Soovitused sarnase asja kavandajale:
nagu juba igalpool mujalgi hääletusfoorumites öeldakse - mida vähem sul seljas asju on, seda parem. Lõpuks saigi üheks teguriks, mis meid ära väsitas ning sundis varem koju tulema, meie kottide raskus. Ikka väga väsitav on raskete seljakottidega suurlinnadest kuhugile serva matkata ja tükk aega sobivat hääletuskohta otsides ekselda. Oleks me 12 kilosed kotid kasvõi kilo võrra kergemad olnud (nagu vahepeal ilma veeta käimisel proovitud sai) oleks kõik märksa kergem olnud. Seega ära mõtle kotti pakkides, et "Ähh, mis see paar grammi..." - paarist grammist saab lõpuks kilo. Samas ei saa öelda, et meil midagi väga üleliigset kaasas oleks olnud - meie viga oli lihtsalt selles, et alustasime liiga "kevadel" ja liiga põhjast - ilmad olid külmad ja meil lihtsalt pidi rohkem sooje riideid kaasas olema. Samuti kulusid need riided marjaks ära, kui 24 tunniks Itaalias toppama jäime, vihma sadas, temperatuur langes öösel kiirelt ja meil paigalpassides veri eriti ringi ei käinud.
Priimusega on nüüd nii ja naa - ütleme nii, et meie selle kaasavedamist ei kahetsenud. Kuna me ei viitsinud erinevate kautšide vahet rabeleda, vaid eelistasime põõsas puhata, siis oli ikka hea hommikul kohvi ja putru keeta. Õhtul kah. Toiduks kasutasime põhiliselt kiirsuppe, kartuli- ja kaeraputru ning leiba (täisteraleiba leidsime igast riigist, isegi Itaaliast). Et pudrud liiga tuimad poleks, kasutasime nende "maitsestamiseks" kas salaamivorsti, mis tänu oma soolasusele kestab võrdlemisi kaua, või siis moose. Klaaspurgis moosi kaasa tassida pole mõtet, kuid Saksast leidsime moosi ka kilesse pakendatuna (nagu meil kohupiimapasta) ja paljudes riikides oli moosi ka topsides. Lisaks kaalusime kaerapudrule rosinate ja kaneeli lisamist aga pulberdatud kaneeli oli raske leida nii et selle kava teostamiseni ei jõudnud. Säärane toitumine oli võrdlemisi ühekülgne, seega kasutasime iga võimalust, et süüa jogurtit ja õunu ning muid puuvilju. Seljakotis oli alati paras pihutäis müsli- või spordibatoone, et hädakorras kiirelt miskit hamba alla saada, seejuures hääletamist katkestamata. Rosinad olid kah abiks. Ja küpsised.
Soovitan enne sellist trippi kindlasti kogu oma varustus läbi proovida - meil oli priimus täiesti katsetamata ja seega ei osanud arvestada, palju piiritust kulub ühe söögikorra peale, natuke rohkem oleks võinud kaasa võtta. Kui aga oled nõus hommikuti kuivtoiduga leppima ning tanklatele ning kauplustele lootma, siis pole priimust vaja ning su seljakott kergeneb kohe u 1,5 kilo võrra (oleneb kauaks lähed st palju piiritust kaasa pead vedama). Piirituspriimuse pluss on see, et priimuse kütuse näol on sul olemas ka desinfitseerimisvahend ning hädakorraks ka alkohol, mida eriti masendaval hetkel manustada :P Meil kulus seda õnneks vaid priimusele.
Võin öelda, et asjad, mis suht puutumatuna mu seljakotis reisi läbi tegid, olid kaks paari sokke, teibirull, pesuseep, sääsetõrjevahend, varrukateta särk ja vihmapüksid. See võis ka lihtsalt vedamine olla, et mul neid vaja ei läinud.
Samuti leian, et teksapükse polekski väga hädasti vaja olnud. Piisanuks kaasasolnud lühikestest pükstest, õhukestest suvepükstest ja pikkadest alukatest. Teksad saidki rohkem selleks, et oleks vahetuspüksid, kui teised väga määrduma peaksid. Kuid niisama kotis kaasa kah need ei loksunud. Lihtsalt hädakorral oleks ka ilma nendeta saanud.
Frisbi (175g) kaasavedamine oli kohati tülikas (kotist asjade otsimisel tuli sageli eest ära tõsta), kuid samas oli sellega väga hea oma võõrustajate või lihtsalt kokkutrehvanud inimestega aega veeta, neile erinevaid viskeid õpetada jne.
T-särkide osas piisab põmst kahest - üks peaks olema tumedam, teine heledam. Soovitan muul ajal kanda tumedamat ning hääletamise ajal heledamat - nii näeb ka juht, et sa pole mingi sitakäi, kes tema autos haisema hakkab, vaid puhas poiss. Hääletamise käigus tekib üldse palju teooriaid, kuid enamjaolt on need suhtkoht mõttetud, sest mõni teine teooria lükkab selle kohe jälle ümber. Küll ise näed ;o)
Puhtuse teooriat ei kummuta aga miski. Ära hoia end vaid väliselt puhtana vaid ürita ka ennast igal võimalusel kasida, siis on tõenäoline, et see juht ka järgmine kord hääletaja peale võtab.
Enese pesemiseks on mitmeid võimalusi - tanklate tualetid, söögikohtade tualetid, veekogud. Meie kasutasimegi põhiliselt tanklaid, kuna kiirteel muud varianti väga pole. Linnades sees jahtisime põhiliselt Mäkkdoonaldseid - kui Stockholm välja arvata, olid need alati tasuta. Mõnes kohas oli tualeti uks lukustatav, siis sai kohe põhjalikuma pesemise ette võtta. Ühes tanklas olid lausa dušširuumid.
Keel.
Keeli pead oskama. Rootsis, Taanis, Saksas, Hollandis ja Šveitsis saab inglise keelega hakkama. Teistes riikides tuli kasuks ka saksa keele oskus (Poola). Ja no üldse - mida rohkem keeli oskad, seda lihtsam on ka teistest keeltest aru saada - nt vene keel aitab Poolat mõista. Itaalia, Prantsusmaa ja vist ka Hispaania eeldavad natukesegi kohaliku keele oskamist. Ok-ok, HÄDAPÄRAST saab seal ing. keelega hakkama aga näiteks Itaalias oli ikka väga raske vaid sellega jännata. Võiksid ära õppida või vähemalt kuskile üles kirjutada mõned standardväljendid a la, Tere, Jadaega, Kuhu sõidate, Meie suunaks on (põhi, lõuna, ida, lääs, linn seejasee), Aitäh, Palun jne. Rahvaraamatus kaalusin enne ärasõitu ühe vestmiku ostmist, kus olidki säärased väljendid pea kõigis euroopa keeltes olemas, kuid arvasin, et saab ilma hakkama. No saigi, aga tagantjärgi leian, et selle soetamine oleks siiski mõttekas olnud.
Kaart.
Atlased on üsna põhjalikud kuid ka rasked. Otsi võimalikult detailne, suur ja UUS kaart. Me ostsime Hollandist soodsalt ühe üllatavalt detailse kaardi ja saime ka hiljem teada, miks see soodne oli - kaart valmis 2002 aastal ning mõnest kiirteest oli seal märgitud vaid esimesed valmivad teejupid. Nt Lübecki ja Rostocki juures raskendas see meie orienteerumist. Võimalusel soeta ka varukaart - see ei peagi niiväga täpne olema aga kaart A kadumisel on sul mingigi orientiir.
Iseenesest pole ka paha mõte gps kaasa võtta. Ma pidasin seda algul liigtülikaks ja kaalu lisavaks mugavusvidinaks ning lisaks - mida vähem asju, mida teised varastada ihkaks, seda muretum sul endal, kuid linnadest väljatulekul ning õigete peale-, mahasõitude ning üldse kohtade otsimisel oleks TÄPNE gps kõvasti jalavaeva säästnud. Seega - gps-i võid võtta küll, kuid mingil poolikul variandil (nt moblagps-id) pole küll mingit mõtet - st KUI sa juba gps-i kaasa vead, siis veendu, et see oleks uusima ning täpseima kaardiga - kõik väiksemadki teejupid peal ja puha. Kaart B võta siiski ka gps-i puhul kaasa - ikka võib juhtuda, et see kaob.
Kompass on samuti kõvasti abiks, kuigi kella ning päikse abil saab samuti hakkama. Öösel muidugi mitte :o) Ja mina nt tähtede järgi orienteeruda ei oska. Kuu järgi natuke küll.
Kui moblat kogu aeg sees ei hoia ja seda vaid hommikuti-õhtuti sisse lülitada, et sms-e vaadata ja saata, siis kestab sul aku põmst kuu aega. Mul oli veel varuaku kaasas, seega laadijat vaja ei läinudki. Lisaks on sellel Nokia moblal see hea omadus, et sellel on led-lamp ja kompass. Nii et soovitan.
Lamp tasub kindlasti kaasa võtta. Meil oli üks väike ja kerge kuid suhteliselt võimas rattalamp kaasas, mida sai õhtusema hääletamise ajal enda või seljakoti külge kinnitatuna vilkuma panna ja sel viisil juba varakult juhi tähelepanu köita. Pealegi võib juhtuda, et pead vahel hämaras mõnel ohtlikumal teelõigul liikuma, teed enda ja juhi elu jälle lihtsamaks, kui oled silmatorkavam.
Telk.
Telki vaja polnud. Meile piisas täiesti telkmantlitest (matka- ja jahinduspood Kompass, Kosmose kino vastas, keldrikorrusel), mida sai nii üksikult kui ka kokkuliidetuna varjualuseks muuta. Üks miinus neil oli - õmbluskohad olid keevitamata, st nendest kohtadest imbus vesi läbi ja kahel korral (Šveitsis ja Saksas) sai seda ka kibedalt kirutud, seega kui võimalik, siis otsi korralikum mantel. Samas hääletada nendega vist ei saa - vähemalt ei ole mind kordagi seda kandes peale võetud. Kuigi ma ei tea, kas see tuleneb mantlist või lihtsalt vihmasest ilmast.
Vihm.
Vihma ajal kiilub hääletamine kinni, olgu siis tegemist kasvõi säärase hääletusparadiisiga nagu Poola. Siis ei aita muu, kui otsid koha, kus autod peatuvad ning hiljem sulle sobivas suunas edasi liiguvad, unustad oma eestlasliku häbelikkuse ära ja hakkad end autole küsima. Seega tasub hääletamise ajal ilmateatel silm peal hoida, saad paremini oma liikumisi/mitteliikumisi planeerida.
Kiirtee.
Kiirteel teadupärast hääletada ei või, seega pead leidma tee, mida mööda kõige rohkem autosid sellele kiirteele suundub. See on üks tüütumaid ja keerulisemaid tegevusi. Sageli on säärane tee niivõrd kehva planeeringuga, et autojuhil pole kuidagi võimalust peatuda ja sind peale võtta, nii et tihti juhtub, et pead ühel teelõigul mitu korda edasi-tagasi trampima, kohti otsima ja erinevates kohtades hääletamist proovima. Juba kord kiirteel olles tee autojuhile, kes liigub küll sulle sobivas suunas, kuid mitte täpselt sihtpunkti, selgeks, et ta su mõnes suuremas peatuskohas ENNE kohta, kus juht linna pöörab, maha paneks. Saksamaal on nendeks Raststadt'id ja Autohof'id, ühesõnaga need, kus on ka söögikohad - Rastplatz'id on väiksed peatuskohad, kus on vaid piknikulauad ja peldikud, sealt on raskem minema saada. Tavaliselt on need u iga 30 km tagant. Itaalias oli nende nimeks Autogrill. Prantsusmaal olid kah mõned Autogrillid, kuid mitte kõik peatuskohad pole selle nimega. Kui keelt ei oska aga tahad selgeks teha, et vajad peatuseks tanklat, siis võid ju nt lihtsalt tanklakette loetleda, küll idee kohale jõuab. Prantsusmaal on enamik kiirteid tasulised, seetõttu eelistavad paljud kohalikud maanteede kasutamist. Kavatsesimegi seal maanteele hääletama minna aga juhtusime siiski kiirteele ja polnud enam põhjust sealt maha tulla.
Raha.
Kaardiga saab päris paljudes kohtades hakkama aga sulli läheb siiski vaja, sest vastupidiselt Eestile, ei taha nt Poola või Saksa kauplused kaardinduse võidukäiku toetada ning võtavad vahel lisatasu kaardi kasutamise eest. Samuti ei saa enamikes Saksa kohtades Visa'ga maksta. Eeldatakse Masteri või Maestro olemasolu.
Hotellid.
Hotellidest ei taha ma ööbimisevõtmes rääkida vaid viidata, et sealt saab alati kaarte küsida ning samuti infot hankida. Tavaliselt laekusime me nii hilja kuskile linna, et turismiinfo oli suletud ja siis oligi ainuke koht, kus võõrkeelt osati ja kaarte jagati, hotell.
Eesti.
Tõik, millega me ei osanud arvestada - kuna Eesti on nii väike ja tundmatu (Signe võrdlus näitas, et Ameerikaski teati Eestit ja Eestist rohkem, kui nt Prantsusmaal), siis tahavad paljud teada, mida me riik endast kujutab, st sa muutud Eesti esindajaks. Kuna me polnud end selleks ette valmistanud, ei osanudki midagi eriti mõistlikku rääkida - põmst jäi vist inimestele mulje, et Eestis on hullult metsi ja talvel sõidetakse autodega mere peal ja meil on sood. Pole just kõige mitmekesisem tutvustus. Hiljem meenus, et oleks võinud veel nt Laulupeost rääkida ja muustki. Seega mõtle juba enne välja, mis võiks väljamaalasele Eestis huvi pakkuda.
Oeh, hetkel rohkem ei meenu aga kindlasti on soovitusi veel ja kavatsen need kindlasti siia ka lisada. Kasvõi endale meelespeaks.
