asjad sees.
Siinjuures suured tänud Mariannele, kes meil kaks nädalat oma tibatillukese (võõrastemaja väikseima) toa põrandal magada lubas st pigem nõudis, et me ei läheks telkima, vaid tema juures elaks. Aitäh :o)
Meie toas oli küll aken lahti, kuid palavus sellest hoolimata metsik. Kohe selgus ka põhjus – radiaator küttis täiel tuuril ning temperatuuri reguleeriv nupp lebas radiaatori all. Siil nuputas ja puuris, aga päris tangidega kallale minna ei julenud, äkki laseb miskit õhku. Lõpuks jagas matsu lahti, et keerata polegi vaja, nupp vaja hoopis alla vajutada. Otsis siis teibi välja, surus nupu alla ja teipis kinni. Kuna aga radiaator oli kuum, siis tikkus teip soojenedes venima, ning radikas uuesti kütma. Pole probleemi – milleks siis öökapid on? Surus öökapi nupule otsa ja pahin lõppes. Hiljem sai öökapile veel igaks juhuks voodi vastu pressitud. Hakka kasvõi toruluksepaks.
Põrand oli kah tolmune ja koristamata. Ning loomulikult täis-vaipkattega. Siili dermatoloog seda näeks, siis vist peaks pika loengu tolmulestadest ja muust. Jaajaa, teame – aga mis teha, tervet katet ju üles ei tõmba. Tegelikult ongi imelik, et kõik hotellid jms on täisvaipkattega. Kas see peaks hubane olema või? Kas kohvi-, veini-, õlle-, margariini- või mis iganes plekilised vaipkatted on hubased? Pigem võiks ju mingi ok parkettkate olla, mida on lihtne puhastada, ja lisaks mõned vaibad, mida saaks samuti eraldi puhastada ja kui need nt elanikule ei sobi, siis üldse kokku rullida ja ära panna...
Signe jõudis kah kohale ja asusime majandama. Üritasime tolmu tõmmata, aga tolmuimeja kott oli täiesti pilgeni täis, seega saime ainult suurema sodi kõrvaldatud. Tuba oli endiselt palav, sest suure radika jahtumine võtab kaua aega (jahtus järgmise päevani).
Lükkasime voodid kokku, paigutasime kraami kappi ära.
Keegi oli ka kõvasti mingit deodoranti kasutanud. Või kempsulõhnastit. Midagi sellist.
Tuba on tõesti suur, eriti võrreldes varasemate elamistingimustega. Vetlalastele (vetlakatele?, vetlastele?) – meie tuba on u pool kaminatoast. Jõgevlastele – u sama suur kui noorte elutuba. Tallinlastele – natuke väiksem kui meie kunagine Kopli serval olnud korteri tuba. Hiljem kuulsime, et vist võõrastemaja suurim. Diivaniga ja puha. Nii et tulge külla :o)
Diivanil saab end välja sirutada küll vaid Ringo kasvu inimene, Gerlid ja teised säärased peavad veits krõnksus magama. Aga põrandapinda on küllaga ja matkamatid on kah olemas. Ma küll ei tea, kas külastajal oleks siin nüüd hooaja lõpul piisavalt palju tegemist... või noh samas toimub Reykjavikis pidevalt mingi festival – äsja algas tantsufestival, samas toimub teatrifestival, ja oktoobris algab (kindlasti toimub ka enne ja pärast seda palju üritusi) tõeliselt suur muusikafestival Airwaves (Tarvo? ;o) ). Kas mingi 200 esinejat vms. Ehk oli rohkemgi. Ei mäleta.
Ja no lisaks on muidugi Reykjavikis ja selle ümbruses (kui paar piletit osta) ühtteist vaadata. Nii et nädala sisustaks arvatavasti rahulikult ära.
Seega öömaja osas saaksite vist papi kokku hoida.
Ainuke jama, et meil on vaid üks võti. Peaks uurima, võibolla saaks teise veel (Mariannel oli kaks).