Üks kuldreegel - lõpuks tuleb ikka keegi ja võtab su peale. Ükskõik kui halvas kohas sa oled, ükskõik kui halb ilm on jne. Kogesime meiegi olukordi, kus eriti kehv seis muutus ühe hetkega eriti positiivseks. Seega ei tasu norutada ja võta olukorda kui seiklust. Mossis hääletajat keegi väga peale kah ei taha ;o)
Ja hääletada tasub isegi siis, kui sa liigud alles mõistlikuma hääletuskoha poole või kui sa ka lihtsalt teeservas külitad ja puhkad - mitu korda õigustas ka meie tripi vältel end see "Ahh, pullipärast ju võib kah" hääletamine.
5. juuli, pühapäev. Uulu rist - Jõgeva
Olles paar tundi maganud ärkasime pealetükkiva sääsepirina saatel. Kuhte selga ajades täheldasime Siili kubeme ja puusa vahel punni. Puuk raisk! Kah arvatavasti Poolas külge pookind' end. Siil keeras suure vihaga va parasiidi välja ning litsus tangide vahel laiaks. Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
4. juuli, laupäev. Augustowi lähistel - Budzsisko (Leedu)-Uulu rist (Eesti)
Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
3. juuli, reede. Czerski-Augustowi lähistel
Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
2. juuli, neljapäev. Lübeck-Wismar-Rostock-Czerski (Poola)
Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
1. juuli, kolmapäev. Hilversum-Amersfoort-Oldenzaal-Lübeck
Ärkame 0700. Mõni meeter jalgest eemal paterdab kraavipervel pardipere. Taevas on Hollandilikult hommikupilves, ilm sellegipoolest meeldivalt mahe. Alustame eeldatavalt õiges suunas liikumist, unustamata sealjuures ka hääletamist. Kitsal väiksel teelõigul keegi peale ei taha võtta. Kuigi tundub, et tegemist on suht suvalise teejupiga, on seegi ääristatud rattateega. Leiame ka paar kaarditahvlit, mis aitavad orienteeruda. Peatub ka üks tuletõrjeauto, mille juht liigub kahjuks teises suunas, kuid annab siiski teada, et oleme õigel teel. Ühel kohal on tee suletud, läbi saab vaid kergliiklus. Tegemist vist mingi looduskaitsealaga, igalpool on kraavid, üksikud maalapid, hobused ja linnud. Hollandis on iga maalapp hinnas, samas on ka kõik, mis seal kasvab, äärmiselt lopsakas ja mahlase muljega. Huvitav mis nad niipaljude hobustega siin teevad?
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.
30. juuni, teisipäev. Amsterdam-Hilversum (järv)
Ärkasime kell 0700 selle peale, et läheduses oleval teel sahisesid jalgrattad ja vette maandusid suure pahinaga luiged. Hambapesu, salaamisai ja tagasi kesklinna. Toimus vilgas rattaliiklus - kümnepealised omavahel elavalt suhtlevad lastegrupid ratastel, ema lapsega (ema laulis midagi). Täielik idüll. Kesklinna kanti jõudes on jällegi pea kõik kohad veel suletud. Puhkame selgu ja jalgu kõrvaltänavas, pargi lähedal oleva tenniseplatsi ääres pingil. Siil käib võtab tenniseklubist kohvi. Puhkame, vaatame kuidas keskealised daamid tennist toksivad. On ka vanemaid. Peale oma matshi lõppu hooldavad ise väljakut. Ehk makstakse riigi poolt see plats kinni, inimesed saavad tasuta mängida? Kasutame kempsu kraanid endapesuks ära ja jätkame liikumist. Tõesti värskendav, et siin kõik ing k valdavad. Avastame kaardilt, et lilleturg on läheduses, üsna meie teel kah, nii et läheme läbi. Täitsa põhjalik üritus tõesti. Tekib isegi kiusatus Signe lillehullust emale purgis roos tuua, aga otsustame selle mõneks teiseks korraks jätta.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
29. juuni, esmaspäev. Charles de Gaulle l.j.-Lille-Amsterdam
Ärkame 0700 ja oleme üllatavalt hästi väljapuhanud. Öö otsa mürisenud lennukid ja autod väga ei häirinudki. Üritame tanklast süüa saada aga veel ei küpsetata. Hakkame seal hääletama. Tuhisetakse täie rauaga mööda. Tunni möödudes liigume edasi konkreetselt kiirteele viivale pealesõidule. Väsimus tuleb peale, poeme põõsasse, pikutame, näeme jäneseid ja sööme supi ja pudru segu. Kõnnime natuke tagasi kurvile ja asume uuesti hääletama. Saame autole, mille roolis laigulises vormis naisterahvas, kes räägib, et kiirteel ei tohi hääletada. Meie teada pole see aga kiirtee, vaid sellele pealesõit - ses osas oleme väga ettevaatlikud olnud ja märke jälginud. Suurte seletuste ja ing k purssimise peale paneb meid järgmises kiirteeäärses tanklas maha - jess, nüüd on juba rohkem lootust. Autost maha astudes silmab Siil meest, kes meie väljumist mõtlikult jälgib. Siil läks tanklapoodi, et jogurtivajadust rahuldada. Signe jõudis vaevu kanni toolile toetada, kui tuli seesama mees ja hakkas temaga pr keeles seletama, et kas meil on autot vaja. Inglise keeles jätkates küsis Signe, et kuhu mees sõidab ja andis talle kaardi pihku. Mees näitas, et Lillesse, mis on täpselt Amsterdami tee peal, jäädes 30 km Belgia piirist. Ok, let's do this! Saime autole. Aga kunagi keegi eriti keelt ei osanud, siis vaikisime enamusaja.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
28. juuni, pühapäev. Arlay-Pariis-Charles de Gaulle lennujaam
Ärkasime kell 0500. Vitsutame kered valusalt täis, mine tea, millal jälle miskit normaalset hamba alla saab. Tukume. 0545 ärkab Aurelien, kes jõudis koju vaid paar tundi varem. 0615 sõidame välja. Aurelienil on dvdpleier kaasas, vaatame sõidu ajal King-Kongi, korra sõidab ka Aurelien sellepärast teelt peaaegu välja. Film on enamvähem ok, ümbritsev aga enam kui ok - päiksetõus, udulaamad, viinamäed ja põllud ja armsad Prantsuse külad. Saabume Pariisi plaanitust varem - 1030. Hakkame kesklinna servast tsentrumi poole matkama. Huupi. Mingit aimdust kohati üleval olevatest kaartidest saame aga väga täpselt ei liigu me sellegipoolest - mõned liigsed haagid ja käänud tulevad sisse. Pariisis on Mäki peldiku külastamine tasuta. Jess. Kuseme ja peseme.
Edasi.
(Plätud POLE head linnamatka jalatsid. Siilijalad õhtuks villis).
No turistikas - Louvre, Triumfikaar, Eiffel, Notre Dame, metroo. Kuhugi otseselt sisse või otsa ei lähe (va metroo). Palavus on kole. Õhk ei liigu. Linn eriti positiivset muljet ei jäta - algusest lõpuni on kõik kohad räpased, otseselt sitased, või haisevad kuse järele. Ok, vahepeal mõni puhtam lõik kah (peamised shopingutänavad) aga üldmulje on siiski räpane. Kindlasti on Pariisis ka hubasemaid ja ilusamaid kohti aga no kurat, kui isegi kesklinna ei suudeta puhtana hoida (getot samuti), siis... Stockholm oli ikka väga viks ja korralik.
Kuna on pühapäev, siis on pea kõik poed kinni, mõni üksik pisiputka on lahti. Tangime igal võimalusel jogurtit. Eiffeli ümbrus on rahvast täis, torni all on vabshee miski prasdnik käigus - metsik summ, rahvas huilgab kohati. Kõrvalolevast muruseltskonnast kostuv lausekatke selgitab, et tegemist miskise Michael Jacksoni (mälestus)üritusega. Hakates sealt ära liikuma, läheb ka lõpuks täismölluks - kostub Billy Jean ja rahvas pröökab kõikseaeg.
Aurelien andis meile kummalegi ühe metroopileti, mida kasutame selleks, et sips jalavaeva säästa ja võimalikult linnapiirile saada. Metroo kah erilist muljet ei jäta, Siili jaoks esimene kord, vagunid nagu vagunid ikka, liiguvad aeglaselt, peatused on ebasüstemaatiliselt kord korralikud, kord lagastatud või vabshee vaat' et vaid ühe pirniga valgustatud. Nagu koopad.
Metroost väljume kuskil Pariisi serval. Asume hääletuskohta otsima. Viidad osutavad meile sobivat suunda, kuid paarist autost vihjatakse, et ikka väga vales kohas oleme - siit sõidavad kõik Pariisi poole. Tiirutame, otsime, eksleme (vahepeal nägime ka teist hääletajat(hääletas samuti Lille poole), esimest nägime keset Saksat), lööme sellele kohale käega, liigume järgmise kiirtee pealesõidu poole, mõlemad läbi nagu lätirahad. Ümber on geto, rahvas põhiliselt moslemid. Otsustame kiirteeideest loobuda ja võtta hoopis selle paralleeltee. Aurelien rääkis kah juba varem, et kuna Prantsusmaal on enamus kiirteid tasulised, siis eelistabki rahvas üldse nende kõrval- või paralleelteid. Jätkame linnast välja matkamist. Ümbrus muutub juba inimlikumaks, nagu tsiviliseeritud Lasnamägi vms. Ühe pargilaadse roheluslapi kõrval väsime päris ära. Kell on 2100. Otsustame selles kohas hämardumiseni proovida ja siis üle aia sinna rohelusse ööbima ronida. Hääletamise käigus ilmneb, et säärane tegevus (üle aia sinna ja sealt välja ronimine) on kohalike seas popp tegevus - näeme paari kalkarit sisse ja mitmeid õhetavaid ja rahuloleva näoga paarikesi välja ronimas. No selge.
Siiski seal ööbima ei pea - üks hetk peatub mahtuniversaal keskealise umbprantslase paariga. Tükk aega on raskusi enda sihi selgitamisega. Pidevalt näitavad meile kaardi pealt suunda, kust me juba tuleme. Lõpuks vist saavad siiski aru, et tahame teises suunas liikuda. Mainib mingit 10 km. No seegi miskit, saame ehk linnast väljagi. Tee peal hakkab Charles de Gaulle'i lennujaamast rääkima. No veel parem - see viib meid jälle kiirteele ja sealt peaks pealeminejaid jalaga segada olema. Nõustume. Lennujaam on vist metsikult suur - näib omaette linnana, igasse terminali läheb eraldi tee. Prantslase pärimise peale laseme end huupi esimesse terminali visata. Kaalume ka seal ööbimist aga ei tihka - piirdume jälle kusimise/kasimisega ja laatsume teed mööda kiirtee poole, kusagile teed ääristava müravalli ja aia vahele. Nõgestesse. Naabriks olev pärnapuu piserdab ööläbi meid magusa mahlaga.
Edasi.
(Plätud POLE head linnamatka jalatsid. Siilijalad õhtuks villis).
No turistikas - Louvre, Triumfikaar, Eiffel, Notre Dame, metroo. Kuhugi otseselt sisse või otsa ei lähe (va metroo). Palavus on kole. Õhk ei liigu. Linn eriti positiivset muljet ei jäta - algusest lõpuni on kõik kohad räpased, otseselt sitased, või haisevad kuse järele. Ok, vahepeal mõni puhtam lõik kah (peamised shopingutänavad) aga üldmulje on siiski räpane. Kindlasti on Pariisis ka hubasemaid ja ilusamaid kohti aga no kurat, kui isegi kesklinna ei suudeta puhtana hoida (getot samuti), siis... Stockholm oli ikka väga viks ja korralik.
Kuna on pühapäev, siis on pea kõik poed kinni, mõni üksik pisiputka on lahti. Tangime igal võimalusel jogurtit. Eiffeli ümbrus on rahvast täis, torni all on vabshee miski prasdnik käigus - metsik summ, rahvas huilgab kohati. Kõrvalolevast muruseltskonnast kostuv lausekatke selgitab, et tegemist miskise Michael Jacksoni (mälestus)üritusega. Hakates sealt ära liikuma, läheb ka lõpuks täismölluks - kostub Billy Jean ja rahvas pröökab kõikseaeg.
Aurelien andis meile kummalegi ühe metroopileti, mida kasutame selleks, et sips jalavaeva säästa ja võimalikult linnapiirile saada. Metroo kah erilist muljet ei jäta, Siili jaoks esimene kord, vagunid nagu vagunid ikka, liiguvad aeglaselt, peatused on ebasüstemaatiliselt kord korralikud, kord lagastatud või vabshee vaat' et vaid ühe pirniga valgustatud. Nagu koopad.
Metroost väljume kuskil Pariisi serval. Asume hääletuskohta otsima. Viidad osutavad meile sobivat suunda, kuid paarist autost vihjatakse, et ikka väga vales kohas oleme - siit sõidavad kõik Pariisi poole. Tiirutame, otsime, eksleme (vahepeal nägime ka teist hääletajat(hääletas samuti Lille poole), esimest nägime keset Saksat), lööme sellele kohale käega, liigume järgmise kiirtee pealesõidu poole, mõlemad läbi nagu lätirahad. Ümber on geto, rahvas põhiliselt moslemid. Otsustame kiirteeideest loobuda ja võtta hoopis selle paralleeltee. Aurelien rääkis kah juba varem, et kuna Prantsusmaal on enamus kiirteid tasulised, siis eelistabki rahvas üldse nende kõrval- või paralleelteid. Jätkame linnast välja matkamist. Ümbrus muutub juba inimlikumaks, nagu tsiviliseeritud Lasnamägi vms. Ühe pargilaadse roheluslapi kõrval väsime päris ära. Kell on 2100. Otsustame selles kohas hämardumiseni proovida ja siis üle aia sinna rohelusse ööbima ronida. Hääletamise käigus ilmneb, et säärane tegevus (üle aia sinna ja sealt välja ronimine) on kohalike seas popp tegevus - näeme paari kalkarit sisse ja mitmeid õhetavaid ja rahuloleva näoga paarikesi välja ronimas. No selge.