Vaade on kah nüüd vinge – otse üle majade lahele ja Esja mäele. Endiselt on kohati kole harjumatu näha, kui kõrgel siis TÄNA pilved ka on. Kas mäe kohal, mäe peal, ümber mäe... Eestis ju võis seda teletorni puhul kohati näha, aga puudus võimalus pilvi millegi TAUSTAL vaadelda. Eh.
Vot siis.
A teisipäeval käisime muide jalutamas. Natuke pudistas kohati uduvihma aga muidu oli rahulik soe õhtu. Islandil on praegu viimase 150 aasta soojem (sooim? :P ) suvi.
Läksime jalutasime Öskjuhlíð künkal, mis jääb Signe kooliteele. Selle tipus on Perlan (http://en.wikipedia.org/wiki/Perlan), mis oli kunagi kuumaveehoidla (sellest ka selle praegune pooltööstuslik välimus), nüüd aga saagamuuseum, kohvik, vaateplatvorm, poed jms.
Selle kõrval omakorda tehisgeiser,
mis töötab vaid tööpäeviti ja tööaegadel. Signe jaoks olid kusjuures naturaalsed geisridki uskumatu nähtus. Ta arvas kogu aeg, et keegi on ikkagi kuskil all puldi juures ja vajutab regulaarselt nuppu, et geiser purskama panna. Nagu selles K-erakonna juutuubi videos. Teate küll. Kui ei tea, siis otsige.
Küngas oli täitsa tore. Lisaks sellele hoonele ja geisrile on seal kohati päris tihedalt puid, peaaegu, aga mitte päris sama tihedalt (vist) kaseriisikaid ja mitte nii tihedalt küülikuid, keda Siil sinna Signe juttude peale vaatama oligi kibelenud. Küülikud on siin endiste omanike poolt "loodusesse" lastud ja nüüd on nad siin metsistunud. Niivõrd-kuivõrd.
Tulime künkast üles ja siis ühe rajakäänu peal nägimegi kohe kahte. Üks pruun, teine must. Ja suhtkoht kartmatud. Umbes nagu meie hulkurkassid. Muide, kasse siin eriti ei hulgu, mõned üksikud passivad kindlates kohtades, ja kõigil on rihmad ja mingid medaljonid kaelas. Aga jah, küülikud lasid täitsa rahulikult lähedale tulla ja pabuldasid seal üsna kartmatult. Alles siis, kui Siil neid mõne järsema liigutusega liigutama ärgitas (no ei suuda ju endas seda last alla suruda), võtsid pikk-koivad jalad alla ja sibasid kümmekond meetrit eemale, et siis jälle kõhuli laskuda ja ninakirtsutamist jätkata.
Vaatasime künka puiesalu kah üle. Seal on päris põnevad rajad, üks oli kohandatud ratastega laskumiseks – puurampidega ja puha. Tuli kohe rattaigatsus :o)
Ja oioi, nägime isegi esimest korda RAHULIKULT sörkivat tervisejooksjat. Koguni kahte. Tekkis teooria, et seninähtud (hommikul ja päeval) jooksjad olid äsja jooksmist alustanud või selle keskel, nüüd õhtul jõuavad siis kõik jooksmast koju tagasi ja on ehk tsipa väsinud.
Jalutasime ka veel kesklinnas ringi. Hooned siin arhitektuurivõõra inimese silma jaoks eemalt vaadates nüüd esmapilgul eripärased polegi. Lähemalt uurides selgub, et väga paljud (vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled) hooned on kaetud värvitud laineplekiga. Ei tea, kas see on kunagistest kehvematest aegadest säilinud traditsioon, või on see siinsete tuulte ja horisontaalse vihmaga lihtsalt praktiline.
Neljapäeval käis Signe oma äriplaani grupikaaslastega kohalikus sitasõelumis e veepuhastusjaamas. Signe on oma grupiga hirmus rahul, kõik on kole asjalikud ja tema ei pea eriti midagi tegema. Samas on üllatav, kui abivalmid ja tegusad kõik abiisikud on – tõsine spetsialist oli kõhklematult nõus oma aega raiskama 5liikmelise suvalise grupi peale. Samuti võeti puhastusjaamas nad rõõmsalt vastu ja näidati värki. Neil pidi seal esimesele "sõelale" (filtrile) pea iga päev igasugu põnevaid asju jääma – sõrmused, mobiiltelefonid jms. Ükskord ka elus kala. Ei tea, kas neil on kodukal ka mingi leitud asjade loend olemas, et inimesed saaks järgi tulla. Ükskord keegi oli isegi helistanud, et appi-appi, mul kukkus sõrmus potti, kas te saite selle kätte? :o)
Metaani tootmisest nii palju, et elektri jaoks pole seda siin mõtet kasutada, kuna geotermiline elekter on juba niigi odav (1,4 EEK kW vist), küll aga tasuks seda kütuseks kasutada, kuna Islandil autokütus odav pole ja elektriauto kah väga mõistlik pole (kuigi on siin näha olnud paari), sest siinses kliimas akud eriti ei kesta. Samas on just autokütuseks seda keerulisem vormida kui elektriks, kuna autos kasutamiseks peab selle puhtamaks tegema. Samas on biokütusega ühe jõuühiku (?) saavutamine kaks korda odavam kui bensiiniga. Huvitav tõik on see, et siinkandis toodetav metaan on vist Euroopa puhtaim (98%), aga nt mandril toodetu millegipärast pole. Üks Rootsi firma pidavat koguni sihilikult metaani tehismetaaniga (?) segama, kuna neil on varem vastav tehnoloogia soetatud ja eks see tuleb tasa teenida, nii et kütuse loodusliku metaanisisaldus on alla poole. Oh kapitalismirõõmud.
Ja Signe äriplaanikaastudengid on paljud Reykjaviki kunstiakadeemia õpilased, kes "originaalitsevad" oma suureraamiliste prillidega. Samas kannavad nad aga kõik samasuguseid prille, nii et originaalsus läheb kaduma. Naljaninad.
Lõpetuseks teemassepuutuvad lingid:
http://www.youtube.com/watch?v=FzRH3iTQPrk
http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
http://www.youtube.com/watch?v=lcx8sV27xrA
30. august, esmaspäev
Signel oli täna esimene hiina keele tund. Sai selgeks, kuidas öelda "Ema sõimab hobust", hiina k "Mama ma ma" :o)
Ja ta oskab nüüd hiina keeles 99-ni lugeda.
Nii et õping edeneb kukesammudega ja varsti teeme hiinlaste sitajaama. Ekspordime sita sealt siia ja teeme elektrit. Näiteks.
Siil käis samal ajal raamatukogus.
Õhtul jalutasime natuke ja vaatasime filme. "High Fidelity" on endiselt hea.
Ja ta oskab nüüd hiina keeles 99-ni lugeda.
Nii et õping edeneb kukesammudega ja varsti teeme hiinlaste sitajaama. Ekspordime sita sealt siia ja teeme elektrit. Näiteks.
Siil käis samal ajal raamatukogus.
Õhtul jalutasime natuke ja vaatasime filme. "High Fidelity" on endiselt hea.
29. august, pühapäev
Jälle selline rahulik päev. Suuremaid seiklusi vist lähiajal ei tulegi, kuna Signe peab järgnevatel nädalatel 5 päeva nädalas (vahel ka 6 päeva) koolis käima. Küll mitte alati täis päevad, aga iga hommik kella seitsmest üles ikkagi.
Hommikul vaatasime hakatuseks Prince of Persia lõpuni (uhh, see oli veel sitem kui kartsime) ja lõpetuseks The Losersi (paras ajaviitefilm). Pärast käisime sööki hankimas, tulime koju, Marianne oli kah saarelt (külmetusega) tagasi, lippasime raamatukokku (saime ka läbi imbuvat uduvihma mekkida), uuesti koju, ja siis käisime vaatasime siinse suurima kaubanduskeskuse üle, kust lootsime sokke, susse ja ehk veel midagi asjalikku leida. Aega jäi väheks, sest keskust hakati juba sulgema ja mõlemad olime üsna väsinud kah, seega ostuni ei jõudnud. Signe arvas, et ta hangib üldse vardad ja lõnga ning koob sokid. Right on!