Siiski seal ööbima ei pea - üks hetk peatub mahtuniversaal keskealise umbprantslase paariga. Tükk aega on raskusi enda sihi selgitamisega. Pidevalt näitavad meile kaardi pealt suunda, kust me juba tuleme. Lõpuks vist saavad siiski aru, et tahame teises suunas liikuda. Mainib mingit 10 km. No seegi miskit, saame ehk linnast väljagi. Tee peal hakkab Charles de Gaulle'i lennujaamast rääkima. No veel parem - see viib meid jälle kiirteele ja sealt peaks pealeminejaid jalaga segada olema. Nõustume. Lennujaam on vist metsikult suur - näib omaette linnana, igasse terminali läheb eraldi tee. Prantslase pärimise peale laseme end huupi esimesse terminali visata. Kaalume ka seal ööbimist aga ei tihka - piirdume jälle kusimise/kasimisega ja laatsume teed mööda kiirtee poole, kusagile teed ääristava müravalli ja aia vahele. Nõgestesse. Naabriks olev pärnapuu piserdab ööläbi meid magusa mahlaga.
27. juuni, laup2ev. Arlay
T2na miskit. Hommikul krt sadas, tegime hilise hommikus88gi ja vahtisime filmi The Contract. Siis l2ksime m8llasime natuke Aurelieni maja kallal. Siis l2ks Aurelien oma n6bu koolil6pule ja meie talle natuke hiljem j2rgi ja siis ta viis meid j2lle sinna v2iksesse linna, kus musafestival oli, et me saaks ta rendibussi sealt 2ra tuua, millega ta/me homme Pariisi s6idame. 88maja pole me seal endiselt leidnud - eks hakkab hooajaks kah vaikselt minema. Aurelienile valetame siiski, et saime 88maja, muidu rebib end veel pooleks, et meile varjualune leida. Igatahes - tuiasime Avoga koos veel linnapeal ringi, kaalusime kinnominekut kuid otsustasime siiski seda mitte teha, s6ime kirikutrepil melonit (mis Eestis on k6ik lameda maitsega) ja hakkasime koju tulema. Arlay'sse j6udes kruiisisime veel kylas ringi. Siin on ikka hunnikus neid vanu maju. K6ik on kas 11. sajandist v6i 13. sajandist. Huh.
Nyyd vaaritame suppi ja asume varsti filmi vahtima. Supi, j22tise, 6lle ja veiniga.
Mitte tingimata selles j2rjekorras.
Pilte vist ei j6uagi yles panna, sest Aurelien tuleb nii hilja koju.
Nyyd vaaritame suppi ja asume varsti filmi vahtima. Supi, j22tise, 6lle ja veiniga.
Mitte tingimata selles j2rjekorras.
Pilte vist ei j6uagi yles panna, sest Aurelien tuleb nii hilja koju.
26. juuni, reede. Arlay
(Eile 6htul k2isime veel petanque'i ja frisbit m2ngimas l2hedalasuval petanque'iv2ljakul)
Hommikul s6itsime linna, Aurilian sai s6braga kokku, meie tuiasime Avoga ringi. L2ksime linna kohal k6rguvasse kindlusse, kus oli loomaaed ja metsikult lapsi. Siil ja Avo said elektribussiga s6ita, Signe oli sel ajal peldikus. Hilisp2rastl6unal v6ttis Aurilian meid j2lle peale. Sadas. Ja siis algas torm. Metsikud vihmahunnikud, teed muutusid j6gedeks, v2lk lajatas nagu meeletu. L2ksime matkapoodi, shoppasime uued pl2tad ja vihmajope, poes endas ujutas, t88tajad loopisid 2mbritega vihmavett v2lja. Pood oli hullult suur kah, kaubad normaalsete hindadega, otsisime piiritust. Linnas olid koledad ummikud, linnast v2ljas6it v6ttis vist 1,5 tundi. Aa, t2na suri Michal Jackson ja nagu Avo ennustas, nii l2kski - igast raadiojaamast tulid tema lood. Avo ja Aurilian t6mblesid esiistmetel tantsida. Aurilian kurtis, et ei saa meilt eriti tagasisidet, kuiv6rd rahul me oma kylastusega oleme. Oh meid tuimi eestlasi, et me ei j2ksa koguaega oh my gawd ja dziisas kiljuda :o) Yritasime selgitada, et sellised me oleme ja tegelt on k6ik v2ga vinge. Eks v66rkeel takistab kah enda r66mu pidevat v2ljandamist. Igatahes tahtis ta homme hommikul matkale minna aga meie k6hkleva suhtumise peale vist Aurilian solvus. No me olime mures, et ylehomme Pariisi minnes peame niguni ylivara 2rkama ja arvatavasti peame ka Pariisist kohe jala v2lja matkama hakkama. Ehk 6nnestub siiski homme 6htul neid koski ja loodust vaatama minna. Aurilian on t6esti vinge v66rustaja olnud ja me ei taha teda kurvastada ja no kosed on huvitavad kah.
Igatahes.
L2ksime pizzat s88ma. Kohe pizzaresto k6rval on pizza-auomaat: sisestad oma pizzasoovi ja kahe minutiga on kypsetis k2es. Amazing.
Aurilianil on vend, kes teeb veini ja 6de, kes k2ib kylades 8kokaupa myytamas. 6de olevat tema peale vist kade vms, igatahes veeratab igal v6imalusel kaikaid kodaratesse ja r22gib ta s6pradele tema kohta valesid. No juba, kuidas saab perekonnasiseselt nii suhtuda?
Laekume alles 2200 koju ja vaatame filmi Taxi. Hea j22tise juurde.
Hommikul s6itsime linna, Aurilian sai s6braga kokku, meie tuiasime Avoga ringi. L2ksime linna kohal k6rguvasse kindlusse, kus oli loomaaed ja metsikult lapsi. Siil ja Avo said elektribussiga s6ita, Signe oli sel ajal peldikus. Hilisp2rastl6unal v6ttis Aurilian meid j2lle peale. Sadas. Ja siis algas torm. Metsikud vihmahunnikud, teed muutusid j6gedeks, v2lk lajatas nagu meeletu. L2ksime matkapoodi, shoppasime uued pl2tad ja vihmajope, poes endas ujutas, t88tajad loopisid 2mbritega vihmavett v2lja. Pood oli hullult suur kah, kaubad normaalsete hindadega, otsisime piiritust. Linnas olid koledad ummikud, linnast v2ljas6it v6ttis vist 1,5 tundi. Aa, t2na suri Michal Jackson ja nagu Avo ennustas, nii l2kski - igast raadiojaamast tulid tema lood. Avo ja Aurilian t6mblesid esiistmetel tantsida. Aurilian kurtis, et ei saa meilt eriti tagasisidet, kuiv6rd rahul me oma kylastusega oleme. Oh meid tuimi eestlasi, et me ei j2ksa koguaega oh my gawd ja dziisas kiljuda :o) Yritasime selgitada, et sellised me oleme ja tegelt on k6ik v2ga vinge. Eks v66rkeel takistab kah enda r66mu pidevat v2ljandamist. Igatahes tahtis ta homme hommikul matkale minna aga meie k6hkleva suhtumise peale vist Aurilian solvus. No me olime mures, et ylehomme Pariisi minnes peame niguni ylivara 2rkama ja arvatavasti peame ka Pariisist kohe jala v2lja matkama hakkama. Ehk 6nnestub siiski homme 6htul neid koski ja loodust vaatama minna. Aurilian on t6esti vinge v66rustaja olnud ja me ei taha teda kurvastada ja no kosed on huvitavad kah.
Igatahes.
L2ksime pizzat s88ma. Kohe pizzaresto k6rval on pizza-auomaat: sisestad oma pizzasoovi ja kahe minutiga on kypsetis k2es. Amazing.
Aurilianil on vend, kes teeb veini ja 6de, kes k2ib kylades 8kokaupa myytamas. 6de olevat tema peale vist kade vms, igatahes veeratab igal v6imalusel kaikaid kodaratesse ja r22gib ta s6pradele tema kohta valesid. No juba, kuidas saab perekonnasiseselt nii suhtuda?
Laekume alles 2200 koju ja vaatame filmi Taxi. Hea j22tise juurde.
25. juuni, neljap2ev, Arlay
Kappasime hommikul kuskile l2heduses olevasse kylla (seesama kus musafestival toimus), Aurilian otsis mingit kraami ja Avo k2is kaasas. Meie olime miskip2rast hullult v2sind ja ei viitsind muffigi teha. Yritasime uut Euroopa kaarti otsida, kuid ka siin oli vaid lahja Michelini kaart. Tuiasime keskv2ljakule tagasi, tegime A&A'ga l6una ja hiljem tegi ta meile tuuri siinses piirkonnas.
Yks koht oli n2iteks yks kuulsamaid ja kallimaid veinim2gesid - Chateau Chalon.
Kojuj6udes l2ks Aurilian panka laenu kysima ja meie hakkasime petanque'i m2ngima. Hiljem Southpark ja asjad.
Aurilian k2skis meil meelde tuletada, et kui me pyhap2eval l2heme, et ta siis meile pudeli veini kaasa annaks, et ma teda m2letaks. Nagu teda oleks kerge unustada :o) Arvatavasti joome selle veini 2ra, kui j2lle mingi eriti raske h22letuskoht tuleb. T6mmame veini sisse ja k6ik suva. Pariisi pole seni 88bimiskohti saanud kah - tundub et hooaeg on algamas ja k6ik kohad t2is v6i on k6ik v66rustajad lennus. Suva kah - saame n2dala siin puhatud ja v6ime j2lle p66sas magada.
A muide, Avo ja Aurilian on nagu vana abielupaar - k6ik see aeg kraaklevad ja bitchivad yksteise kallal aga seda on pull pealt kuulata ja ega nad ka ise seda t6siselt v6ta :o)
Yks koht oli n2iteks yks kuulsamaid ja kallimaid veinim2gesid - Chateau Chalon.
Kojuj6udes l2ks Aurilian panka laenu kysima ja meie hakkasime petanque'i m2ngima. Hiljem Southpark ja asjad.
Aurilian k2skis meil meelde tuletada, et kui me pyhap2eval l2heme, et ta siis meile pudeli veini kaasa annaks, et ma teda m2letaks. Nagu teda oleks kerge unustada :o) Arvatavasti joome selle veini 2ra, kui j2lle mingi eriti raske h22letuskoht tuleb. T6mmame veini sisse ja k6ik suva. Pariisi pole seni 88bimiskohti saanud kah - tundub et hooaeg on algamas ja k6ik kohad t2is v6i on k6ik v66rustajad lennus. Suva kah - saame n2dala siin puhatud ja v6ime j2lle p66sas magada.
A muide, Avo ja Aurilian on nagu vana abielupaar - k6ik see aeg kraaklevad ja bitchivad yksteise kallal aga seda on pull pealt kuulata ja ega nad ka ise seda t6siselt v6ta :o)
24. juuni, kolmap2ev. Arlay.
Niisiis.
Eile, Jaanip2eval suurt midagi erilist ette ei v6etud. Siin Jaanip2eva ei t2histata, lihtsalt on eelneval p2eval v2ike pidu, et astronoomilise suve algus.
Lendasime eile siinsele aiale peale - raiusime matsheetedega bambuseid maha ja Siil vahtis 6udusega, kuidas Aurelien ja Avo mootorsaega ohtlikke l6ikamisi teevad. Lõpuks 6nnestus saag enda k2tte saada ja palkmajaehitusest kogutud kogemusi korrektselt rakendada. Signe tegeles p6hiliselt kogu selle sodi p6letamisega ja rohis peenraid. 6htul eiras Aurelien oma isa keeldu ja ajas garaazhist Bobcati kopa v2lja, kuna v2iksemat v6sa oli lihtsalt m6ttetu k2sitsi rynnata.
Aa, mis unustasime r22kida - Aurelieni s6branna, keda ta pyhap2eval kolida aitab, on v6ltsabielus, kuna nii saab ta kiiremini kodukanti tagasi kolida - kui tal on abikaasa siinkandis. Muidu peaks ta 4 aastat Pariisis 6petajana t88tama.
Igatahes - 6htul l2ks Aurelien j2lle vanematekoju, meie j2ime koos Avoga siia j22tist m2mmima ja Coeni vendade filme vaatama.
T2na hommikul 2rkasime alles 1100! Jess! Tegime siva yhe korraliku hommikus88gi, kuna nemad siin hommikuti eriti ei s88. Valmistusime just lossi vaatama minema, kui Aurelien koos vanematega kohale j6udis. Selgus, et "hommikus88k" j2etakse vahele ja kohe hakkab ta ema "l6unat" valmistama. 2gasime 6udusest. Lootsime, et v2ike jalutusk2ik ehk vajutab hommikus88gi allapoole. L2ksime neljakesi. Aurelien n2itas maju, hoove, ja r22kis ajaloost. Vanimad majad on siin 11. sajandist. Loss on l2bi aegade olnud v2ga ihaldusv22rne, kuna siin saab v2ga head veini - kasvatada ja valmistada. Samuti on see kunagise "soolatee" peal. T2naval tuli meile kohalik veinimeister vastu - saksast p2rit, nyyd elab siin. Kutsus kohe veini proovima. No j2lle yks Auriliani s6ber. Pakkus valget veini.
V2ga head veini. Aurelien kinnitas oma eksperthinnanguga samuti, et tegemist pole suvalise, vaid hea aastak2igu ja yldse viimase peal veiniga. Kuna Avo polnud muffigi s88nud, siis t6mbas tema sivalt shvipsi. Meie pysisime enamv2hem tasakaalus. No totaalset filmi-prantsusmaad saame siin. Hiljem j6udsime ka lossiv2ravasse kuid see polnud veel avatud. Ehk homme v6i n2dalavahetusel proovime uuesti. Tagasi tulime ringiga.
Aurelien n2itas meile vesiveskit ja v2lja, kus peeti rooma v6itlusi.
Koju j6udes asusime tema ema loodut/toodut h2vitama.
Pildil on näha, kuidas Avo ründab nende toodud megasaia. Olgu öeldud, et sai võitis kaks-null, sest Avo murdis seda saia järades hamba ja hiljem jäi tal kõht kinni ning pidi igasugu laksatiive manustama, et sooled liiguks jälle.