Koju jõudes kuulsime, et Mariannel oli pesu ajal masin kärssama läinud. Ning kolmandal korrusel (kuhu me peagi peaks sisse kolima) pidid korgid välja peksma. Oi saab huvitav olema.
Meilisuhtlus tundub neid endiselt pisut hämmastavat – Marianne kirjutas ülikooli asjapulgale inglise keeles. Ja sai vastuse islandi keeles. Me soovitasime tal vastata eesti keeles.
Pudipadi:
Veel üks islandlaste liikluskorda iseloomustav omadus on parkimine – pargitakse tihtipeale mitte rööbiti boksi, vaid jäetakse pool tagumikku ripakile keset tänavat. Ja seda mitte ainult megamaasturite puhul, mis oleks ju mõistetav, vaid ka väikeautodel.
Erinevalt Eestist on siin lisaks geidele ka lesbisid parajalt palju sebimas näha. Suudlevad vabalt ja avalikult nii foori taga maasturi roolis kui ka veekeskuses lebobassus. Nunnu.
Hotdogidesse pannakse praesibulat. Aga sibul pole mitte rõngaste vaid hakitud tükkidena. Sedasama röstsibulat on võimalik valmiskujul kauplustest karpide kaupa osta.
Lisaks maasturautodele on siin veel maasturbussid, maasturmahtuniversaalid ja maasturkärud. On ka maasturkärutelgid.
Selline väikebuss:
Ja selline liinibuss:
Hommikul vaatasime hakatuseks Prince of Persia lõpuni (uhh, see oli veel sitem kui kartsime) ja lõpetuseks The Losersi (paras ajaviitefilm). Pärast käisime sööki hankimas, tulime koju, Marianne oli kah saarelt (külmetusega) tagasi, lippasime raamatukokku (saime ka läbi imbuvat uduvihma mekkida), uuesti koju, ja siis käisime vaatasime siinse suurima kaubanduskeskuse üle, kust lootsime sokke, susse ja ehk veel midagi asjalikku leida. Aega jäi väheks, sest keskust hakati juba sulgema ja mõlemad olime üsna väsinud kah, seega ostuni ei jõudnud. Signe arvas, et ta hangib üldse vardad ja lõnga ning koob sokid. Right on!
Koju jõudes kuulsime, et Mariannel oli pesu ajal masin kärssama läinud. Ning kolmandal korrusel (kuhu me peagi peaks sisse kolima) pidid korgid välja peksma. Oi saab huvitav olema.
Meilisuhtlus tundub neid endiselt pisut hämmastavat – Marianne kirjutas ülikooli asjapulgale inglise keeles. Ja sai vastuse islandi keeles. Me soovitasime tal vastata eesti keeles.
Pudipadi:
Veel üks islandlaste liikluskorda iseloomustav omadus on parkimine – pargitakse tihtipeale mitte rööbiti boksi, vaid jäetakse pool tagumikku ripakile keset tänavat. Ja seda mitte ainult megamaasturite puhul, mis oleks ju mõistetav, vaid ka väikeautodel.
Erinevalt Eestist on siin lisaks geidele ka lesbisid parajalt palju sebimas näha. Suudlevad vabalt ja avalikult nii foori taga maasturi roolis kui ka veekeskuses lebobassus. Nunnu.
Hotdogidesse pannakse praesibulat. Aga sibul pole mitte rõngaste vaid hakitud tükkidena. Sedasama röstsibulat on võimalik valmiskujul kauplustest karpide kaupa osta.
Lisaks maasturautodele on siin veel maasturbussid, maasturmahtuniversaalid ja maasturkärud. On ka maasturkärutelgid.
Selline väikebuss:
Ja selline liinibuss:
Subscribe to:
Posts (Atom)