Aurelien sai peapesu kopa kasutamise eest. Isa hakkas kahjusid siluma. No viimasepeal t2pset t88d teeb. 17 aastat ehituskogemust kah.
Meie j2tkasime eile alustatut. Siil ja Signe kasutasid Aurelieni pakutud tasuta kodustele helistamise v6imalust. Kadri, kindlasti yritan veel ka sulle helistada see n2dal. Tarvo - t2nud jaanisoovide eest, nagu n2ed, Prantsusmaal oleme ;o)
Ja yldse tervitused k6igile lugejatele.
Juhu, t88 ja vile koos ning kaome bambust ragistama uuesti!
(l2hiajal loodame ka m6ned pildid yles saada)
Eile, Jaanip2eval suurt midagi erilist ette ei v6etud. Siin Jaanip2eva ei t2histata, lihtsalt on eelneval p2eval v2ike pidu, et astronoomilise suve algus.
Lendasime eile siinsele aiale peale - raiusime matsheetedega bambuseid maha ja Siil vahtis 6udusega, kuidas Aurelien ja Avo mootorsaega ohtlikke l6ikamisi teevad. Lõpuks 6nnestus saag enda k2tte saada ja palkmajaehitusest kogutud kogemusi korrektselt rakendada. Signe tegeles p6hiliselt kogu selle sodi p6letamisega ja rohis peenraid. 6htul eiras Aurelien oma isa keeldu ja ajas garaazhist Bobcati kopa v2lja, kuna v2iksemat v6sa oli lihtsalt m6ttetu k2sitsi rynnata.
Aa, mis unustasime r22kida - Aurelieni s6branna, keda ta pyhap2eval kolida aitab, on v6ltsabielus, kuna nii saab ta kiiremini kodukanti tagasi kolida - kui tal on abikaasa siinkandis. Muidu peaks ta 4 aastat Pariisis 6petajana t88tama.
Igatahes - 6htul l2ks Aurelien j2lle vanematekoju, meie j2ime koos Avoga siia j22tist m2mmima ja Coeni vendade filme vaatama.
T2na hommikul 2rkasime alles 1100! Jess! Tegime siva yhe korraliku hommikus88gi, kuna nemad siin hommikuti eriti ei s88. Valmistusime just lossi vaatama minema, kui Aurelien koos vanematega kohale j6udis. Selgus, et "hommikus88k" j2etakse vahele ja kohe hakkab ta ema "l6unat" valmistama. 2gasime 6udusest. Lootsime, et v2ike jalutusk2ik ehk vajutab hommikus88gi allapoole. L2ksime neljakesi. Aurelien n2itas maju, hoove, ja r22kis ajaloost. Vanimad majad on siin 11. sajandist. Loss on l2bi aegade olnud v2ga ihaldusv22rne, kuna siin saab v2ga head veini - kasvatada ja valmistada. Samuti on see kunagise "soolatee" peal. T2naval tuli meile kohalik veinimeister vastu - saksast p2rit, nyyd elab siin. Kutsus kohe veini proovima. No j2lle yks Auriliani s6ber. Pakkus valget veini.
V2ga head veini. Aurelien kinnitas oma eksperthinnanguga samuti, et tegemist pole suvalise, vaid hea aastak2igu ja yldse viimase peal veiniga. Kuna Avo polnud muffigi s88nud, siis t6mbas tema sivalt shvipsi. Meie pysisime enamv2hem tasakaalus. No totaalset filmi-prantsusmaad saame siin. Hiljem j6udsime ka lossiv2ravasse kuid see polnud veel avatud. Ehk homme v6i n2dalavahetusel proovime uuesti. Tagasi tulime ringiga.
Aurelien n2itas meile vesiveskit ja v2lja, kus peeti rooma v6itlusi.
Koju j6udes asusime tema ema loodut/toodut h2vitama.
Pildil on näha, kuidas Avo ründab nende toodud megasaia. Olgu öeldud, et sai võitis kaks-null, sest Avo murdis seda saia järades hamba ja hiljem jäi tal kõht kinni ning pidi igasugu laksatiive manustama, et sooled liiguks jälle.
Aurelien sai peapesu kopa kasutamise eest. Isa hakkas kahjusid siluma. No viimasepeal t2pset t88d teeb. 17 aastat ehituskogemust kah.
Meie j2tkasime eile alustatut. Siil ja Signe kasutasid Aurelieni pakutud tasuta kodustele helistamise v6imalust. Kadri, kindlasti yritan veel ka sulle helistada see n2dal. Tarvo - t2nud jaanisoovide eest, nagu n2ed, Prantsusmaal oleme ;o)
Ja yldse tervitused k6igile lugejatele.
Juhu, t88 ja vile koos ning kaome bambust ragistama uuesti!
(l2hiajal loodame ka m6ned pildid yles saada)
22. juuni, esmasp2ev. Arlay
Eile k2isime l2hedalasuvas linnas muusikafestivalil, v2ga kodune tunne. Ainult keel meenutas, et oleme Prantsusmaal. T2na hommikul pakkisime asjad ja kolisime Auriliani vanemate juurest v2lja ja 30 km edasi. Siin on vana loss ja seda ymbritsevad lisahooned kuuluvad erinevatele inimestele. Auriliani omad on kaks neist (endine vangla ja t6llakuur), milledest ehitab v66rastemaju. Ise elame naabermajas, mis kuulub tema usakast s6brale. Yldse on tal laialt s6pru, nagu v6isime ka festivalil veenduda - pidevalt tullakse ligi r22kima ja embama ja musitama :o)
(ps, kui saame 6htul aega, kirjutame p2evad lahti. V6ib olla aga pole aega, sest vaja pyhap2evaks Pariisi 88maja otsida)
(ps, kui saame 6htul aega, kirjutame p2evad lahti. V6ib olla aga pole aega, sest vaja pyhap2evaks Pariisi 88maja otsida)
21. juuni, pyhap2ev. Milano kant - Arlay
21. juuni, pyhap2ev. Milanol2histel-Prantsusmaa
2rkasime 0700. 2 tundi und. Liiklus oli elavnenud. L2ksime j2lle v2ljas6idu juurde ja p8ieldasime. Lootusetu. Tund m88dus. L6puks peatus prantsuse numbrim2rgiga Citroen. Pidi Prantsusmaale minema. Loomulikult hyppasime peale. Siilil oli Milano p2iksest kael ja silmanurgad p6lenud.
Meie pealev6tja - Aurelien, saab kuu p2rast 30. a, tantsija, akrobaat, eksmodell (http://www.lockemodels.com/view.cfm?modelID=108), nyydne moeshowde produtsent, tuli just MIlaanost sh6utegemiselt, tegelikult on Prantsusmaal vanemate juures puhkusel, t88hoolik, 10 a USAs elanud. Terve tee sai palju r22gitud. L6puks pakkus variandi, kas paneb meid Genovas maha v6i viib meid enda kanti. Valisime viimase, et n2ha Prantsuse maakanti. Ta r22kis, et on oma lapsep6lvekandi l2heduses osa lossi lisahoonetest 2ra ostnud ja nyyd teeb selles 7 kohaga v66rastemaja. Pakkus, et v6ime m6neks ajaks kylla tulla. Loomulikult n6ustusime - vajasime oma puhkusest puhkust. Saime aru, miks Saatus meid nii kaua pidurdas ja piinas - et me temaga kokku juhtuks :o)
K2isime Mont Blanci, yhte sietsmeist maailmaimest, vaatamas, eelnevalt s6itsime 11 km selle alt l2bi. Asusime m2gede vahel siuglema. Genovas pidas meid Prantsuse piirivalve kinni. Kahtlustasid Siili narkodiilerluses. Ei tea, kas ID-kaardi pildi p2rast v]i k6hnuse ja magamata v2limuse t6ttu. L2bi otsime siiski ei hakatud. J6udsime Auriliani (coucsurfing.org looja on tema s6ber, yldse on tal hullult s6pru, nagu j2rgnevatel p2evadel veenduda v6isime) kodukylla. Vanemaid kodus polnud. Olid vaid koerad ja kass. P2ike paistis j2tkuvalt kuid 6nneks palav polnud. Pigem jahedapoolne. L2ksime kirbuturule, kus ta vanemad oma tr2ni myytasid. Ema energiline jupats, kes kylaslistest 6hinasse l2ks, isa rahumeelne loikam. Meenutasid oma olemuselt ja omavaheliselt suhtluselt Signe vanemaid. S6ime grillikraami ja (loomulikult) juustu. Hiljem tagasi majas - 6nnis dush ja veel 6ndsam paaritunnine uinak. 3 tundi hiljem - tellime pizza ja l2heme j2rve22rde jalutama. Aurilian tutvustab karavaniplatse - hooajal on kylas 1000 elaniku asemel 8000. V6tame pizzad autole ja s6idame koju. Enne saame teade, et l2hedal kylas on muusikafestival. Sinna l2heme. Eelnevalt aga pizzad, Siil joob Aurelieni venna valmistatud kanget veini, Signe S6brannastub entusiastlikult ing keelt purssiva emaga. S6idame festivalile.
Pidu tekitab koduse tunde. Samad nolgid, samad noored, samad keskealised. Lihtsalt vales keeles r22givad. Keset linna on mitmed lavad, kus erineva stiili esindajad rahvast yles kytavad: tehno, rokk, hauss, trummiorkestrid, kitarristid, noorteb2ndid - k6ike.
(Pildil meie Aurelieniga, kohe näha, kes meist modell on)
Maitseme j2lle erinevaid 6llesid ja tatsume rahulikult ringi. Amsterdamist saabub rongiga Aurelieni s6ber Avo - Iisraeli p2ritolu LA'lane, t6eliselt muhe easygoing usakas. Saab k6igiga h2sti l2bi, hoolimata keelebarj22rist (j2rgmisel hommikul nt tulistab inglise keeles kilde ja hyppab Aurelieni isale kaela - viimane ei r22gi s6nagi ing k aga irvitab muhedalt ja r22gib oma prantsuse keelt). Aga ega kaua festaril olegi, meil k6igil unev6lg, mis vaja tasa teha. L2ksime tagasi majja ja oi kui magus uni tuli. Magasime 9ni - jei!
2rkasime 0700. 2 tundi und. Liiklus oli elavnenud. L2ksime j2lle v2ljas6idu juurde ja p8ieldasime. Lootusetu. Tund m88dus. L6puks peatus prantsuse numbrim2rgiga Citroen. Pidi Prantsusmaale minema. Loomulikult hyppasime peale. Siilil oli Milano p2iksest kael ja silmanurgad p6lenud.
Meie pealev6tja - Aurelien, saab kuu p2rast 30. a, tantsija, akrobaat, eksmodell (http://www.lockemodels.com/view.cfm?modelID=108), nyydne moeshowde produtsent, tuli just MIlaanost sh6utegemiselt, tegelikult on Prantsusmaal vanemate juures puhkusel, t88hoolik, 10 a USAs elanud. Terve tee sai palju r22gitud. L6puks pakkus variandi, kas paneb meid Genovas maha v6i viib meid enda kanti. Valisime viimase, et n2ha Prantsuse maakanti. Ta r22kis, et on oma lapsep6lvekandi l2heduses osa lossi lisahoonetest 2ra ostnud ja nyyd teeb selles 7 kohaga v66rastemaja. Pakkus, et v6ime m6neks ajaks kylla tulla. Loomulikult n6ustusime - vajasime oma puhkusest puhkust. Saime aru, miks Saatus meid nii kaua pidurdas ja piinas - et me temaga kokku juhtuks :o)
K2isime Mont Blanci, yhte sietsmeist maailmaimest, vaatamas, eelnevalt s6itsime 11 km selle alt l2bi. Asusime m2gede vahel siuglema. Genovas pidas meid Prantsuse piirivalve kinni. Kahtlustasid Siili narkodiilerluses. Ei tea, kas ID-kaardi pildi p2rast v]i k6hnuse ja magamata v2limuse t6ttu. L2bi otsime siiski ei hakatud. J6udsime Auriliani (coucsurfing.org looja on tema s6ber, yldse on tal hullult s6pru, nagu j2rgnevatel p2evadel veenduda v6isime) kodukylla. Vanemaid kodus polnud. Olid vaid koerad ja kass. P2ike paistis j2tkuvalt kuid 6nneks palav polnud. Pigem jahedapoolne. L2ksime kirbuturule, kus ta vanemad oma tr2ni myytasid. Ema energiline jupats, kes kylaslistest 6hinasse l2ks, isa rahumeelne loikam. Meenutasid oma olemuselt ja omavaheliselt suhtluselt Signe vanemaid. S6ime grillikraami ja (loomulikult) juustu. Hiljem tagasi majas - 6nnis dush ja veel 6ndsam paaritunnine uinak. 3 tundi hiljem - tellime pizza ja l2heme j2rve22rde jalutama. Aurilian tutvustab karavaniplatse - hooajal on kylas 1000 elaniku asemel 8000. V6tame pizzad autole ja s6idame koju. Enne saame teade, et l2hedal kylas on muusikafestival. Sinna l2heme. Eelnevalt aga pizzad, Siil joob Aurelieni venna valmistatud kanget veini, Signe S6brannastub entusiastlikult ing keelt purssiva emaga. S6idame festivalile.
Pidu tekitab koduse tunde. Samad nolgid, samad noored, samad keskealised. Lihtsalt vales keeles r22givad. Keset linna on mitmed lavad, kus erineva stiili esindajad rahvast yles kytavad: tehno, rokk, hauss, trummiorkestrid, kitarristid, noorteb2ndid - k6ike.
(Pildil meie Aurelieniga, kohe näha, kes meist modell on)
Maitseme j2lle erinevaid 6llesid ja tatsume rahulikult ringi. Amsterdamist saabub rongiga Aurelieni s6ber Avo - Iisraeli p2ritolu LA'lane, t6eliselt muhe easygoing usakas. Saab k6igiga h2sti l2bi, hoolimata keelebarj22rist (j2rgmisel hommikul nt tulistab inglise keeles kilde ja hyppab Aurelieni isale kaela - viimane ei r22gi s6nagi ing k aga irvitab muhedalt ja r22gib oma prantsuse keelt). Aga ega kaua festaril olegi, meil k6igil unev6lg, mis vaja tasa teha. L2ksime tagasi majja ja oi kui magus uni tuli. Magasime 9ni - jei!
20. juuni, laup2ev. Lugano-Milano
20.juuni, laup2ev. Lugano-Milano-...
2rkasime 0600. Kogu reisi v2ltel pole kumbki meist korralikult v2lja puhanud. M6tlesime, et peaks korra Eestis k2ima, n2dalakese puhkama ja siis uuesti Euroopasse tulema. Esialgu aga viskasime asjad kokku ja ronisime yle aia. J2rve22res tegime syya, Signe ujus, Siil solberdas niisama. P2ike paistis. Hakkasime eilase heategija k2tten2idatud h22letuskoha poole k6ndima. Siil vahtis punnis-silmi palme ja bambuseid. Siin k2is juba machotamine ja peale itaalia keele suurt midagi ei r22gita. U 7 km jalutamise j2rel hakkasime oma tanklale liginema ja Siil hakkasi k2igupealt "ITALY" silti n2itama. Igaks juhuks. Tanklasse j6udes ei saanud mee h22letama hakatagi, kui juba yks itaallane meie k6rvale s6itis. Oli teel meis m88dudes me silti n2inud ja viis meid endaga Milanosse. Hakkas kohe s6idu ajal seletama, kuhu peaksime minema - Itaalia "kontsale" - seal on v2ga toredad inimesed, hea ja odav toit, imeilusad rannad. Lisaks soovitas Sardiiniat, Korsikat ja Sitsiiliat. K2skis oma t88koha l2hedalt turult praekana osta - 5 euri. Kaarti vahtis s6idu ajal kiirteel kihutades ja noomis Siili, kui see teed silmas yritas pidada. Milanos oli soe. V2ga. Otsustasime l2bi linna kohe Torino-Venezuela kiirtee 22rde minna - Itaalias on linnade ymber suur ringtee, millelt saab siis erinevates suundades kiirteedele. Aga j2llegi, rongijaamast saadud kaart peksis segast v6i peksavad itaallased segast. Igastahes meie sotti ei saanud, kus oleme ja kuhu j6udma peaksime. Seiklesime linna peal u 3 tundi, siis alles leidsime sildi, mis n2itas Veneetsiat. Ja M2kk oli k6rval. Proovisime siin j2lle sildiga ja sildita oma 2 tundi, kuni saime m6ned kildid Torino suunal s6ita ja bensukas peatuda. Hakkas 2ikesevihma kallama. @iksenooled sahmisid yle taeva. V6imas. Kuidagi j2lle edasi ei saanud. Siil hakkas juhtidelt Torino poole kysima, kuna siin n2itas silt sinna ja Veneetsiale l6ime k2ega. Isegi rekkajuhilt kysis. Mees l2ks Prantsusmaa poole, kuid ei tohtinud kedagi peale v6tta. Ka teised juhid l2ksid igalepoole mujale. Eelmises h22letuskohas j2i vist me kaart maha v6i unustasime selle autosse, nii et me ei saanud ka aru, mis suunas need teised juhid k6ik s6idavad. Keeleoskamatus sai takistuseks.
L6puks loobusime Torino poole kysimisest ja Siil l2ks lihtsalt kysima, kas saaksime kaasa, yksk6ik kuhu. Saimegi yhe imeliku selliga 30 km edasi, Torino poole. Juht oli v2ga naiseliku v2limuse ja maneeriga Francoise, 30 aastane. Ta oli meist hirmus vaimustuses ja tegi meile meile j2rgmisse tanklasse j6udes kohvid v2lja, et saaks veel meiega r22kida. Andis oma b2ndi plaadi. Ta m2ngib kitarri ja kirjutab s6nu. Sellest peatusest enam edasi ei saanud. Olime t2iesti zombistunud. Tegime "Autogrill"ile ringi peale, otsisime telgikohta. Viimag oli t2iesti suva - panime lihtsalt aia 22rde, rekka taha laagri pysti ja pugesime 0500 p6hku. Itaalias veokid n2dalavahetusel s6ita ei v6i.
2rkasime 0600. Kogu reisi v2ltel pole kumbki meist korralikult v2lja puhanud. M6tlesime, et peaks korra Eestis k2ima, n2dalakese puhkama ja siis uuesti Euroopasse tulema. Esialgu aga viskasime asjad kokku ja ronisime yle aia. J2rve22res tegime syya, Signe ujus, Siil solberdas niisama. P2ike paistis. Hakkasime eilase heategija k2tten2idatud h22letuskoha poole k6ndima. Siil vahtis punnis-silmi palme ja bambuseid. Siin k2is juba machotamine ja peale itaalia keele suurt midagi ei r22gita. U 7 km jalutamise j2rel hakkasime oma tanklale liginema ja Siil hakkasi k2igupealt "ITALY" silti n2itama. Igaks juhuks. Tanklasse j6udes ei saanud mee h22letama hakatagi, kui juba yks itaallane meie k6rvale s6itis. Oli teel meis m88dudes me silti n2inud ja viis meid endaga Milanosse. Hakkas kohe s6idu ajal seletama, kuhu peaksime minema - Itaalia "kontsale" - seal on v2ga toredad inimesed, hea ja odav toit, imeilusad rannad. Lisaks soovitas Sardiiniat, Korsikat ja Sitsiiliat. K2skis oma t88koha l2hedalt turult praekana osta - 5 euri. Kaarti vahtis s6idu ajal kiirteel kihutades ja noomis Siili, kui see teed silmas yritas pidada. Milanos oli soe. V2ga. Otsustasime l2bi linna kohe Torino-Venezuela kiirtee 22rde minna - Itaalias on linnade ymber suur ringtee, millelt saab siis erinevates suundades kiirteedele. Aga j2llegi, rongijaamast saadud kaart peksis segast v6i peksavad itaallased segast. Igastahes meie sotti ei saanud, kus oleme ja kuhu j6udma peaksime. Seiklesime linna peal u 3 tundi, siis alles leidsime sildi, mis n2itas Veneetsiat. Ja M2kk oli k6rval. Proovisime siin j2lle sildiga ja sildita oma 2 tundi, kuni saime m6ned kildid Torino suunal s6ita ja bensukas peatuda. Hakkas 2ikesevihma kallama. @iksenooled sahmisid yle taeva. V6imas. Kuidagi j2lle edasi ei saanud. Siil hakkas juhtidelt Torino poole kysima, kuna siin n2itas silt sinna ja Veneetsiale l6ime k2ega. Isegi rekkajuhilt kysis. Mees l2ks Prantsusmaa poole, kuid ei tohtinud kedagi peale v6tta. Ka teised juhid l2ksid igalepoole mujale. Eelmises h22letuskohas j2i vist me kaart maha v6i unustasime selle autosse, nii et me ei saanud ka aru, mis suunas need teised juhid k6ik s6idavad. Keeleoskamatus sai takistuseks.
L6puks loobusime Torino poole kysimisest ja Siil l2ks lihtsalt kysima, kas saaksime kaasa, yksk6ik kuhu. Saimegi yhe imeliku selliga 30 km edasi, Torino poole. Juht oli v2ga naiseliku v2limuse ja maneeriga Francoise, 30 aastane. Ta oli meist hirmus vaimustuses ja tegi meile meile j2rgmisse tanklasse j6udes kohvid v2lja, et saaks veel meiega r22kida. Andis oma b2ndi plaadi. Ta m2ngib kitarri ja kirjutab s6nu. Sellest peatusest enam edasi ei saanud. Olime t2iesti zombistunud. Tegime "Autogrill"ile ringi peale, otsisime telgikohta. Viimag oli t2iesti suva - panime lihtsalt aia 22rde, rekka taha laagri pysti ja pugesime 0500 p6hku. Itaalias veokid n2dalavahetusel s6ita ei v6i.
19. juuni, reede. Luzern-Gotland-Lugano
19. juuni, reede. Luzern-Gottland-Lugano
Olime j2lle juba 7 jalul, pakkisime kodinad, j6ime tassi rohelist teed. T2nasime Linat ja hakkasime linnast v2lja h22letama. Proovisime siin ja seal, kuskil l88gile ei saanud. L6puks k6ndisime mitu kilti sama teed tagasi, mida olime eile tulnud. Yhes ristmikus siis n2kkas - peatus yks auto, mille juht pidigi j2rgmisse linna minema, kuid sealt pidi halb olema edasi saada. Soovitas j2rgmise asula nimega sildi teha - seal olla tankla. Oli abiks - saimegi bussile. Viskas meid 2ra. Kuid sinna j2ime toppama. 12 alustasime Uri-s ja k2isime vahepeal kuivamas ning tegime putru ja j2lle h22letasime ja j2lle kuivatasime ja proovisime erinevaid kohti, kuid ei tahetud meid kuidagi peale v6tta. Kas asi on vihmas v6i Shveitsis? Tuju oli t2itsa nullis. Raske oli leida autot, mis poleks asju v6i inimesi liiga t2is ja mille juht poleks tige keskealine kurjam. 6 tunni m88dudes hakkasime l6puks otse juhtidelt kysima. Siil sai yhelt selliselt mehelt p6ikleva "Muss meinen Frau fragen" ja s6itis hiljem tuima n2oga minema. Otsisime edasi. Yks neist sisenes enne tanklasse, kui kysida j6udsime. Siil l2ks yhte paarikest tylitama ja samal ajal tuli see meil esmalt sihikul olnud juht Signele selja taha ja kysis "Do you need a ride?" Hyppasime r66must s2rades autosse. Seat. Mees t88tas uurijana Saksamaa Nestles, kuid pere oli Luganos, Shveitsi poolel Itaalia piiri l2hedal. R22kis meile tunnelitest, siinsest hydroenergiast, Bellenzone kindlustest ja tollidest. T6i meid Lugano kylje alla j2rve22rsesse randa, kus oli 25 kraadi sooja (meie h22letuskohas oli vist 12 vms), taevas vihmavaba ja k2is synnip2evapidu generaatorimyra, tr2na ja l2rmakate nolkitaallastega.
Meie aga nautisime sooja ning kuivatasime riideid. Itaalia on kohe teiselpool j2rve. Milanot yritame homme v2ltida, kuna see olevat jama ning sudus. S6ime v2rgid 2ra ja l2ksime telgikohta otsima. Rannalt lahkudes nägime, et meie naabriteks olnud hipikamba üks liige oli tõrvikutega žongleerimist alustanud. Päris nunnu nägi välja, kuigi tõrvikud ka paar korda maha kukkusid. Silmasime yhte aiaga piiratud maalahmakat (eelnevalt kaalusime ka golfiv2ljakut). Otsisime edasi. J2lle teises kohas j2rve22res kylitades ehmatas meid 2ike. Sibasime tagasi, viskasime kotid yle aia ning pressisime end sisse. Liikuides aia taganurka n2gime yhte pimedat matkabussi. Hakkasime hiilima. Puudealune oli t2is s2demetena ringih6ljuvaid ja helendavaid jaanimardikaid. V6lumets :o)
Mingi teine kamp tuli veel raginal yle aia. Muutusime veel ettevaatlikumaks. Panime vaikselt ja kiiruga mantlid paika. Hakkas sadama. Tugevalt. Ajapikku hakkasid mantli 6mbluskohad l2bitilkuma. Siil oli maruvihane - alles saime vihmast minema ja nyyd j2lle m2rgume! Mantlit kohendades tuli kapat2is vett yhest mantlivoldist otse mattidele. Siil ronis kirudes v2lja, pingutas yhe mantli yle, pani lisan88rid ja viskas teise mantli lisaks peale. Nyyd oli ok - v.a. see, et ta pidi poolenisti lohus magama. Pohh.
Olime j2lle juba 7 jalul, pakkisime kodinad, j6ime tassi rohelist teed. T2nasime Linat ja hakkasime linnast v2lja h22letama. Proovisime siin ja seal, kuskil l88gile ei saanud. L6puks k6ndisime mitu kilti sama teed tagasi, mida olime eile tulnud. Yhes ristmikus siis n2kkas - peatus yks auto, mille juht pidigi j2rgmisse linna minema, kuid sealt pidi halb olema edasi saada. Soovitas j2rgmise asula nimega sildi teha - seal olla tankla. Oli abiks - saimegi bussile. Viskas meid 2ra. Kuid sinna j2ime toppama. 12 alustasime Uri-s ja k2isime vahepeal kuivamas ning tegime putru ja j2lle h22letasime ja j2lle kuivatasime ja proovisime erinevaid kohti, kuid ei tahetud meid kuidagi peale v6tta. Kas asi on vihmas v6i Shveitsis? Tuju oli t2itsa nullis. Raske oli leida autot, mis poleks asju v6i inimesi liiga t2is ja mille juht poleks tige keskealine kurjam. 6 tunni m88dudes hakkasime l6puks otse juhtidelt kysima. Siil sai yhelt selliselt mehelt p6ikleva "Muss meinen Frau fragen" ja s6itis hiljem tuima n2oga minema. Otsisime edasi. Yks neist sisenes enne tanklasse, kui kysida j6udsime. Siil l2ks yhte paarikest tylitama ja samal ajal tuli see meil esmalt sihikul olnud juht Signele selja taha ja kysis "Do you need a ride?" Hyppasime r66must s2rades autosse. Seat. Mees t88tas uurijana Saksamaa Nestles, kuid pere oli Luganos, Shveitsi poolel Itaalia piiri l2hedal. R22kis meile tunnelitest, siinsest hydroenergiast, Bellenzone kindlustest ja tollidest. T6i meid Lugano kylje alla j2rve22rsesse randa, kus oli 25 kraadi sooja (meie h22letuskohas oli vist 12 vms), taevas vihmavaba ja k2is synnip2evapidu generaatorimyra, tr2na ja l2rmakate nolkitaallastega.
Meie aga nautisime sooja ning kuivatasime riideid. Itaalia on kohe teiselpool j2rve. Milanot yritame homme v2ltida, kuna see olevat jama ning sudus. S6ime v2rgid 2ra ja l2ksime telgikohta otsima. Rannalt lahkudes nägime, et meie naabriteks olnud hipikamba üks liige oli tõrvikutega žongleerimist alustanud. Päris nunnu nägi välja, kuigi tõrvikud ka paar korda maha kukkusid. Silmasime yhte aiaga piiratud maalahmakat (eelnevalt kaalusime ka golfiv2ljakut). Otsisime edasi. J2lle teises kohas j2rve22res kylitades ehmatas meid 2ike. Sibasime tagasi, viskasime kotid yle aia ning pressisime end sisse. Liikuides aia taganurka n2gime yhte pimedat matkabussi. Hakkasime hiilima. Puudealune oli t2is s2demetena ringih6ljuvaid ja helendavaid jaanimardikaid. V6lumets :o)
Mingi teine kamp tuli veel raginal yle aia. Muutusime veel ettevaatlikumaks. Panime vaikselt ja kiiruga mantlid paika. Hakkas sadama. Tugevalt. Ajapikku hakkasid mantli 6mbluskohad l2bitilkuma. Siil oli maruvihane - alles saime vihmast minema ja nyyd j2lle m2rgume! Mantlit kohendades tuli kapat2is vett yhest mantlivoldist otse mattidele. Siil ronis kirudes v2lja, pingutas yhe mantli yle, pani lisan88rid ja viskas teise mantli lisaks peale. Nyyd oli ok - v.a. see, et ta pidi poolenisti lohus magama. Pohh.
18. juuni, neljapäev, Luzern
18. juuni, neljap2ev. Pilatus-Luzern
Hommikul kohvi ja nuudlid ning j2tkame laskumist kiira-k22ra l2bi elamurajooni. Alla j6udes n2itab silt 16 km Luzern. Normaalset h22letuskohta ei leia ning sihtm2rk naeruv22rselt l2hedal kah, seega k6nnime k6rvetavas p2iksel66mas l2bi naaberasulate Luzerni. Kaks korda peatuvad t2naval autod kui me otsivate n2gudega ringi vaatame, ja annavad suuna osas juhiseid. 11-ks j6uame Luzerni raudteejaama k6rvale ja istume M2kki maha. 60 EEK happymeal. 12 l2bi saabub Lina ja me jalutame 10 minti tema poole, kus saame 6ndsalt dushi nautida ja pesu pesema panna. Selgitame, et eile k2isime m2el ja t2na oleme juba 10 km k2inud ning v2ga vist temaga linnas ringi tiirutada ei j2ksa. Lina jaoks on see ok - ta tuli just oma 6e pulmast. Peale pesu l2hme vanalinna ja sealt j2rve22rsele muruplatsile pikutama. Naised ujuma. L2heduses t6mbaad m6ned sellid kanepit. Lina r22gib Shveitsist - teenivad siin ropult. Miinimum, mille eest tema oleks n6us t88tama, oleks 200 kr tunnis. Peale keskkooli ei minda kohe ylikooli, vaid ametit 6ppima. Tema 6ppis raamatumyyjaks - 6ppida saab tasuta v6i makstakse isegi peale - viimasel aastal sai 10 000 eek kuus stippi. Ylikool on suht odav - 3 aastat sotsiaali oli u 60 000 eek. Kui Shveitsis t2naval esineda tahad, tuleb selle eest litsentsi maksta. Sotst88tajad saavad 60 000 eek. Jaanip2evast ei tea nad siin midagi. M2ngisime veits frisbit, Siil astus mesilase n6ela endale jalga ja l2ksime linnamyyri ning puusilda vaatama.
K2isime poes, ostsime tripile kvaliteetset Shveitsi kuivtoitu kaasa, sest Lina arvas, et Itaalias ja Prantsusmaal pole toit kuigipalju odavam. Varusime veel pitsav2rki kah ja l2ksime koju vaaritama. Imehea tsukiinipitsa tuli. Lobisesime veel tyhjast/t2hjast ja l6puks vaatasime koos filmi "The secret life of words" vms. Ja tuttu. M6ned yksikud unet6mbed saime sooritada, sest oli liiga palav, k2rbsed toas ja rong kihutas l2rmakalt m88da. Aga noh, v2hemalt olime kuivas, sest v2ljas sadas.
Hommikul kohvi ja nuudlid ning j2tkame laskumist kiira-k22ra l2bi elamurajooni. Alla j6udes n2itab silt 16 km Luzern. Normaalset h22letuskohta ei leia ning sihtm2rk naeruv22rselt l2hedal kah, seega k6nnime k6rvetavas p2iksel66mas l2bi naaberasulate Luzerni. Kaks korda peatuvad t2naval autod kui me otsivate n2gudega ringi vaatame, ja annavad suuna osas juhiseid. 11-ks j6uame Luzerni raudteejaama k6rvale ja istume M2kki maha. 60 EEK happymeal. 12 l2bi saabub Lina ja me jalutame 10 minti tema poole, kus saame 6ndsalt dushi nautida ja pesu pesema panna. Selgitame, et eile k2isime m2el ja t2na oleme juba 10 km k2inud ning v2ga vist temaga linnas ringi tiirutada ei j2ksa. Lina jaoks on see ok - ta tuli just oma 6e pulmast. Peale pesu l2hme vanalinna ja sealt j2rve22rsele muruplatsile pikutama. Naised ujuma. L2heduses t6mbaad m6ned sellid kanepit. Lina r22gib Shveitsist - teenivad siin ropult. Miinimum, mille eest tema oleks n6us t88tama, oleks 200 kr tunnis. Peale keskkooli ei minda kohe ylikooli, vaid ametit 6ppima. Tema 6ppis raamatumyyjaks - 6ppida saab tasuta v6i makstakse isegi peale - viimasel aastal sai 10 000 eek kuus stippi. Ylikool on suht odav - 3 aastat sotsiaali oli u 60 000 eek. Kui Shveitsis t2naval esineda tahad, tuleb selle eest litsentsi maksta. Sotst88tajad saavad 60 000 eek. Jaanip2evast ei tea nad siin midagi. M2ngisime veits frisbit, Siil astus mesilase n6ela endale jalga ja l2ksime linnamyyri ning puusilda vaatama.
K2isime poes, ostsime tripile kvaliteetset Shveitsi kuivtoitu kaasa, sest Lina arvas, et Itaalias ja Prantsusmaal pole toit kuigipalju odavam. Varusime veel pitsav2rki kah ja l2ksime koju vaaritama. Imehea tsukiinipitsa tuli. Lobisesime veel tyhjast/t2hjast ja l6puks vaatasime koos filmi "The secret life of words" vms. Ja tuttu. M6ned yksikud unet6mbed saime sooritada, sest oli liiga palav, k2rbsed toas ja rong kihutas l2rmakalt m88da. Aga noh, v2hemalt olime kuivas, sest v2ljas sadas.
17. juuni, kolmapäev, Mt Pilatus
17. juuni, kolmap2ev. Mt Pilatus.
2rkasime 0700 matkarajal astuvate sammude t6ttu. Pakkisime siva asjad kokku, kuna kartsime, et keegi tuleb telkimise p2rast 6iendama – see polevat siin lubatud. K6ndisime esimese pingini ja tegime seal hommikus88gi ning hambapesu. Siil ronis libedat n6lva m88da alt ojavett tooma, hiljem yles tulles avastas t2iesti ohutu raja, mida Signe hiljem n2opesuks ojale minnes kasutas.
Alustasime m2kket6usu. Kuni seiklusrajani kulges k6ik ok’lt, kui v2lja arvata see, et alguses kippus 6hust puudust tulema ja tuli pause teha ning et yks vanamees meist pidevalt m88da lippas. J2rgisime eilse poolaka ja sellesama vanamehe juhiseid ning yletasime paremalt poolt harja, et “tagant” tippu t6usta. Signe hakkas ettev6tmise edukuses kahtlema – jalad olid l2bi. Siil tahtis j2tkata. M2gi l2ks t6siselt j2rsuks.U 1700m magasime raja hargnemise maha ja j2rgisime suunda, mis l2ks aiva mudasemaks, j2rsemaks ja olematumaks. L6puks oli rada vaid aimatav ning avastasime end j2rsul n6lval m2taste kylge klammerdumas. Libisema hakkamine oleks t2hendanud peatumist “parimal” juhul 30 m kaugusel all kaljudel. Siil libastus kuid sai pidama. Tossud ei v6imalda erilist “kantimist”. Signe libastus samuti, kuid sai k2elihase 2rat6mbamise hinnaga pidama. Ka sandaalid ei kuulu soovitusliku m2gironimisvarustuse hulka. Otsustasime alla anda ja tagasi minna. Tagasi p88rdudes leidsime hargnemiskoha ja rajat2histuse. J2tkasime t6usu. Hakkasime m6tlema, et alla tulema mitte jalgsi, nagu plaanitud, vaid k8israudteega. Tee peal n2gime m2gikitsi, lund ja ojasid. Suurte seljakottidega ja t2isvarustuses v6ttis t6us kokku 7 tundi. Yleval (2300 m) oli v6imas vaade – kohati istusime pilve sees, m6ned pilved ka meist madalamal, platvormil laiutasid paksud, koledad ja/v6i l2rmakad ameerika turistid. Puhkasime pool tundi ja hakkasime j2lle laskuma, kuna me ei pidanud m6istlikuks friikin yhe k8israudtee pileti eest, mis ei aita meid isegi poole m2e peale, 20 EURi n2o pealt maksta. J6udsime uuesti 1900m peale v2ikse kiriku juurde, kus olid paralendurid, horisontaalne muruplats, lambad ja nende sitt. Otsisime natuke sitavabama koha, vahtisime lendureid ja puhkasime.
Puhkasime veel 30 min ja alustasime laskumist m88da rada, mida olid meile eelnevalt vastutulnud sakslased kasutanud. See osutus (v2hemalt Siili arvates) m2rksa lyhemaks ja kergemaks kui meie poolt t6usuks kasutatu. Seda m88da oleks ehk kotte mitte tassides t6esti v6imalik olnud 3 tunniga t6usta. Sellel polnud muda, vahepeal k2ttev6idetud k6rguse kadu ja yldse konkreetsem, mitte ligane ja libisev. Koormus oli siiski korralik – Siilil hakkas j2lle p6lv valutama, Signel aga jalad v2risema. N2gime m2lestustahvlit hukkunud masinistile ja yhte risti kalju otsas. L6puks saime rajalt maha. Vastu v2ntasid masohhistlikud ratturid, ymberringi kajasi k6rvulukustavalt lehmakellad. L2rm nagu konservitehases. Huvitav et loomakaitsjad neid 2ra ei keela – ise l2heks kyll hulluks, kui p2evotsa neid kuulama peaks. T2iendasime veevarusid (m2el olid pidevalt ojad ja veev6tukohad) ja j2tkasime laskumist m88da s6iduteed. Ei saa 8elda, et oleks v2ga kerge olnud – jalad pidid kilomeetrite kaupa r2nka pidurdust88d tegema. Korra yritasime uuesti matkarajale minna aga seal oli mudane ja Signe k2is istakile, 6nneks maandus kotile, seega said mudaseks vaid kott, Signe k2ed ja jalg. Kavas oli alla j2rveni j6uda, kuid sellest plaanist loobusime ning otsisime ideaalse koha, mis asus heinamaa ja metsa serval, k6rgel ojakaldal, vaatega j2rvele ja all sagivatele autotuledele ja asulatele. Tegime suppi. Sidusime mantlid j2lle uues stiilis puie ja okasrooside kylge ning j2ime m6hnalisel ja k6val pinnal magama. Kusjuures matkarajal k6ndides tervitasid shveitslased meid pidevalt arusaamatu fraasiga, mis k6las nagu “metsavaht” v6i “okse”. Hiljem selgus, et see on tegelikult midagi sellist nagu “goetse dir” ehk siis “kuidas l2heb”. Vot.
18. juuni, neljap2ev. Pilatuse jalam-Luzern.
Hommikul kohvi ja nuudlid ning j2tkame laskumist. Nyyd juba l2bi 22relinna eramute rajooni.
2rkasime 0700 matkarajal astuvate sammude t6ttu. Pakkisime siva asjad kokku, kuna kartsime, et keegi tuleb telkimise p2rast 6iendama – see polevat siin lubatud. K6ndisime esimese pingini ja tegime seal hommikus88gi ning hambapesu. Siil ronis libedat n6lva m88da alt ojavett tooma, hiljem yles tulles avastas t2iesti ohutu raja, mida Signe hiljem n2opesuks ojale minnes kasutas.
Alustasime m2kket6usu. Kuni seiklusrajani kulges k6ik ok’lt, kui v2lja arvata see, et alguses kippus 6hust puudust tulema ja tuli pause teha ning et yks vanamees meist pidevalt m88da lippas. J2rgisime eilse poolaka ja sellesama vanamehe juhiseid ning yletasime paremalt poolt harja, et “tagant” tippu t6usta. Signe hakkas ettev6tmise edukuses kahtlema – jalad olid l2bi. Siil tahtis j2tkata. M2gi l2ks t6siselt j2rsuks.U 1700m magasime raja hargnemise maha ja j2rgisime suunda, mis l2ks aiva mudasemaks, j2rsemaks ja olematumaks. L6puks oli rada vaid aimatav ning avastasime end j2rsul n6lval m2taste kylge klammerdumas. Libisema hakkamine oleks t2hendanud peatumist “parimal” juhul 30 m kaugusel all kaljudel. Siil libastus kuid sai pidama. Tossud ei v6imalda erilist “kantimist”. Signe libastus samuti, kuid sai k2elihase 2rat6mbamise hinnaga pidama. Ka sandaalid ei kuulu soovitusliku m2gironimisvarustuse hulka. Otsustasime alla anda ja tagasi minna. Tagasi p88rdudes leidsime hargnemiskoha ja rajat2histuse. J2tkasime t6usu. Hakkasime m6tlema, et alla tulema mitte jalgsi, nagu plaanitud, vaid k8israudteega. Tee peal n2gime m2gikitsi, lund ja ojasid. Suurte seljakottidega ja t2isvarustuses v6ttis t6us kokku 7 tundi. Yleval (2300 m) oli v6imas vaade – kohati istusime pilve sees, m6ned pilved ka meist madalamal, platvormil laiutasid paksud, koledad ja/v6i l2rmakad ameerika turistid. Puhkasime pool tundi ja hakkasime j2lle laskuma, kuna me ei pidanud m6istlikuks friikin yhe k8israudtee pileti eest, mis ei aita meid isegi poole m2e peale, 20 EURi n2o pealt maksta. J6udsime uuesti 1900m peale v2ikse kiriku juurde, kus olid paralendurid, horisontaalne muruplats, lambad ja nende sitt. Otsisime natuke sitavabama koha, vahtisime lendureid ja puhkasime.
Puhkasime veel 30 min ja alustasime laskumist m88da rada, mida olid meile eelnevalt vastutulnud sakslased kasutanud. See osutus (v2hemalt Siili arvates) m2rksa lyhemaks ja kergemaks kui meie poolt t6usuks kasutatu. Seda m88da oleks ehk kotte mitte tassides t6esti v6imalik olnud 3 tunniga t6usta. Sellel polnud muda, vahepeal k2ttev6idetud k6rguse kadu ja yldse konkreetsem, mitte ligane ja libisev. Koormus oli siiski korralik – Siilil hakkas j2lle p6lv valutama, Signel aga jalad v2risema. N2gime m2lestustahvlit hukkunud masinistile ja yhte risti kalju otsas. L6puks saime rajalt maha. Vastu v2ntasid masohhistlikud ratturid, ymberringi kajasi k6rvulukustavalt lehmakellad. L2rm nagu konservitehases. Huvitav et loomakaitsjad neid 2ra ei keela – ise l2heks kyll hulluks, kui p2evotsa neid kuulama peaks. T2iendasime veevarusid (m2el olid pidevalt ojad ja veev6tukohad) ja j2tkasime laskumist m88da s6iduteed. Ei saa 8elda, et oleks v2ga kerge olnud – jalad pidid kilomeetrite kaupa r2nka pidurdust88d tegema. Korra yritasime uuesti matkarajale minna aga seal oli mudane ja Signe k2is istakile, 6nneks maandus kotile, seega said mudaseks vaid kott, Signe k2ed ja jalg. Kavas oli alla j2rveni j6uda, kuid sellest plaanist loobusime ning otsisime ideaalse koha, mis asus heinamaa ja metsa serval, k6rgel ojakaldal, vaatega j2rvele ja all sagivatele autotuledele ja asulatele. Tegime suppi. Sidusime mantlid j2lle uues stiilis puie ja okasrooside kylge ning j2ime m6hnalisel ja k6val pinnal magama. Kusjuures matkarajal k6ndides tervitasid shveitslased meid pidevalt arusaamatu fraasiga, mis k6las nagu “metsavaht” v6i “okse”. Hiljem selgus, et see on tegelikult midagi sellist nagu “goetse dir” ehk siis “kuidas l2heb”. Vot.
18. juuni, neljap2ev. Pilatuse jalam-Luzern.
Hommikul kohvi ja nuudlid ning j2tkame laskumist. Nyyd juba l2bi 22relinna eramute rajooni.
16. juuni, teisipäev, Freiburg-Basel-Zürich-Luzern-Kriens-Pilatuse jalam
Hommik vihmane. 12-ks lippame koos kodinatega ylikooli juurde, anname Keilile v6tme tagasi, j2tame hyvasti ja l2heme h22letama. 2 tunni erinevate kohtade/siltide/sildita h22letuse j2rel j6uame j2reldusele, et Saksas on v2ga hea h22letada JUHUL kui leiad selle tegemiseks 6ige koha. Meil 6nnestus neljandas kohas 2 minutiga peale saada. Tudengipoiss, 12 a Opeliga, v6ttis meie silti "Basel" kui m2rki sellest, et ta peab t2na Shveitsi tankima minema - seal on see m2rksa odavam.
64 km m88dub lennates. Tema ema kah prantslane, nagu Quirinilgi. N2dalavahetusel pidavat Ska-festarile minema. Kuigi tema tankimiskoht on enne Baselit, tahab ta meid siiski linna tuua, et me paremini edasi saaks. Seda hakkas ta valusalt kahetsema ja aina murelikumalt kytusen2idikut kiikama.
Vedas - tankla tuli enne vastu, kui paak tyhjaks sai. Me l2ksime raskest h22letusest puhkama ja tankla tagaotsa istuma, kus vaid iga 10 minuti j2rel auto l2bi s6itis. Siil ei lasknud ka kivil peesitades aega raisku, vaid t6stis suvalistele autodele p8ialt. Esimese laisa viipe peale j2i juba yks paati vedav auto seisma, kuid see l2ks kahjuks Geneva j2rvele. Sealt oleks liiga tylikas Luzenri saada.
L2ksime peale 30 min puhkust v2ljas6idule h22letama. Seal tuli m88dajalutav rumeenia rekkajuht meiega itaalia/rumeenia/inglise segakeeles suhtlema. Muhe vana.
Seej2rel peatus 30 a vana ja ilus mersu, mille roolis u sama vana noormees, kes s6itis kahjuks Zyrichisse, kuid selle autoga s6idu proovimise nimel l2ksime siiski peale. Kiirteel selgus, et Signel tagaistmel polegi turvav88d. NII vana auto. Mees osutus autost huvitavamakski - terve elu elanud Austraalias, insener, vanemad p2rit Saksast. Kosis Ozist naise ja tuli Shveitsi elama, nyydseks oli Zyrichis elanud 5 n2dalat. Naine k2ib saksa k intensiivkursusel. Mees on kah tahtnud h22letades ringi reisida, kuid alates ylikoolist on vaid karj22ri teinud. Elanud Melbourne's ja Brisbane's (viimane on parema ilmaga), r22kis sealsetest myrgimadudest ja -2mblikest. Austraallased olla rahulikuma suhtumisega kui shveitslased - viimastel on koguaeg ordnund ja majareeglid. Kysis ka Eesti kohta (nagu pea k6ik pealev6tjad) - kas me keel on venekeele sarnane (sagedane kysimus) ja kuidas n6ukaaeg oli. Soovitasime tal Eestis rabas k2ia ja vanalinna kylastada - muud lihtsalt ei tulnud p2he. M2rkamatult olimegi Zyrichis, suures-suures rongijaamas (mees tegi meie kesklinna toomiseks ringi, tegelikult oleks ta otsemalt koju saanud, oo kui suureks me karmav6lg juba kasvanud on!). A muide Shveitsis on lust orienteeruda - k6ik kohad on silte t2is. Zyrichis n2gime palju juute - nunnude lokkide, habemete, kaabude, mantlitega - liikusid nii jala, ratta, autode kui mopeedidega. Habemed lehvimas.
* Signe peldikuelamus - Astud nii nais/mees peldikusse ja paned ukse lukku. Ees on kauss, seina peal prill-laud (saad vajadusel alla t6mmata). Signe ei hakanud vaeva n2gema - kykitas lihtsalt - lihtne reiet88! H2daldad 2ra ja vajutad nuppu - vesi peale! Vajutad nuppu - jookseb vesi samasse kaussi, vajutad teist - seep, k2tud pestud - vajutad nuppu - puhur.
Peegel oli ka kuskil. Igastahes keerad v2lisukse lahti - laseb kausile veelkord vee peale. Vot!
K6ndisime kohani, kust n2itas otse Luzerni ja hakkasime h22letama. Vist saime yhe tunniga hakkama - siis v6ttis meid yks shveitsipoolakas oma tutikale VW-le. Ta vanemad olla ta lapsena siia toonud. Naine olla kah poolakas ja tel r22kis poolakat aga meiega shveitsi saksat. See saksa on selline nunnu, mitte nagu p2ris vaid multikalik. Andis n6u, kust Pilatusele ronida - k6igepealt "eest" ja siis sealt "tagumisele" rajale. Pidavat vaid 3 tundi v6tma. Me hakkasime juba muretsema, mis me ylej22nud p2evaga peale hakkame. Mes viskas meid Luzerni kesklinna, kysisime hotellist kaardid ja juhendid ja hakkasime astuma. Aa, litse n2gime kah.
Igatahes m6ne minuti p2rast kostusid k6rvu kurblikud kuid ligimeelitavad bluusinoodid. Liikusime nende suunas ja n2gime j6e22rsel v2ljakul keskealist meest alpisarve puhumas (see kahemeetrine). Kahjuks l6petas ta sellega ysna varsti, lykkas pasuna teleskoobina kokku, kuid alustas india plekktrummiga. Seda soojal suve6htul vanalinnas j6ekaldal tekkinud atmosf22ri ei oska me edasi anda. Kirusime kaamera puudumist.
J2tkasime (enda arvates) m2e poole liikumist. Ysna varsti tulid meile yhel rattal vastu neiu ja noormees. Viimane hyppas meid n2hes rattalt maha ja kysis, kas me otsime k2mpimiskohta (tydruk v2ntas edasi) ning hakkas meie sihtkkohta kuuldes 6hinal seletama. Signe arvas p2rast, et kui me poleks m2ele tahntud, siis oleks ta vist koos telkimist pakkunud. T2nasime ja v6tsime juhatatud tee jalge alla. Korra yhe linnakaardi ees peatudes tuli samuti yks noormees abi pakkuma.
Pika jalutamise ja otsimise j2rel j6udsime Kriensi ja sealt edasi m2ejalamile. M2etipp n2gi 2hvardav v2lja, pilves ja vaid hotellituled kumasid sest l2bi. Mordor! :o)
Jalamil olid j2rsud n6lvad ja olematu mets. Korra pani meie k6rval heinamaal keegi ehmunult jooksu. J2nes v6i rebane. U 2330 leidsime enamv2hem ok koha, mis ei olnud liiga kaldus v6i ukus ja kus m6ned puud, kuhu mantel riputada. Samas oli matkarada otse selle k6rval ja koht hirmniiske. Siil oleks ehk edasi otsinud aga Signel oli silm juba poolkinni ja trampis zombina lihtsalt Siilil sabas. sidusime mantlid yles (j2lle uuel viisil), tegime suppi ja j2ime pooleyhest magama.
64 km m88dub lennates. Tema ema kah prantslane, nagu Quirinilgi. N2dalavahetusel pidavat Ska-festarile minema. Kuigi tema tankimiskoht on enne Baselit, tahab ta meid siiski linna tuua, et me paremini edasi saaks. Seda hakkas ta valusalt kahetsema ja aina murelikumalt kytusen2idikut kiikama.
Vedas - tankla tuli enne vastu, kui paak tyhjaks sai. Me l2ksime raskest h22letusest puhkama ja tankla tagaotsa istuma, kus vaid iga 10 minuti j2rel auto l2bi s6itis. Siil ei lasknud ka kivil peesitades aega raisku, vaid t6stis suvalistele autodele p8ialt. Esimese laisa viipe peale j2i juba yks paati vedav auto seisma, kuid see l2ks kahjuks Geneva j2rvele. Sealt oleks liiga tylikas Luzenri saada.
L2ksime peale 30 min puhkust v2ljas6idule h22letama. Seal tuli m88dajalutav rumeenia rekkajuht meiega itaalia/rumeenia/inglise segakeeles suhtlema. Muhe vana.
Seej2rel peatus 30 a vana ja ilus mersu, mille roolis u sama vana noormees, kes s6itis kahjuks Zyrichisse, kuid selle autoga s6idu proovimise nimel l2ksime siiski peale. Kiirteel selgus, et Signel tagaistmel polegi turvav88d. NII vana auto. Mees osutus autost huvitavamakski - terve elu elanud Austraalias, insener, vanemad p2rit Saksast. Kosis Ozist naise ja tuli Shveitsi elama, nyydseks oli Zyrichis elanud 5 n2dalat. Naine k2ib saksa k intensiivkursusel. Mees on kah tahtnud h22letades ringi reisida, kuid alates ylikoolist on vaid karj22ri teinud. Elanud Melbourne's ja Brisbane's (viimane on parema ilmaga), r22kis sealsetest myrgimadudest ja -2mblikest. Austraallased olla rahulikuma suhtumisega kui shveitslased - viimastel on koguaeg ordnund ja majareeglid. Kysis ka Eesti kohta (nagu pea k6ik pealev6tjad) - kas me keel on venekeele sarnane (sagedane kysimus) ja kuidas n6ukaaeg oli. Soovitasime tal Eestis rabas k2ia ja vanalinna kylastada - muud lihtsalt ei tulnud p2he. M2rkamatult olimegi Zyrichis, suures-suures rongijaamas (mees tegi meie kesklinna toomiseks ringi, tegelikult oleks ta otsemalt koju saanud, oo kui suureks me karmav6lg juba kasvanud on!). A muide Shveitsis on lust orienteeruda - k6ik kohad on silte t2is. Zyrichis n2gime palju juute - nunnude lokkide, habemete, kaabude, mantlitega - liikusid nii jala, ratta, autode kui mopeedidega. Habemed lehvimas.
* Signe peldikuelamus - Astud nii nais/mees peldikusse ja paned ukse lukku. Ees on kauss, seina peal prill-laud (saad vajadusel alla t6mmata). Signe ei hakanud vaeva n2gema - kykitas lihtsalt - lihtne reiet88! H2daldad 2ra ja vajutad nuppu - vesi peale! Vajutad nuppu - jookseb vesi samasse kaussi, vajutad teist - seep, k2tud pestud - vajutad nuppu - puhur.
Peegel oli ka kuskil. Igastahes keerad v2lisukse lahti - laseb kausile veelkord vee peale. Vot!
K6ndisime kohani, kust n2itas otse Luzerni ja hakkasime h22letama. Vist saime yhe tunniga hakkama - siis v6ttis meid yks shveitsipoolakas oma tutikale VW-le. Ta vanemad olla ta lapsena siia toonud. Naine olla kah poolakas ja tel r22kis poolakat aga meiega shveitsi saksat. See saksa on selline nunnu, mitte nagu p2ris vaid multikalik. Andis n6u, kust Pilatusele ronida - k6igepealt "eest" ja siis sealt "tagumisele" rajale. Pidavat vaid 3 tundi v6tma. Me hakkasime juba muretsema, mis me ylej22nud p2evaga peale hakkame. Mes viskas meid Luzerni kesklinna, kysisime hotellist kaardid ja juhendid ja hakkasime astuma. Aa, litse n2gime kah.
Igatahes m6ne minuti p2rast kostusid k6rvu kurblikud kuid ligimeelitavad bluusinoodid. Liikusime nende suunas ja n2gime j6e22rsel v2ljakul keskealist meest alpisarve puhumas (see kahemeetrine). Kahjuks l6petas ta sellega ysna varsti, lykkas pasuna teleskoobina kokku, kuid alustas india plekktrummiga. Seda soojal suve6htul vanalinnas j6ekaldal tekkinud atmosf22ri ei oska me edasi anda. Kirusime kaamera puudumist.
J2tkasime (enda arvates) m2e poole liikumist. Ysna varsti tulid meile yhel rattal vastu neiu ja noormees. Viimane hyppas meid n2hes rattalt maha ja kysis, kas me otsime k2mpimiskohta (tydruk v2ntas edasi) ning hakkas meie sihtkkohta kuuldes 6hinal seletama. Signe arvas p2rast, et kui me poleks m2ele tahntud, siis oleks ta vist koos telkimist pakkunud. T2nasime ja v6tsime juhatatud tee jalge alla. Korra yhe linnakaardi ees peatudes tuli samuti yks noormees abi pakkuma.
Pika jalutamise ja otsimise j2rel j6udsime Kriensi ja sealt edasi m2ejalamile. M2etipp n2gi 2hvardav v2lja, pilves ja vaid hotellituled kumasid sest l2bi. Mordor! :o)
Jalamil olid j2rsud n6lvad ja olematu mets. Korra pani meie k6rval heinamaal keegi ehmunult jooksu. J2nes v6i rebane. U 2330 leidsime enamv2hem ok koha, mis ei olnud liiga kaldus v6i ukus ja kus m6ned puud, kuhu mantel riputada. Samas oli matkarada otse selle k6rval ja koht hirmniiske. Siil oleks ehk edasi otsinud aga Signel oli silm juba poolkinni ja trampis zombina lihtsalt Siilil sabas. sidusime mantlid yles (j2lle uuel viisil), tegime suppi ja j2ime pooleyhest magama.
15. juuni, esmaspäev, Freiburg
Sajab. Siil tegi plogi, Signe tukkus. Otsisimie kautshi ja leidsime yhe inimese Luzernis, kel olid meiega h2mmastavalt sarnased huvid. Lina nimeks. P2rastl6unaks vihm taandus. L2ksime linna Keilile parmupilli otsima, kuna ta matka6htul sellest nii vaimustusse sattus. Siil oli yhte musariistapoodi varem silmanud aga nyyd me seda yles ei leidnud, tee v6i tina.
Linnas n2gime mingi demonstratsiooni algust ja seda varmalt valvama tulnud m2ruliv6mme, kes raskelt soomustatud; punkareid (keda on Freiburgis palju), pillimehi ja yhte t2navaesinejat, kes tegi klaaskuuliga trikke - kuul n2is mullina 6hus h6ljuvat ja t2iesti juhuslikult mehe osavaid s6rmi ja k2si m88da liuglevat.
K6igele lisaks 6nnestus j2lle 2ra eksida, kui Keiliga kokku saama pidime. (Yldse on meil linnas orienteerumine kuidagi pekkis, pidevalt on sassis, kus pool mis peaks olema. Keili r22kis, et Itaalias l2heb veel hullemaks, kuna need raiped ei paiguta linna kaardile p6hi-l6una asetusega, vaid lihtsalt nii, et see paremini kaardile 2ra mahuks. Veendusime ise, et jutt pidas paika.) S6ime temaga kebabi ja saatsime ylikooli, ise pidime samasse tasuta kinno minema aga kuna see osutus siiski tasuliseks, l2ksime koju. Reisij2tkuks vajaliku toidukraami haarasime kah kaasa.
88sel saime Linalt jaatava vastuse - saame tema juurde 88majale. Kyll vaid yheks 88ks, kuna yhel p2eval on ta 6e pulmas ja teisel s6idab poiska juure Prantsusmaale aga ikkagi.
Otsustasime siiski varem kohale j6uda ja Shveitsi "m2gede kuninga" e Mt Pilatuse vallutada.
Linnas n2gime mingi demonstratsiooni algust ja seda varmalt valvama tulnud m2ruliv6mme, kes raskelt soomustatud; punkareid (keda on Freiburgis palju), pillimehi ja yhte t2navaesinejat, kes tegi klaaskuuliga trikke - kuul n2is mullina 6hus h6ljuvat ja t2iesti juhuslikult mehe osavaid s6rmi ja k2si m88da liuglevat.
K6igele lisaks 6nnestus j2lle 2ra eksida, kui Keiliga kokku saama pidime. (Yldse on meil linnas orienteerumine kuidagi pekkis, pidevalt on sassis, kus pool mis peaks olema. Keili r22kis, et Itaalias l2heb veel hullemaks, kuna need raiped ei paiguta linna kaardile p6hi-l6una asetusega, vaid lihtsalt nii, et see paremini kaardile 2ra mahuks. Veendusime ise, et jutt pidas paika.) S6ime temaga kebabi ja saatsime ylikooli, ise pidime samasse tasuta kinno minema aga kuna see osutus siiski tasuliseks, l2ksime koju. Reisij2tkuks vajaliku toidukraami haarasime kah kaasa.
88sel saime Linalt jaatava vastuse - saame tema juurde 88majale. Kyll vaid yheks 88ks, kuna yhel p2eval on ta 6e pulmas ja teisel s6idab poiska juure Prantsusmaale aga ikkagi.
Otsustasime siiski varem kohale j6uda ja Shveitsi "m2gede kuninga" e Mt Pilatuse vallutada.
14. juuni, pühapäev, Schwartzwald-St. Peter
Öösel kl 03.00 ärkas Siil põit paisutava veini tõttu üles ja arvas tõsimeeli, et tal on oma kõrvakuulmisel miskit viga - mitte midagi polnud kuulda. Täielik vaikus. Köhatus kinnitas, et kuulmine on siiski korras, lihtsalt siin on öösel mäed-metsad ABSOLUUTSELT vaiksed, Siil on sellist vaikust Eestis vaid korra Maardu koobastes kogenud. Eestis on vist loomadki tööhullud, sest et öösel ikka keegi häält teeb, siin aga "ist ordnung" - tööd tehakse tööajal ja öösel kõik magavad. Siil ajas suures õhinas Signegi üles ja koos kuulati... vaikust. Poolkuu siras selga, öö oli mahe ja soe. Idataevas hahetas.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.
Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.
Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.
Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.
Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.
Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.
St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.
Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.
Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.
Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.
Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.
Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.
St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.
13. juuni, laup, matk Freiburgi lähedal Schwartzwaldis
Ärkasime Signega juba üheksast, panime matkaasjad kokku ja istusime ootele. Keili sms saabus lõunal. Nad olid meie magamiskavatsust tõsiselt võtnud :o)
Keili tuli varsti ka ise kohale ja läksime poodi ning turule, kus müüdi värskeid maasikaid, vaarikaid ja currywursti (Siil ei saanud viimast muidugi ostmata jätta).
Quirin jõudis kah kohale.
Läksime tema poole ja tegime hilise lõunasöögi. Startisime matkale pool neli, alustades liftiga mäenõlvale sõiduga ning jätkates jalgsi.
Pidevalt sõitis vastu hullu tempoga laskuvaid mägirattureid, samuti jalutas teisi matkajaid. Saksamaa metsades tervitatakse pidevalt vastutulijaid ja kui teed annad, siis tänatakse. Läksime Keiliga vaidlema, kas ka Eestis nii tehakse aga põmst minu kogemus ütleb, et muffigi ei öelda, isegi siis, kui sa rabas laudteel vastutulijale teed annad. Teeääres oli kohati küpseid metsmaasikaid, millele me rõõmust niutsatades peale lendasime. Hiljem Quirin selgitas, miks sakslased neid ära ei söö - siin kardetakse haigust "fuchsgrangheit" vms, mingid parasiidid, mida rebased edasi annavad ja kõiki metsa ning köögivilju tuleks pesta. No meid see ikkagi ei takistanud.
Ilm oli lihtsalt super - päike ja 23 kraadi. Keili imas vett nagu kuivatuspaber :o) Algselt lubatud 10 km matkast kujunes 15 km. 5 kilti enne lõppu käisime vaatetorni otsas, mis ehitatud 1893. aastal.
(pildil nähaolevatest tuulekates jäi meie torn paremale, meie matkasime aga vasakule, pilt on tehtud ühikarõdult kaks päeva hiljem esmaspäeval, kui juba sadas)
Pea kõikjal ümberringi on mäe otsas või nõlval tuulegeneraatorid (ja linnas ning (kiir)teede ääres olevatel lampidel, fooridel, automaatidel (majadest rääkimata) on päikesepatareid).
Lõpuks jõudsime peatuskohta - imeilus lage nõlv, kus asub kaks grilliplatsi ja üks mugav peesituspink.
Kahjuks oli meie naabriteks üks poistekari kahe isaga aga väga segavaks nad ei kujunenudki - Siil pidi vaid korra käratama, kui poisid õhtuvaikust oma moblast kostuva videolärmiga rikkuma tulid. Ümberringi on metsade ja lagendikega mäed, all orus asula(d), mägede vahel kaikuvad lehmade ja lammaste hääled ning karjakellad, heli tekitajaid endid nägime alles järgmisel hommikul. Prantsusmaa asub siinsamas kõrval. Õhtu möödus grilli, suu- ja parmupilli,
frisbi,
veini, kaardimängu ja elava vestlusega (die estnischen frauen und soweiter). Keili on Siilile küll rääkinud, et tema saksa keel on nõrk aga tegelikult tulistab ta seda täitsa korralikult. Pigem peab Siil tõdema, et tema deutsch on roostes. Signe lihtsalt kuulab ja väidab, et saab kõigest aru, lihtsalt rääkida ei tihka ning osaleb vestluses põhiliselt "Ja"-ga.
Keili sai elektrikarjuselt löögi.
Õhtul panid Keili ja Kürin oma telgi eemale metsaserva püsti, meie aga tõmbasime nõlvaservale oma telkmantlid karjamaapostide ja puude vahele katuseks. Pildil nähaolevat kinnitusviisi kasutasime siiski esimest korda, tavaliselt seome need ikka viilkatuseks.
Magama jäime aga hoopis lageda taeva alla, vaadates allolevaid asulate tulesid ja (langevaid) tähti.
Keili tuli varsti ka ise kohale ja läksime poodi ning turule, kus müüdi värskeid maasikaid, vaarikaid ja currywursti (Siil ei saanud viimast muidugi ostmata jätta).
Quirin jõudis kah kohale.
Läksime tema poole ja tegime hilise lõunasöögi. Startisime matkale pool neli, alustades liftiga mäenõlvale sõiduga ning jätkates jalgsi.
Pidevalt sõitis vastu hullu tempoga laskuvaid mägirattureid, samuti jalutas teisi matkajaid. Saksamaa metsades tervitatakse pidevalt vastutulijaid ja kui teed annad, siis tänatakse. Läksime Keiliga vaidlema, kas ka Eestis nii tehakse aga põmst minu kogemus ütleb, et muffigi ei öelda, isegi siis, kui sa rabas laudteel vastutulijale teed annad. Teeääres oli kohati küpseid metsmaasikaid, millele me rõõmust niutsatades peale lendasime. Hiljem Quirin selgitas, miks sakslased neid ära ei söö - siin kardetakse haigust "fuchsgrangheit" vms, mingid parasiidid, mida rebased edasi annavad ja kõiki metsa ning köögivilju tuleks pesta. No meid see ikkagi ei takistanud.
Ilm oli lihtsalt super - päike ja 23 kraadi. Keili imas vett nagu kuivatuspaber :o) Algselt lubatud 10 km matkast kujunes 15 km. 5 kilti enne lõppu käisime vaatetorni otsas, mis ehitatud 1893. aastal.
(pildil nähaolevatest tuulekates jäi meie torn paremale, meie matkasime aga vasakule, pilt on tehtud ühikarõdult kaks päeva hiljem esmaspäeval, kui juba sadas)
Pea kõikjal ümberringi on mäe otsas või nõlval tuulegeneraatorid (ja linnas ning (kiir)teede ääres olevatel lampidel, fooridel, automaatidel (majadest rääkimata) on päikesepatareid).
Lõpuks jõudsime peatuskohta - imeilus lage nõlv, kus asub kaks grilliplatsi ja üks mugav peesituspink.
Kahjuks oli meie naabriteks üks poistekari kahe isaga aga väga segavaks nad ei kujunenudki - Siil pidi vaid korra käratama, kui poisid õhtuvaikust oma moblast kostuva videolärmiga rikkuma tulid. Ümberringi on metsade ja lagendikega mäed, all orus asula(d), mägede vahel kaikuvad lehmade ja lammaste hääled ning karjakellad, heli tekitajaid endid nägime alles järgmisel hommikul. Prantsusmaa asub siinsamas kõrval. Õhtu möödus grilli, suu- ja parmupilli,
frisbi,
veini, kaardimängu ja elava vestlusega (die estnischen frauen und soweiter). Keili on Siilile küll rääkinud, et tema saksa keel on nõrk aga tegelikult tulistab ta seda täitsa korralikult. Pigem peab Siil tõdema, et tema deutsch on roostes. Signe lihtsalt kuulab ja väidab, et saab kõigest aru, lihtsalt rääkida ei tihka ning osaleb vestluses põhiliselt "Ja"-ga.
Keili sai elektrikarjuselt löögi.
Õhtul panid Keili ja Kürin oma telgi eemale metsaserva püsti, meie aga tõmbasime nõlvaservale oma telkmantlid karjamaapostide ja puude vahele katuseks. Pildil nähaolevat kinnitusviisi kasutasime siiski esimest korda, tavaliselt seome need ikka viilkatuseks.
Magama jäime aga hoopis lageda taeva alla, vaadates allolevaid asulate tulesid ja (langevaid) tähti.
Subscribe to:
Posts (Atom)